et tal poleks õigus.”
Tädi jäi vait.
„Aitab tänaseks, kell on juba palju.”
Tädi lõi sõrmenukkide laksudes vastu lauda ja ajas end püsti. Uksel pöördus ta minu poole.
„Christoph, klaasid jäävad lauale. Homme tuleb Signe koristama. Muuseas, ma maksan talle selle eest.”
Nüüd oli tädi hääl range.
Hommikul ärgates leidsin eest koristatud võõrastetoa. Hommikusöök juba ootas. Tundus, et vanatädi oli välja läinud. Köögist kostis heleda naisehääle eestikeelset laulmist.
Imestasin, sest seni oli tädi eestlasest passija Signe korteris alati tumma varjuna askeldanud, lahkudes niksu teinud ja vaevukuuldavalt „danke” öeldes head aega jätnud, kui vanatädi talle majapidamistööde eest viiekroonise pihku surus.
Puruneva taldriku klirinale järgnes karjatus ja sellele vandumine: „Kurat!”
Minu ette ilmus välkuvate silmadega väikesekasvuline naine, käed kittelpõlle külgedele surutud.
„Küll ma alles ehmatasin!”
Naise silmad aga naersid. Ta pööras kannal ringi ja kadus kööki, et sealt kohe prügikühvli ja harjaga tagasi tulla.
„Ma ju oleksin pidanud aimama,” pahandas ta endaga, „et olete juba üleval. Teie, sakslased, olete alati juba varakult jalgel, kuigi meie, eestlased, samuti.”
Naine vaatas mulle põrandal kükitades otsa. Ta rääkis väga hästi saksa keelt, ehkki pehme eesti aktsendiga.
„Vabandage, palun, unustasin ennast esitleda. Olen Signe õde. Ta on kodus, lamab kõhuhädaga voodis. Olen tal külas. Muidu elan Hiiumaal, teate küll, Dagöl. Täna olen õele niisiis abiks. Ja teie olete Christoph?”
Enne kui jõudsin sõnagi lausuda, jõudis naine jätkata:
„Noh, kes siis veel. Teie vanatädi rääkis mulle teist ja palus öelda, et läks Kluge & Ströhmi raamatupoodi kuuromaani järele.”
Teel kööki jõudis naisterahvas teatada:
„Ka mina suudan natuke saksa keeles lugeda. Aga raamatud on kole kallid. Saan Anult tema koolivihikuid…” Ja uks naise selja taga langes lukku.
Hommik oli korteris alanud tormiliselt. Niisugune jutuvada sellisel kellaajal oli harjumatu. Aga oma harjumusi pidin ma kiiresti muutma.
Sest Riina, nagu ta end päev hiljem tutvustas, tuli tädi koduabiliseks ka järgnevatel päevadel. Polnud tal meie juures suurt midagi teha. Tädi Alwine, kes hoidis tavaliselt uute tuttavatega distantsi, avas naisele oma südame. Nii muutus Riina kiiresti vaat et tema seltsidaamiks. Värske tuul lõi vanatädi range päevakava segamini, algul vastupuigelnud tädi haaras peagi Riina raugematu hea tuju.
Naine meeldis ka mulle ja vahel saatsin elavaloomulist Riinat teel õe juurde, et uurida, kuidas edeneb kõhugripist tervenemine. Tegelikult oli see vaid ettekääne, et Riinaga juttu ajada.
Ta oli nagu ajaleht, vahendas linna vana ja uut keelepeksu, jutustas Eesti päevapoliitikast, et seejärel analüüsida Saksa poliitikat ja meeleolusid Briti ülemkojas. Stalinit ta ei sallinud, kuid Hitlerile sai osaks tema veelgi karmim kriitika. Riinale oli minu poliitiline meelestatus teada, seetõttu ei varjanudki ta, et umbusaldab Saksamaad.
„Hitlerit ei saa usaldada. Ükskord müüb ta meid veel venelastele maha.”
Murelikkusele vaatamata oli Riina aktsent nii vahva, et kui tal oleks tulnud matusekõnet pidada, oleks see kõigi näkku naeratuse toonud. Mind pani see naine imestama.
Ülikoolis polnud ta käinud, saarel oli tal vaevalt võimalust haritud inimestega kokku puutuda, kuid tütre kooliraamatute ja taltsutamatu uudishimu najal oli ta omandanud tähelepanuväärse teadmistepagasi.
Kui ta oli meie ühistel jalutuskäikudel mind uudistega üle valanud, oli minu kord Dagö kohta pärida.
Siis hakkas Riina vaimustunult rääkima ja mina sain puhata. Saar pidi olema maapealne paradiis. Naine jutustas üksildastest liivarandadest, kadakametsadest, Sääretirbist ja Käinast ja… kuidas need imeliste inimtühjade paikade nimed nüüd olidki…
Riina jutt oli värvikas ja kui suur toidukott ei seganud, võttis ta sõnade kinnituseks ka käed appi. See, et mina oleksin võinud kotti tassida, ei tulnud Riina meelest kõne allagi.
Tundsin Revalit nüüdseks nagu oma vestitaskut. Mul oli igavavõitu, vajaka jäi suhtlemisest omaealistega. Linna ilu takistas õppimast, kuigi pidin vaheajal üsna palju materjali läbi töötama. Suhted vanatädiga kippusid kiiva kiskuma. Olime lihtsalt liiga erinevad, nii vanuse kui ka iseloomu poolest. Kui esimestel nädalatel oli tema hoolitsus olnud meeldiv, siis nüüd muutus see järjest enam koormavaks. Tädi vaated tundusid mulle osaliselt mõistetamatutena ja me tülitsesime järjest sagedamini. Pärast kokkupõrkeid oli mul temast kahju, kui ta söögilaua taga istudes laudlina narmaid silus.
Kodurahu huvides andsin alailma järele. Ent sellegipoolest: midagi oli tarvis ette võtta. Ma ei tahtnud mingil juhul enne vaheaja lõppu Saksamaale naasta.
See pidi olema ilmselt kolmandal Eesti-nädalal. Ehkki Riina tee viis turule, saatis ta mind natuke. Tädi oli rääkinud, et Mustpeade majas saavad kokku ka noored baltisakslased. Turukott kaenla all, tippis Riina oma väikestel jalgadel minu kõrval. Seljas oli tal üks neist erksavärvilistest suvekleitidest, mille tütar oli talle õmmelnud. See pidi küll üks imelaps olema, kellest ema niisuguses vaimustuses oli. Tütar tahtis saada saksa keele õpetajaks, aga juba praegu andis ta külakoolis tunde, kui õpetaja haigeks jäi. Kõik poisid pidid tal kannul käima, aga tütar muudkui õppivat, et võimalikult hästi kooli lõpetada. Miks tütar just saksa keelt tudeeris, polnud emale selge. Saksa keelt räägitavat üha vähem. Riina rõhutas seda mitu korda.
Täna polnud naine nii jutukas kui tavaliselt, tundsin, et tal on midagi südamel, ent ma ei küsinud midagi, oli selge, et ta teeb sellest ise juttu. Mul oli õigus.
Me polnud veel üle turuplatsigi jõudnud, kui ta mind vaatama jäi.
„Christoph!”
Olime vahepeal sinatama hakanud.
„Ma tean, et sa ei saa tädiga enam eriti hästi läbi. Sul on igav, eks ole?”
Vastust ära ootamata jätkas Riina:
„Tead, esmaspäeval sõidan ma tagasi Hiiumaale. Majapidamine ootab. Ma ei saa naabrinaisel lasta igavesti pudulojuseid sööta. Ehkki on koolivaheaeg, pean mõisas süüa tegema. Mõned tüdrukud on kõigele vaatamata kohal.”
Muigasin. Pudulojused. See oli üks Riinale omaseid sõnu. Ta tähistas sellega koera, paari kassi, kukke ja nelja kana.
„Mis sa arvad, ehk tuled külla? Saar on imeilus. Saad rahu, võid õppida. Järgmisel laupäeval tuleb ka Anu koju. Saad temaga saksa keeles rääkida. Anul on kindlasti hea meel. Jutustab sulle eesti keeles, mida vaja. Nii on see teile vastastikku kasulik. Nägus on ta ka. Küll sa alles imestad. Noh, ja kui hakkad koju sõitma, oled veel mõne päeva tädi juures. Siis on ka tema rahul.”
Riina kallutas oma ümara pea viltu nagu kana.
Tema ettepanek tuli
