tekitas minus tülgastust. Vaimselt piiratud mehed elasid seal ennast välja ja türanniseerisid alluvaid.
Sõjaväeliste käskude nõmedus muutus meetodiks. Mul vedas: teenisin oma aja ära Oldenburgis meditsiiniteenistuse allohvitserina. 1937. aastal alustasin Rostockis stuudiumiga. Ülikoolis oli mul vähe sõpru.
Minu meelest olid mu õpingukaaslased liiga lärmakad. Marsisamm tekitas minus kõhedust, seetõttu hoidsin „pruunidest” üliõpilasühingutest eemale. Ma ei teinud seda poliitilistel põhjustel, tahtsin vaid õppimisele pühenduda. Mind jäeti rahule, kuulusin õppetöös parimate sekka, ilmselt jätsin endast ka kõrgi mulje: olin jõuka perekonna võsuke.
Mulle tuli täieliku üllatusena vanatädi kutse veeta suvevaheaeg endisel kodumaal.
Varem nii südamelähedase, vahepeal nii võõraks muutunu vastu tärkas äkki uudishimu. Vanemad andsid reisiks raha, astusin Stettini rongile ja 2. juulil 1938 võttis laev kursi Revalile. Sõit möödus suurepäraselt, ilm oli imeilus, hilisõhtuni oli jalutustekil palju huvitavaid inimesi. Tutvusin Saksa mereväeatašeega, Eestisse tagasipöördunud baltisakslasega, kes töötas nüüd Revali saatkonnas6, vestlesin kaupmeeste, ilmarändurite, kaubandusesindajate ja ühe Eesti koloneliga.
Tund tunnilt ammutasin alateadvusest üha enam eestikeelseid sõnu. Kiiresti edenenud vestluste käigus sain neil päevil palju teada, täitsin aastatega tekkinud lünki.
Kolmandal õhtul kerkis merest vanalinna siluett.
Niguliste kiriku tornid, õigeusukatedraali kuldsed sibulad, Pika Hermanni õbluke siluett, toomkiriku tornikiiver ja Oleviste pikk sihvakas torn kõrgusid õhtutaevas. Olin seda pilti õlimaalil meie Rostocki korteris iga päev näinud. Kuid see vaatepilt oli hoopis teistsugune, palju võimsam. Reisijad seisid lähestikku tiheda kobarana reelingu ääres ja nautisid ainulaadset vaatepilti. Mina seisin veidi eemal. Silmad tõmbusid kalkvele. Mind haaras õnnejoovastus, uskumatu, et võisin midagi niisugust tunda. Äkitselt sai selgeks, et mõtteis polnud ma Revalist kunagi lahkunudki. Ma ei suutnud oma hingeseisundile mingit selgitust leida.
Tahtsin veel vaid laevalt minema pääseda, näha linna, tunda sõõrmeis Revali lõhnu. Suutsin tolliformaalsuste lõpu hädavaevu ära oodata. Enne kui jalge all kindlat maad tundsin, möödus igavikuna tunduv pooltund. Siis olingi Revalis ja õnnetunne ei muutunud sugugi väiksemaks.
Üleni higisena, meelega ringi minnes, seisin tunni aja pärast Pikal tänaval, turuplatsi lähedal esindusliku juugendstiilis maja ees. Poisipõlves ajasid fassaadi kaunistavad kivist draakonid vaateakende kohal ja tardunud pilgul jalakäijaid seiravad suursugused egiptlannad mulle hirmu nahka, olles samal ajal seletamatult ligitõmbavad. Kivist nägudega egiptlannad olid nagu surnuvalvurid. Ma ei suutnud toona kuidagi mõista, miks sellesse ärisse nii palju kliente voorib. Selle maja kõrval asus vanatädi elumaja. Viimati nägin teda kolmteist aastat tagasi. Vanemad olid teda ikka ja jälle Rostocki külla kutsunud, ent vanatädi leidis alati ettekäändeid, miks kodulinnast mitte lahkuda.
Tundsin maja kohe ära. Kaupmeheelamu keskaegne fassaad oli läinud sajandil kadunud klassitsistliku kipskrohvi alla.
Nurgapealses majas, mis seisis Pühavaimu kiriku vastas, valmistati ja müüdi martsipani, mille retsepti lõi 19. sajandil üks minu esivanematest.
Pikale tänavale jäävas kõrvalmajas asus kohvik, kus tallinlased armastasid kokku saada.
Kohviku sissekäigu kohal, kõrgete rauast sepistatud palkonivõredega akende taga asus vanatädi korter. Vana daam elas endiselt teisel korrusel. Heitsin veel korraks pilgu avatud kohvikusse. Õhtusele kellaajalae vaatamata polnud peaaegu ainsatki vaba lauda. Kohviku asutamisaegne hiilgus oli säilinud, ehkki vanatädi oli juba mitu aastat tagasi ärist tagasi tõmbunud. Kassettlagi, puitnikerdistega kaetud seinad, alles oli isegi kohviku peen mööbel. Lapsena nägin iga kord vaeva, et kõrgetele toolidele istuma ronida. Olin iga kord uhke, kui vanaonu mind seejuures aitas. Tardusin hetkeks paigale ja hingasin sügavalt sisse. Minu ammuilma surnud vanaonu asemel pidas kohvikut eestlasest rentnik. Teadsin seda vanatädi kirjade põhjal. Kohviku trepikoda täitis oakohvi ja martsipani lõhn.
Korraga meenusid mulle jõuluaegsed külaskäigud elegantse biidermeierstiilis sisustatud mööbliga korterisse, kaneeliküpsised ja pannkoogid, mille valmistamises oli vanatädi esmaklassiline meister. Nägin teda vaimusilmas, sündmusele kohaselt väärikates perekonnaehetes ja vanaaegses kleidis; nägin silmi tema triibuks tõmbunud suuga näos, mis jälgisid, kuidas minu käsi sirutus kümnendat korda suurelt vaagnalt küpsist napsama.
„Christoph, veel see üks küpsis, kuid siis peaksid end veidi talitsema. Sinu ema tahaks ka mõne süüa,“ kuulsin vanatädi heledat häält, ema aga saatis mulle anuva pilgu ja isa vaatas mind pahasevõitu ilmel. Ehkki ma toona neid visiite vihkasin, igatsesin nüüd neid ometi taga, sest tädi oma vanamoelise olekuga võlus mind nagu muinasjutukangelane. Kõrge puitnikerdustega ukse taha jõudes kloppis mu süda meeletult.
Olin kellanööri vaevu käest lasknud, kui minu ees seisis vanatädi nagu isa lasteraamatute muinasjutuhaldjas. Vahepealsetel aastatel oli vanatädi veelgi õblukesemaks muutunud, kuid mõjus ajatuna, sest kandis ikka veel vanu ehteid ja ammu moest läinud kleiti.
„Tere tulemast, Christoph!”
Tilluke vana daam läks mu embuses vaat et kaduma, temast õhkus ammu unustatud küpsiselõhna.
Istusime üleval hilisööni. Jõudsin jutustamise ajal hävitada arvutu hulga tädi kaneeliküpsiseid, kuid sel õhtul pääsesin manitsusteta.
Lamades külalistetoa voodis, kuhu ükski külaline polnud aastaid heitnud, ei suutnud ma kaua uinuda.
Läbi öö kandus minuni tornikella kaksteist lööki. Olin jõudnud tagasi koju, ehkki olin siit aastate eest väikese poisina lahkunud.
Esimene nädal Eestis möödus nagu üürike viiv. Vanatädi hoolitses minu nagu kadunud poja eest. Valgusküllases kõrgete lagedega söögitoas oli mulle alati kaetud rikkalik hommikusöök. Sel ajal kui vanatädi pajatas vanaaegses balti dialektis kaunitest päevadest tema vanemate Sõmeru maamõisas, ammu siit ilmast lahkunud esivanematest ja headest vanadest aegadest ning sekka mind sööma õhutas, olin mina mõtetega juba vanalinnas. Olin end silmini täis söönud, kui tädi, olles mulle eelnevalt kroone pihku pistnud, lasi mind lõpuks vabadusse.
Isalt sain kaasa tema vanade sõprade nimekirja. Esimestel päevadel tegin mõnele neist visiidi.
Külaskäigud olid väga sarnased. Ühetaolise esmamulje jätsid juba majade või korterite ilmed.
Maja krohv või trepikoja värv andsid märku möödaläinud parematest päevadest. Kõik oli piinlikult puhas, ent sel kombel, kindlasti alateadlikult, omanike praeguseid kesiseid võimalusi rõhutades. Eakad daamid või härrad avasid mulle umbusklikult ukse. Neil aastail olid nad pidanud liiga palju saksa keelt rääkivaid abipalujaid, esindajaid või väidetavaid sõpru ukselt minema saatma. Minu perekonnanime tuntus avas aga külalislahkelt kõik uksed.
Istusin tunde kaetud kohvilaua taga, lehitsesin vanu fotoalbumeid, kus fotodelt vaatasid vastu korporatsiooni Baltonia7 värve kandvad isa ja tema Dorpati-aegsed kursusekaaslased, ning pidin vanu tudengilugusid kuulama. Olin neid koduski piisavalt kuulnud. Mind huvitas uus Eesti. Hakkasin küsimusi esitama. Esimesi visiite tehes olin vastuseid kuuldes üllatunud. Olin eeldanud kurtmist ja hädaldamist. Kuid endiste valitsejate suhtumine uude riiki oli positiivne, ehkki nii mõnigi neist oli esinduslikust positsioonist pärast vabariigi väljakuulutamist osaliselt ilma jäänud. Muidugi kuulsin ka kaeblemist, kuid enamik isa õpingukaaslasi kiitis noore vabariigi
1923. aastal nimetati Saksa diplomaatiline esindus Tallinnas ümber saatkonnaks saksakeelse ametliku tähistusega
Korporatsioon Baltonia – 1872. aastal asutatud Tartu baltisaksa üli- õpilaskorporatsioon, mis kandis 1932. aastani nime korporatsioon
