väikeriiki ähvardavaid ohte.
Näis, et meie käsi käib Eesti baltisakslastest paremini. Kadedust ma nende seas ei kohanud.
Esimese kohustusliku visiidi ajal tundsin end nagu muuseumis: raskepärane mööbel, lõputud raamaturiiulid, hõbenõud ja õhkõhuke portselan, päranduseks saadud esemed, mida rasked külgkardinad pidid ilmselt kaitsma uute aegade eest. Sellega võrreldes oli meie korter Rostockis nii modernne! Toona ei teadnud ma veel, et mind vastuvõttev perekond oli tõepoolest vaesunud, sest isa kursusekaaslane ei pillanud mõisast ilmajäämisest sõnakestki. Teda huvitas, kuidas meil Saksamaal läheb. Hitlerit ta ei usaldanud.
Oleksin pidanud kõik isa nimekirja kantud inimesed läbi käima. Oleksin oma juurte ja esivanemate kohta nii mõndagi teada saanud. Laudade ümbert puudusid nende pojad ja tütred, kellest mõnega käisin koos Saksa reaalgümnaasiumis. Nad õppisid Dorpatis või olid Reichis. Oleksin nendega meeleldi uuesti kokku saanud. Nii ei pakkunudki isa nimekiri mulle aga enam huvi.
Õhtuti jutustasin vanatädile päevastest külaskäikudest. Vanaprouale jäi baltisakslaste lojaalsus uue riigi suhtes arusaamatuks. Tädi Alwine elas möödanikus, pidin seda aktsepteerima, kui tahtsin puhkuse tema katuse all veeta.
Esimestel päevadel võlus mind sukeldumine vanadesse ammu möödunud aegadesse. Linnas oli isegi õhk ajaloost läbi imbunud.
Hansalike viilkatustega majad ja neist palistatud kitsad tänavad, võimas, lausa paganalikult mõjuv igikestma määratud tahutud hallidest kividest linnamüür, loendamatutest jalajälgedest ja rautatud ratastest siledaks kulunud munakivisillutis. Kuigi nii Rostock kui ka Reval olid hansalinnad, valitses siin hoopis teistsugune atmosfäär. Minu taasleitud vanaaegne kodulinn oli justkui turistidele ehitatud.
Rostockis oli kõik vana suures osas juba maha lihvitud ja üle värvitud. Siin näis vanalinna ja Toompead ümbritsev võimas linnamüür uute aegade saabumisele tõrksalt vastu seisvat. Ja tundus, et õnnestunult!
Käisin linnas ringi üksinda, tahtsin vanalinnaga omavahel olla. Turuplatsi sillutisel seistes adusin iidse raekoja suursugusust. Ehitise hallid kivid meenutasid raehärrade möödunud uhkust ja võimu. Neil polnud tarvis oma väärikust ehiste ja krohviga tõestada.
Keskaegsed viilkatuste ja saksakeelsete raidkirjadega majad tundusid vanade tuttavatena. Niisugused majad oleksid võinud seista ka Rostocki vanas sadamas või Grubenstrassel. Mind võlus, et taaskohtun nendega enam kui tuhat kilomeetrit ida pool.
Tõusin mööda Pikka jalga Toompeale. Minu sammud kajasid kõrgetelt müüridelt vastu. Siin, üleval, näis aeg olevat seisma jäänud. Tänavad olid üsna inimtühjad, põikasin ka tagaõuedesse. Viltuselt seisvad hooned näisid üksteist püsti hoidvat. Saksa aadlike kunagised linnaelamud uhkeldasid päikesepaistes klassitsistlike sammaste ja nikerdatud ustega. Majad mõjusid justkui nõiutuna, nagu võluväel muinasjutust olevikku minu ette astununa. Ma poleks silmagi pilgutanud, kui sel hetkel oleks põlvpükstes ja siidsukis ammugi manalateele läinud parun minu ees oma kolmnurkset kübarat kergitanud.
Vene kiriku esisel platsil seisid usklikud päikeselõõsas. Pärast aastatepikkust vaheaega kuulsin jälle venekeelset juttu. Kirikutornide kuldsed sibulad sätendasid silmipimestavalt.
Aleksander Nevski katedraal mõjus keset klassitsistlikke paleesid ja keskaegseid maju võõrkehana. Katedraali vastas, Riigikogu taga, kõrgus Pikk Hermann. Tornisakmete kohal lehvis Eesti lipp. Trikoloori taustaks ainsagi pilveta sinine taevas.
Üldse oli sel aastal suurepärane suvi.
Minule sobis neil nädalatel kõik! Lippasin kitsaid tänavaid mööda nagu armunu. Tahtsin enda ja selle maa kohta kõike teada. Vanatädist polnud seejuures abi. Kui viisin jutu eestlastele, reageeris ta tõrjuvalt. Tema arust oleksid eestlased veel praegugi hüttides elavad matsid, kui poleks tulnud sakslasi.
Seetõttu eelistasin Pika tänava vanast majast jalga lasta. Kui suvekuumus muutus talumatuks, põgenesin Toomkiriku jahedusse. Kooripingil istudes uurisin hauakirjadel saksa nimesid. Tiesenhausen, Uexküll, Taube, Fersen, kõik need Saksa rüütlid, kes valitsesid sajandeid Eesti- ja Liivimaad ning uinusid siin igavesse unne. Hingasin sügavalt sisse kiriku õhku, nagu oleksin lootnud sel kombel hoone ajalugu endasse imeda. Enamasti olin kirikus üksi, viimased kolm aastat tegutses siin nüüd eesti kogudus.
Vanatädi rääkis sellest õudusega kui röövist päise päeva ajal. Ta ei suutnud üldse mõista uut Eesti aega. Meie perekonnamõis riigistati pärast sõda.
Minu onu Johann, kes polnud toona välja rännanud, valitses veel mõned aastad mõisa ühest tiivast talle jäetud viitteist hektarit, enne kui ka tema resigneerunult Saksamaale kolis. Tänu oma tutvustele leidiski onu isa jaoks Rostockis töökoha.
Rüütlite võim ja hiilgus olid möödas. Tädi Alwine ei suutnud sellest enam kunagi üle saada. Seejuures polnud tal juba enne sõda ei ühte ega teist.
Pärast ühist hommikusööki tädiga luusisin, fotoaparaat käes, tunde vanalinnas. Avastasin üha uusi detaile ja vaateid, mis mind paelusid: keskaegseid veesüliteid, sepistatud tsunftisümboleid, keskaegsete gildihoonete uksekoputeid. Vaatasin kõike põhjalikult ja salvestasin filmile.
Turuplatsi Raeapteegis ringivaatamiseks võtsin aja maha, uurisin emailsilte, mis ladina keeles väitsid sahtlite sügavuses imeasju varjul olevat. Lugesin raekojas vanu saksakeelseid tekste ja sukeldusin üha sügavamale ajalukku. Vanad asjad olid mind varemgi võlunud. Siin kohtasin neid igal sammul.
Kuigi paljud baltisakslased olid viimasel ajal riigist lahkunud, kohtasin kauplustes ikka veel mitmeid sakslasi, kelle siinsed juured olid sajanditevanused. Mulle jäi mulje, nagu peaksid vaid sakslased antikvariaate ja raamatupoode. Need enamasti eakamad inimesed mõjusid üsna omapäraselt, kuid samas armastusväärselt, kui nad veidi vanamoelises dialektis tundsid huvi minu soovide vastu, sirutasid käe vanu saksakeelseid raamatuid haarama ja hoidsid neid hellalt, nagu saaks raamatute toel möödunud aegu tagasi tuua. Näis, nagu oleks nad minevikust olevikku tõstetud. Kui nad minu kõnekeelest järeldasid, et olen Reichist, hakkasid nad sageli uurima minu päritolu kohta. Nii mõnigi küsimus peegeldas ebakindlust Saksamaa poliitilise olukorra suhtes. Tundus, et inimesed on murelikud, sest nende kunagiselt emamaalt kostsid Eestisse valjud toonid ja mõõgatärin.
Ma mõistsin neid liigagi hästi. Ka mina ei saanud enam paljudest kunagistest semudest aru.
Pangad, suurkauplused, raamatutrükikojad – saksakeelsed nimed muljetavaldavate vaateakende kohal andsid ikka veel tunnistust minu kaasmaalaste kunagistest juhtpositsioonidest. Tookord ma ei mõelnud kaugemale. Vastupidi, tundsin uhkust esivanemate üle, et nad olid sajandite vältel sellele maale vajutanud kultuuripitseri.
Kui ma ei jaksanud enam ringi kõndida ja uut avastada, võtsin enne vanatädi tolmunud tiiva alla pugemist suuna Vabaduse platsile, Kultase kohvikusse. Oleksin võinud ka lähedal Harju tänaval asuva Feischneri juurest läbi astuda, kuid kohviku omanik ei meeldinud mulle eriti.
Mõni aastakümme tagasi oli ta vanaonu kondiitriäris õpipoisiks. Kui tal ainsa korra külas käisin, rääkis ta vanaonust vaimustusega, samas teadsin tänu tädile, et ta hiljem vanaonu silmaotsaski ei kannatanud.
Kultase kohvik asus Tallinna Majaomanike Panga hoones Vabaduse platsi ääres ja oli saksa vähemuse, kunstnike ja teiste intellektuaalide kokkusaamispaik. Siia tuldi, et vahetada börsi-, päevapoliitika- ja perekonnauudiseid. Kohvikus tutvustati äsjailmunud raamatuid, lugemiseks olid välja pandud välismaa ajalehed. Kui kedagi huvitas Eesti saksa vähemuse hulgas toimuv, siis oli siin õige koht, kus sellest teada saada.
Tavaliselt otsisin endale koha akna all väikese laua taga, et näha oleks kogu plats.
