päevadel tõmbas mind veel rohkem Kultase kohvikusse. Istusin õhtupoolikuti ikka ja jälle samal ajal sama laua taha, lehitsesin saksa ja eesti ajalehti, suutmata neisse süveneda, ja ootasin pankurit, et siis rahutult veedetud tunni järel uuesti lahkuda.
Lõpuks küsisin kelnerilt tema järele ja sain teada, et vanahärra olla perekonna Narva-Jõesuu maamajja sõitnud.
Päevad möödusid lennul. Vanalinnaga olin nüüd sina peal. Tundsin parkide ja mere kutset. Mul oli kaasas mitu meditsiiniõpikut, mida lugedes veetsin aega Kadrioru pargis või kindlusvallide bastionidel. Vahel sõitsin bussiga Piritale ujuma ja päevitama.
Ühel päeval, kui istusin rannapromenaadi pingil, pea kuklas ja püüdsin ladinakeelseid erialatermineid pähe ajada, tundsin korraga näol varju.
Avasin silmad ja märkasin umbes endavanust noormeest. Ta naeratas kohmetult ja kergitas veidi vanamoelist kaabut.
„Vabandage, palun. Kas on võimalik, et oleme kohtunud?”
Olin veidi üllatunud, et ta mind kõnetas.
„See on üsna ebatõenäoline. Olen siin puhkusel ja elan muidu Saksamaal.”
„Saksamaal?” noormehe päevitunud nägu lõi särama.
„Siis ma ju tunnen teid!”
Seda hüüatas ta juba saksa keeles. Noormees võttis kaabu peast ja mulle tundus, et olen tema nägu juba kusagil näinud.
„Äkki olete te, oled sa Dieter Leitner?”
Noormees noogutas, tõusin püsti, sest tema näoilme kinnitas mu oletust.
„Scheerenberg, oh sa poiss, Christoph!” Dieter oleks mul peaaegu käe küljest rebinud, siis patsutas ta mulle õlale. „Istusime viienda klassini ühes pingis. Mida sa siin teed? Kas isade maa tõmbab ligi?”
Tunnid möödusid kibekähku. Jalutasime promenaadilt alla ja muutusime taas kaheks neljanda klassi poisiks.
Naersime direktrissi, proua Hesse ja tema venna, Toomkooli direktori härra Winkleri üle, kelle imposantne kiilaspea oli õpilaste naljade ohver. Proua Hesse juhitud algkool asus vana ja auväärse gümnaasiumi vastas. Kui mu vanemad poleks Saksamaale kolinud, oleksin küpsustunnistuse saanud Toomkoolist. Dieter meenutas, kuidas põgenesime „vedurijuhi”, süütu nõdrameelse eest, kes vanalinna tänavatel puhkides ja õhku pahistades ringi kõndis. Nüüd oli ta juba ammugi lõppjaama jõudnud.
„Kõike head, vana!” surusin Dieteri kätt.
„Kas saame homme kokku?”
Dieter muutus morniks.
„Ma ei saa. Pean Stockholmi sõitma. Isa pani mind oma firmasse tööle. Pean tema äripartneri juures välismaist õhku hingama. Raamatupidamine, kalkulatsioonid ja kogu muu kraam.”
Dieter märkas mu pettumist.
„Anna mulle oma saksa aadress. Ma kirjutan sulle. Käin vahel Hamburgis. Sealt on Rostocki kiviga visata. Luban, et saame jälle kokku.”
Siis embas ta mind ootamatult. Niisuguse tundepuhanguga polnud ma arvestanud. Kui olime aadresse vahetanud, kostis Narva maantee kurvist trammirataste kriginat.
„Kõike head!”
Patsutasime teineteisele veel kord õlale. Siis hüppasin trammi trepiastmele. Dieter lehvitas mulle veel kaua järele.
Meie taaskohtumiseni kulus aga aastaid.
Uue semestri alguseni jäi veel hulk aega. Saksamaa oli minust nii kaugel! Ei mingit kandade kokkulöömist, mitte mingeid valjuhäälseid kõnesid, ei mingeid hurraahüüdeid. Siin oli kõik nii rahulik, näis, et inimesed ei tunneta närvilisust ega ole hirmul.
Vähemalt jäi mulle toona niisugune mulje. Vanatädi hoolitses minu eest endiselt nii hästi kui vähegi oskas, kuid oli taas pöördunud oma tavapärase elurütmi juurde.
Igal reedel tippis ta oma nõtkuvatel jalgadel Vene tänavale, et telegraafis loteriipilet ära anda.
Nädalavahetusel toimunud loosimine oli põhjus, miks tädi esmaspäeval tavaliselt veelgi enam värisevate kätega ajalehe haaras ning taas nii hirmsasti vihastas, et see võis teda igal esmaspäeval lausa haua äärele viia. Tädi Alwine oli rahumeelne inimene, ta suutis uuesti rahuneda, kuulutas, et ei mängi enam eluilmaski ja tõttas järgmisel reedel jälle telegraafi, nii kõik viimased nelikümmend aastat. Veel kunagi polnud ta sentigi võitnud.
Reede oli tädi jaoks püha. Sel päeval kogunesid tema koju sõpruskonna veel elus olevad daamid, et bridži mängida. Aastate jooksul oli mõlemast soost skati- või bridžimängijatest saanud pelgalt naistest koosnev seltskond. Mehed jätkasid skatiga taevaisa selja taga, daamid mängisid vapralt endisi positsioone hoides. Nende seltskonna vältimiseks käisin kontserdil või Kadriorus jalutamas.
Kui koju jõudsin, olid daamid just lahkunud. Läksin köögist klaasiga vett tooma ja leidsin tädi suure söögilaua tagant.
Ta osutas ühele toolidest, veidi kõheldes võtsin istet.
„Tädi, mis juhtus?”
„Midagi, mu poiss, mitte midagi.”
Tädi köhatas.
„Tädi Alwine, sind vaevab midagi.”
Võtsin vanaproua käest kinni.
„Mis tähendab: vaevab? Christoph, tunnen end ülearusena. Sain sellest täna õhtul erilise selgusega aru. Sa oleksid pidanud neid vanamutte nägema. Tühised, veretud, lupjunud. Ja mina pole sugugi parem. Mida on mul elult oodata? Abikaasa on surnud. Mida ma näinud olen? Revolutsiooni, sõdu, millel ma ei suuda enam vahet teha, nüüd praegust aega. Mis saab edasi? Tunnen end nii ebakindlalt. Passi järgi olen sakslane, ehkki elame siin juba sajandeid. Eesti on minu kodumaa, aga ma mõtlen ja räägin saksa keeles, kas see teeb minust sakslase? Kas sa arvad, et olen sellepärast eestlane, et oskan eesti keelt? Ei, mu poiss.” Tädi koputas nimetissõrmega otsaesisele. „Kuni mõtlen saksa keeles, ei saa minust ealeski eestlast.”
„Tädi, sa ei pea ju eesti keeles mõtlema. Jää selliseks, nagu oled. Te ei saa ennast enam ringi teha. Te kasvasite nii üles, niiviisi teid õpetati. Uuel ajal on ka eeliseid. Kas sa pead eestlasi endiselt päevilisteks?”
„Christoph!” tädi hääl muutus energiliseks. „Ma pole eestlasi kunagi päevilisteks pidanud. Aga nad on juba kord eestlased ja meie sakslased. Lapsena mängisin koos eesti lastega, oskasin nende ja nemad minu keelt. Vaatamata sellele oli meie vahel nagu mingi nähtamatu sein. Ma ei oskagi sulle täna enam kirjeldada, milline tunne see oli. Mäletan seda tunnet veel praegugi. See pole kuhugi kadunud.”
Tädi vaatas mind oma vanade silmadega, nägin seal hämmeldust.
„Tead, ka siis kui kass sünnib hobusetallis, saab temast kass ja mitte hobune.”
Kui tädi käest kinni võtsin, ehmatasin, sest käsi oli nii külm.
„Tädi, see tunne ei jäta sind, sest sa oled nii vana. Aga noored nii ei mõtle.”
„Arvad või? Aga miks nad siis kodumaa maha jätavad?”
Tädi vastas ise oma küsimusele: „Nad
