tumedatest klinkertellistest püstribade ja geomeetriliste mustritega ekspressionistlik kindlustusseltsi EKA hoone, mille peauksest kahel pool uhkeldasid tellistest laotud laternahoidjad. Kuigi see meenutas teatud määral Hamburgi, ei tundnud ma Saksamaa järele igatsust.
Nosisin kurepesa või sõin aleksandrikooki, mis oli mu lapsepõlve meeliskook ja mida ema Hamburgis liiga harva küpsetas.
Ühel pärastlõunal, arvan, et see oli Eestis viibimise neljandal või viiendal päeval, palus vanem härra luba, et minu kõrvale vabale kohale istet võtta. Kuivõrd laual lebas Revalsche Zeitung, siis ma ei imestanud, et ta kõnetas mind saksa keeles.
Tõstsin vaid korraks pilgu ja vastasin mehe küsimusele jaatavalt, seejärel süvenesin uuesti ajalehte.
Härra tellis kohvi. Piidlesin teda silmanurgast ja märkasin, et ta oli väga hästi riides. Mulle avaldas muljet seegi, kuidas ta suhtles kelneriga. Temas oli midagi erilist ja see muutis mind uudishimulikuks. Lõpuks panin ajalehe kõrvale ja kaalusin, kuidas temaga vestlust alustada. Mees jõudis minust ette.
„Vabandage, noorhärra,” kostis mehe häälest ebalust. „Ma ei tahaks pealetükkiv olla, aga kas te pole mitte Reichist?”
Üllatunult andsin jaatava vastuse ja uurisin omakorda, kust ta seda teab. Mehe huulile ilmus korraks naeratus.
„Ah, teate, ma tunnen meie noorhärrasid tänaseks mitte ainult nime, vaid ka näo järgi. Neid pole siia enam palju jäänud. Enamik elab nüüd Saksamaal ja on Austria anšlussist8 vaimustuses. Nüüd on see siis Ostmark. Teid siis ei tõmbagi lõunasse?”
Mehe suu ümber mängles kelmikas naeratus. Juba mõne lausega oli ta enda vastu huvi äratanud, tahtsin jutuajamist ilmtingimata jätkata. Puhkesin naerma.
„Ei, mind ei kisu üldse lõunasse, ka mitte läände, mind lummab põhjala. Edasi, läänesuunas muutub kõik minu jaoks liiga närviliseks, eeskätt liiga lärmakaks.”
„Mõistan teid, noormees. Isegi meie tubli vana Revalsche Zeitung on sel suvel muutunud valjuhäälsemaks. Aga millist lehte siis veel tellida? Kas Völkischer Beobachterit9? Selle lehe toon lõikab juba tõsiselt kõrva. Ja peale selle jõuab see leht alati kolm päeva hiljem kohale. Ei, seda mul küll vaja pole.”
Mees kõhkles hetke.
„Ilmselt olete Revalis puhkusel, kui küsida tohib? Ah, vabandage, enne kui muutun liiga pealetükkivaks, minu nimi on Scheel,” tutvustas end mees ja naeratas taas.
Pidin juba küsima: „Kas see Scheel10?” Scheeli pank oli mulle tänu isale teada.
Mees sõrmitses vestitaskus ja ulatas mulle visiitkaardi, millele heitsin korraks pilgu ja pistsin tänuga taskusse. Pankuriks olemise kohta polnud visiitkaardil sõnakestki.
Kahjuks ei saanud ma mehele samaga vastata, seega jäi üle ennast lihtsalt esitleda. Minu nime kuuldes valgus üle härra Scheeli näo imestus.
„Kas te olete kuidagi seotud Pärnu Scheerenbergidega?”
Kui ütlesin, et seal elas minu perekond, lõi mehe nägu särama. Ta jutustas, et oli vanaisa ja onu Johanniga aastakümneid äriliselt seotud. Ta teadis ka minu isa.„Tjaa, kunikatemaärasõitis.”
Härra Scheel vaikis hetke ja niisutas siis kohviga huuli.
„Nagu toona paljud meie hulgast. Nüüd lahkuvad jälle paljud noored. Mina jään siia ja surengi siin. Ma saan vaid siin surra. See on endiselt meie kodumaa. Ehkki ajad on muutunud. Meie lastel ja lastelastel pole siin enam mingit tulevikku. Nii arvavad paljud, ehkki eksivad. Enamik tahab maailma näha, ringi liikuda. Teate, praegu on kõigil vajadus liikuda, röökida ja marssida. Haruharva loetakse raamatuid, rõõmustatakse gooti kiriku löövi või kõrge taeva ilu üle. See teeb kurvaks. Kui meie, eakad, saaksime vähemalt eestlastega läbi. See riik on meie suhtes õiglane. Meil on kultuurautonoomia, saksa teater, saksa koolid. Me valitsesime sajandeid eestlaste üle, on aeg osagi süüst lunastada. Aga ei, ikka veel ei taha paljud meie hulgas sellega leppida. Uskuge mind, paljud peavad end endiselt härrasrahvaks. Sellest on kahju.”
Hetkeks sugenes meie lauda vaikus.
„Aga teie ometi tulite, et oma perekonna jälgi ajada. See rõõmustab mind ja kindlasti ka teie vanatädi.”
Ma ei suutnud jätta vanahärra arvamusele vastu vaidlemata ja nii jutustasingi isa sõpradest, kellega olin viimastel päevadel tutvunud. Härra Scheel kuulas mu, naeratus näol, rahulikult ära.
„Härra Scheerenberg, võib-olla on teil õigus.”
Tema käsi mängis lusikaga.
„Olen vana ja pessimist. Ehk muudab mind umbusklikuks aastakümneid väldanud rahaga ringikäimine, sõdade, inflatsiooni ja valuutakriiside kogemine. Olen usu baltisakslastesse kaotanud. Kuid ma ei tahaks sellest rääkida. Kuidas käib teie perekonna käsi?”
Härra Scheel tellis kaks konjakit ja järgnevad tunnid möödusid minu jaoks nagu linnutiivul. Olin üllatunud eaka vestluskaaslase vaimuerksusest. Ta tahtis teada kõike meie perekonna käekäigu kohta Saksamaal. Seejärel võttis vanahärra mind kaasa reisile minevikku. Ta jutustas väga värvikalt, nagu oleks ise olnud sündmuste tunnistaja, kuidas Saksa rüütlid pöörasid eestlasi ristiusku, Ivan Julma väed liikusid mõrvates ja röövides läbi Läänemere-äärsete provintside, kuidas rootslased vallutasid siinsed alad ja Peeter Suure väed nad siit siis minema lõid.
Ilusa suveilmaga oli kohvik peaaegu inimtühi. See rõõmustas mind, sest muidu oleks ilmselt mitmed end kuulama seadnud – või hoopis vanahärra välja naernud.
Viimaks jäi härra Scheel vait, võttis klaasist lonksu vett ja jäi mind oma väikeste ärksate silmadega vaatama.
„Jah, kulla härra Scheerenberg, see on minu, meie maa lugu. Olime siin raehärrad, pastorid, kirjanikud ja kaupmehed. See on ka teie maa. Sest ka teie olete baltisakslane, ehkki te ei ela enam meie ühisel kodumaal. Reisige siin ringi. See on ka teie kodumaa, uskuge mind.
Õppige seda armastama ja palvetage selle maa hea käekäigu eest. Uskuge mu sõnu, meil on ohtlikud naabrid.”
Siis tõusis härra Scheel ootamatult püsti.
„Oli meeldiv teiega tutvuda. Te olete õigel teel. Tervitage minu poolt oma vanatädi ja isa. Kõike head! Ja vabandage, kui sundisin teid igavust tundma!”
Veel enne kui jõudsin midagi öelda või teda aidata, oli härra Scheel haaranud tolmumantli ja kohvikust lahkunud. Vaatasin välja platsile nagu puuga pähe saanu. Vanahärra läks suure akna alt mööda, kergitas jalutuskeppi ja naeratas mulle. Ma ei jõudnud reageeridagi, kui ta oli juba silmist kadunud.
Minu lauas oli istunud mees, kes oleks suutnud minu arvukatele küsimustele vastata. Nüüd oli ta läinud, olles külvanud minusse veel rohkem kahtlusi.
Vestlusest sügavalt erutatuna kõndisin veel mõne tunni vanalinnas, suutmata rahuneda. Kui lõpuks vanatädi juurde jõudsin ja talle õhtupoolikust jutustasin, puhkes ta vaid naerma.
„See pankur Scheel on nupust nikastanud. Tema poeg tõrjus ta ärist kõrvale. Vanamees armastab eestlasi. Ära ainult küsi, miks!”
Vanatädi asus taas kaarte panema.
„Võta
Anšluss (sks k
Ajaleht Völkischer Beobachter – Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (NSDAP) häälekandja, ilmus aastatel 1920–1945. Ajalehe tiraaž kasvas 1944. aastaks 1,7 miljoni eksemplarini.
Ilmselt peab autor silmas Paul Heinrich Scheeli (1866–1940), kes õppis Tartu ülikoolis põllumajandust, oli seejärel Märjamaal ja Kadrinas mõisavalitseja. 1919 Scheeli panga direktor, seejärel põllumees Oeperes. Tema poeg Klaus Scheel (1890–1961) oli Eesti suurima 1884.–1940. aastal Tallinnas tegutsenud erapanga G. Scheel & Co tegevdirektor. Pank asus Tallinna vanalinnas Suur-Karja tänav 1/ Vana-Turg 2.
