on Christoph Scheerenberg. Ta suvitab meil. Ta on pärit…”
Anul jäi lause pooleli, sest härra Ruhve katkestas teda.
„Härra Scheerenberg, tere tulemast Hiiumaale, tere tulemast minu kooli!”
Lõpuks andis direktori käepigistuse surve järele. Tänasin sõbralikult ja hõõrusin vargsi kätt.
„Millisest meie armastatud isamaa nurgast te siis pärit olete, see pole ju kohalik murrak, mida te räägite.”
Mehe nööpsilmad uurisid mind taas.
„Ma ei ela Eestis, härra Ruhve. Olen Saksamaalt, täpsemalt öeldes Rostockist.”
Direktor näis veel paari sentimeetri võrra pikemaks kasvavat.
„Seda ma kohe arvasingi. Teil tuleb möönda, et kuulasin teid väga teraselt. Kuid sellisel juhul on teie eesti keel väga hea.”
Direktori silmad hakkasid uuesti välkuma.
„Ilmselt elate juba pikemat aega Eestis?”
Nüüd sekkus kõnelusse Anu. Selles mõttes sarnanes ta emaga, sest ka Riina ei suutnud olla vestluse tumm tunnistaja.
„On elanud, härra direktor. Härra Scheerenberg on baltisakslane, ta elas Tallinnas ja uurib nüüd siin oma juuri.”
„Härra Ruhve, vaimses mõttes olen praegu nõndaöelda vahemaailmas, pigem rändur kahe maailma vahel.”
„Ah, härra Scheerenberg, te loete Walter Flexi26.”
Direktor ajas nimetissõrme püsti.
„Kas te teate, et Flex on maetud Saaremaale? Kuigi – Flex on minu jaoks marurahvuslusse kalduv. Sõjakirjandust ma ei armasta. Noor põlvkond ei tea, mida sõda tähendab. Uskuge mind, surm pole selline nagu Flexi raamatutes. See on räpane ja kuulsusetu. Olen seda küllalt näinud.”
Härra Ruhve lõi käega.
„Ah, jätame selle teema sinnapaika. Nii, teie uurite niisiis oma juuri. Esiisasid ei tohi unustada. Ma loodan, et saate nende kohta vaid head teada.
Me võime muidugi ka saksa keeles rääkida. Teie elate niisiis Rostockis. Meie pealinna sõsarlinnas.”
Seda nentides sikutas ta uuriketti ja lasi oma väikestel silmadel üle meie kõrval põrandal kõrguva raamatukuhja libiseda.
„Aga mis ma teile sellest räägin? Kulla noored, vabandage mind, palun, pean ühe raamatu välja otsima.”
Direktor osutas raamatutihnikule.
„Härra Scheerenberg, kas ma tohiksin teid ja teie saatjat pärastpoole teed jooma kutsuda?”
Härra Ruhve kratsis lõuga.
„Tee, tee, kus see tee siis on? Kuulge, preili Lina, kohustused kutsuvad mind.”
Direktori väike pea nõksatas korraks, siis keeras ta end sellise hooga ringi, et kartsin juba, et ta kukub ja mattub raamatumäe alla. Nina alla pomisedes haaras direktor mingi nimekirja. Tema jaoks polnud meid enam olemas.
Anu kehitas õlgu, naeratas ja osutas peaga ukse suunas. Kui olime kabinetist väljunud, tabas mind naeruhoog, Anu naeratas vaid.
„Tead, Ruhve pole hull. Lihtsalt veidravõitu. Kuid äärmiselt intelligentne. Vastasel korral oleks mõni komisjonidest ta juba lahti lasknud. Õpetajad ja õpilased seisavad tema eest. Välja arvatud võimlemisõpetaja Gerretz, kes õpetab praegu ka saksa keelt. Aga ainult nii kaua, kuni alustan mina.”
Anu pööritas silmi.
„Võid endale kindlasti ette kujutada, kui hästi direktor minusse suhtub.”
„Aga kõik need raamatud? See pole ju normaalne.”
„Miks mitte? Käisime just Ruhve erakabinetis, kuhu ta jääb vahel isegi ööseks, kui ei suuda end raamatust lahti kiskuda. Ametlikus kabinetis võtab ta vastu komisjone ja kirikuõpetajat. Ehkki pastoriga kaob ta sageli samuti erakabinetti, sest härra Brügman on samasugune raamatuhaige.”
Klassiruumi uks oli praokil. Kahekohalised pingid, õpetaja laud, seinal Eesti kaart ja presidendi foto, raamatukappide klaasi taga tihedates ridades raamatud. Meid ootav tööpõld oli lai.
„Tule, hakkame pihta, my dear one!”
Anu osutas kahest raamatukapist suuremale.
„My dear one? Nüüd siis räägime ka inglise keeles. Anu, ütle, mis keeli sa veel räägid?”
„Tjaa, kulla Christoph, suurel rahval pole vaja muretseda, kas temast ikka aru saadakse. Aga näita mulle sadatki itaallast, kes räägiks eesti keelt. Luban sulle, et neid sa ei leia. Väikesed rahvad nagu meie peavad oskama suurte rahvaste keeli, siis saadakse meist aru.”
Anu naeris.
„Aga minu vene keel on kehv. Seda rääkides murran peaaegu keele ära.”
Võtsin ette suurema kapi, tõstsime raamatud sõnatult pinkidele. Anu võttis seda tööd nagu pidulikku kombetalitust.
Ta süvenes sellesse jäägitult. Võttis raamatuid kapist ükshaaval, tudeeris pealkirja ja enne pingile asetamist lehitses neist mõnda. Anu näol oli sundimatu ilme, näis, et ta naudib, mida teeb.
Jälgisin teda silmanurgast, ilma et ta oleks seda märganud. Tütarlapse keeleots ilmus viivuks huulte vahele. See komme oli mulle varemgi silma hakanud. Täna tegi ta seda korduvalt. Kui ta mõnda raamatusse pilgu heitis, muutus tema nägu iseäranis ilmekaks.
Kõrged põsesarnad ja kitsas nina muutsid Anu näo graatsiliseks, kuidagi hapraks. Kui teda sellisena nägin, valdas mind soov ta käte vahele haarata ja kaitsta. Tänu sihvakale kehale pääses sujuvate liigutuste harmoonia täiel määral maksvusele. Tütarlast näis valdavat sisemine rahu, ta oleks nagu leidnud tee enda juurde. Vaatamata sellele ei seisnud ta elust kõrval, temast kiirgas jõudu, mida ma polnud seni veel ühegi tüdruku juures kogenud. Anu nahk oli päevitunud, kitsastele õlgadele ja õblukestele käsivartele vaatamata oli tema keha jõuline. Hetkeks soovisin olla üks tema õpilastest, kes teda ilmselt jumaldasid. Aga siis oleksin tema jaoks üks paljudest. Nüüd olin aga tema vestluspartner, noormees, kellele sai osaks tema naeratus või vahetu žest. Tahtsin olla Anu jaoks midagi enamat. Järjekordselt tabasin end mõttelt, et mul oli jäänud vähe aega. Aga ma ei saanud peale käia. Anu puhul oli kõik teisiti kui tavaliselt. Tema juuresolek tegi mind õnnelikuks, ei mingit tungi, meie kohtumisi täitis rahu. Mind tõmbas Anu poole nii, nagu ei ühegi teise tüdruku poole, tahtsin tunda tema lähedust, ka füüsiliselt, kuid kartsin, et võiksin selle minu jaoks uue tunde ära rikkuda. Neil hetkedel lõhestasid mind kahtlused, olin peaaegu valmis talle kõik üles tunnistama, oma tunnetest ja soovidest rääkima. Aga pelgasin, et ta tõukab mind kindla peale endast eemale. Tunnetasin alateadlikult, et ta polnud veel valmis. Nii ma siis vaikisingi, võtsin ühe raamatu teise järel ja tõstsin virna ning vaatasin teda, tulvil õnne ja armastust.
Anu silmad uurisid mind mõtlikult. Ma ei teadnud, kui kaua juba.
„Christoph, mis viga? Sa tundud nii…” Anu otsis õiget sõna. „… nii vaost väljas. Kas sind rõhub midagi?”
Neelatasin
Walter Flex (1887–1917) – saksa kirjanik. Langes I maailmasõja ajal Saaremaal Pöide vallas Oti mõisa lähedal ja maeti Pöide kalmistule. Baltisakslaste lahkumise ajal 1939–1940 viidi Saksamaale ka Eestisse maetud Esimese maailmasõja ajal langenud saksa sõdurite jäänused. 1940. viidi Flexi põrm tollasesse Saksa linna Königsbergi (praegu Kaliningrad). Tema haud hävis II maailmasõja ajal. Kirjutanud m-h sõjatandri elamustest kantud autobiograafiliste sugemetega jutustuse
