ilmus direktor Ruhve. Kõrges ukseavas mõjus ta veelgi väiksemana. Tema lõug vabises vihast. Gerretz kasutas minu vaitjäämise ära ja jätkas sõimamist.
„Scheerenberg, teil peaks olema häbi niiviisi mõelda. Hitler ei vaja teiesuguseid. Nad tuleb hävitada. Ka teie jõuate ühel päeval äratundmisele, et Hitleri ideed on geniaalsed. Üha rohkem inimesi hakkab seda mõistma. Hitleri ideed vallutavad ka Eesti. Eesti on alati kuulunud Saksamaa juurde, kui mitte territoriaalselt, siis vaimselt. Ja Adolf Hitleri ideed…” Jumal hoidku, ta ütleb Adolff Hittlär, sähvatas minus. „…jõuavad ka sellesse kooli!”
„Ega ikka jõua!”
Direktor Ruhve kärisev hääl sundis Gerretzit kohkunult ringi pöörama.
„Härra direktor!”
„Härra Gerretz, käesolevaga keelan teil jalga koolimajja tõsta. Pöördun ministeeriumisse ja taotlen teie vallandamist. Selles koolis te rohkem ei õpeta!”
Direktori käsi osutas koridori. Võimlemisõpetaja tahtis midagi öelda, kuid direktori järsk käeliigutus lõikas selle katse läbi.
Direktori kõrvale jõudnud, pööras Gerretz veel korraks ringi. Meid tabas tema vihkav pilk. Suutsin vaid muiata. Oli see vast naeruväärne inimene!
Vaikisime. Anu toetus vastu pingi seljatuge. Seisin raamat käes keset klassituba ega teadnud, millal olin selle järele haaranud. Direktor seisis endiselt uksel. Tema nägu oli nagu kivvi raiutud. Õues lärmitsesid varblased. Vankriratas krigises.
„Seda peaks õlitatama,” katkestas direktor vaikuse.
„Härra Scheerenberg, ma pean teie ees vabandama.”
„Miks? See inimene on haige. Teie ei saa sinna midagi parata.”
Kui ta naeratas, muutus tema nägu veelgi kortsulisemaks. Ainult mõõgaarmiga põsk jäi liikumatuks.
„Mul on hea meel, et teie ei mõtle samamoodi nagu tema.”
Elegantse liigutusega lükkas direktor ukse pärani.
„Palun, tulge, tee on valmis. Jätke need raamatud. Ma teen kappide tühjendamise õpilastele ülesandeks. Tulge, palun!”
Anu riivas mu kätt, kui raamatu tagasi lauale asetasin. See oli Döblini „Berliin. Alexanderplatz”30. Nüüd oli Berliini valitsejaks Goebbels ja see raamat leidnud koha tuleriidal. Kuidas Döblini romaan küll külakooli sattus? Unustasin seda direktorilt küsida.
Härra Ruhve segas lusikaga mõtlikult teed. Ta oli kutsunud meid õpetajate tuppa. Siin olid ülekaalus uued mööbliesemed ja valitses kord.
Kui lusikakolksud teeklaasis ja pendelkella tiksumine välja arvata, valitses koolimajas vaikus. Anu vastas mu pilgule ja naeratas. See mõjus väsinult. Ta oli ikka veel viimaste minutite mõju all. Gerretz, kuradi Hitleri tallalakkuja! Ta oleks tulnud koolimajast otsejoones potilaadale kupatada.
Aknalaual lärmas kaks varblast. Direktor tõstis pilgu.
„Olgu teile teada, et tunnen Saksamaad hästi. Õppisin enne sõda Heidelbergis ja Münchenis kunstiajalugu. Kuivõrd olin Vene alam, läksin kohe sõja alguses Šveitsi, töötasin seal ja pöördusin 1919. aastal tagasi kodumaale. Võtsin osa Vabadussõjast, seejärel olin diplomaatilises teenistuses, 1931. a saadeti mind tööle Eesti saatkonda Berliinis. Olin toona äärmiselt poliitiline inimene, diplomaadina töötades on see ju loomulik. Lugesin Marxi, Rathenaud31, Paul Ernsti, ka konservatiive, Sprengleri32 „Õhtumaa allakäiku” ja nii mõndagi vendade Strasserite33 sulest, loomulikult ka Hitleri „Mein Kampfi”. See raamat vapustas mind, sest selles kutsuti üles juute hävitama ja seati demokraatia küsimärgi alla. Pärast raamatu läbilugemist olin enam kui valvas, püüdsin oma diplomaaditöös selle ohu vastu astuda.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
