käsitleva raamatu. Mõne aja möödudes saabuski sir Walter O’Bannion Reilly „Teaduslik traktaat põlluharimisest”, milles leidus ka lühike peatükk kartulikasvatusest, nii nagu seda Iirimaal parajasti praktiseeriti.
See kopsakas köide oli Ianil kaenla all – Jenny rääkis mulle, et ta ei läinud ilma selleta kartulipõllu ligidalegi, kuna seal võis tema ette ju kerkida mõni keeruline üldist või tehnilist laadi probleem –, ta lõi selle lahti, toetas käsivarrele ja kobas teise käega vööpaunas, otsides prille, mida ta lugemisel tarvitas. Need olid kuulunud tema kadunud isale – väikesed traatraamides klaassõõrid, mis tavakohaselt ninaotsale asetatuna andsid talle surmtõsise noore toonekure välimuse.
„Saagi koristamine tuleb teostada üheaegselt esimeste talihanede ilmumisega,” luges ta, tõstis siis pilgu ja kõõritas kartulipõldu üle prillide süüdistavalt, otsekui lootes, et mõni kontrollhani pistab kohe kuskilt vagude vahelt pea välja.
„Talihanede?” kordas Jamie ja piilus kulmu kortsutades üle Iani õla raamatusse. „Keda ta sellega mõtleb? Hallhanesid? Aga neid näeb aasta läbi. See ei saa õige olla.”
Ian kehitas õlgu. „Võib-olla Iirimaal on neid ainult talviti. Või siis on need mingid iiri haned ja üldsegi mitte hallhaned.”
Jamie nortsatas. „Siis on meil sellest küll ilmatu palju kasu. Kas ta midagi asjalikku ka kirjutab?”
Ian libistas sõrmega mööda kirjaridu, suu hääletult liikumas. Meie ümber oli kogunenud juba väike seltskond popse ja saunikuid, kes kõik seda uutmoodi põlluharimist imeks panid.
„Kartulit ei tohi üles võtta vihmase ilmaga,” teatas Ian, kutsudes Jamielt esile uue ja tugevama nortsatuse.
„Hmm,” pomises Ian enda ette. „Kartulimädanik, kartulimardikas – meil ei olnud ühtki kartulimardikat, ma oletan, et see on hea – kartulipealsed… ei, mmm, see on sellest, mis teha, kui pealsed närbuvad. Lehemädanik – aga sellest ei saa enne aru, kui mugulaid näeme. Seemnekartul, kartulite säilitamine…”
Jamie pöördus kärsitult kõrvale ja pani käed puusa.
„Teaduslik põlluharimine, jah?” osatas ta ja jäi tumerohelisi lopsakaid pealseid vahtima. „Nähtavasti on see liiga teaduslik – lihtsalt ära seletada, kuidas aru saada, et see paganama nasvärk on küps!”
Fergus, kes nagu tavaliselt Jamie sabas tilpnes, tõstis pilgu päevakoeralt, kes ta nimetissõrmel vonkles.
„Võiksite lihtsalt ühe pesa üles võtta ja vaadata,” lausus ta.
Jamie jäi hetkeks Fergusele otsa jõllitama. Ta suu vajus lahti, kuid häält ei tulnud. Siis pani ta suu kinni tagasi, patsutas Fergusele kergelt vastu pead ja tõi hangu, mis oli aia najale pandud.
Popsid, kes kõik olid Iani – ja sir Walteri – juhtimisel aidanud kartuleid panna ning harida, kogunesid kokku, et näha oma töö tulemusi.
Jamie valis välja ühe suure ja lopsaka pealse põlluserva lähedal ning toetas hangu ettevaatlikult selle lähedale maha. Silmanähtavalt hinge kinni hoides pani ta jala hangule ja vajutas. Hanguharud libisesid aeglaselt pruuni niiskesse mulda.
Ka mina hoidsin hinge kinni. Sellest eksperimendist sõltus palju enamat kui sir Walter O’Bannion Reilly hea nimi. Või minu enda oma, antud seoses.
Jamie ja Ian olid kindlaks teinud, et tänavune odrasaak on keskmisest kehvem, kuid Lallybrochi rentnike jaoks siiski piisav. Kuid teine kehv aasta ammendaks kasinad teraviljavarud juba täielikult. Mägismaa mõisa kohta oli Lallybroch jõukas; kuid seda tõepoolest vaid võrdluses teiste mägismaa mõisate ja taludega. Korralik kartulisaak seevastu muudaks järgneval kahel aastal kummitava viletsuse külluseks.
Jamie surus kanna maha ja vajutas hanguvarre tagasi. Maapind kartulivarre ümber nagises ja raksus ning äkki vupsas pealne maa seest välja, tuues oma varanduse nähtavale.
Kartulivarre juurte küljes õõtsus nii külluslikult pruune mugulaid, et pealtvaatajad üksmeelselt ahhetasid. Lasime Ianiga mõlemad mullale põlvili ja hakkasime lahtisest mullast maha jäänud kartuleid välja sobrama.
„Välja tuli!” kordas Ian ikka ja jälle, leides ühe mugula teise järel. „No sa vaata! Näe, kui pirakas!”
„Ja vaata seda!” hüüatasin vaimustunult, viibutades käes üht, mis oli minu kahe rusika suurune.
Lõpuks saime oma proovipesakonna korvi kogutud: kümmekond õige suurt, umbes kakskümmend viis rusikasuurust ja siis veel hulk golfipalli-suurusi.
„Mis sa arvad,” küsis Jamie meie saaki takseerides, „kas tuleks veel veidi oodata, et väiksemad kasvada saaksid? Või võtta kohe üles, enne kui külmetama hakkab?”
Ian kobas hajameelselt prillide järele, kuid siis meenus talle, et sir Walter lebab aia ääres. Ta lõpetas otsingud ja raputas pead.
„Ei, ma arvan, et praegu on õige aeg,” kostis ta. „Raamat ütleb, et väiksed tuleb hoida järgmise aasta seemnekartuliks. Ja me tahame, et neid oleks palju.” Ta kostitas mind rõõmsa laia naeratusega, tihedad pulksirged pruunid juuksed silmile langemas ja põsk mullane.
Üks popsinaine kummardus korvi kohale ja uuris selle sisu. Siis sirutas ta ettevaatlikult käe ja toksas üht kartulit sõrmega.
„Ja te sööte neid?” küsis ta skeptiliselt kulmu kibrutades. „Ma küll ei saa aru, kuidas neid jahvatada, et üldse saaks leiba küpsetada või putru keeta.”
„Vaadake, proua Murray, ega neid väga vist ei jahvatatagi,” selgitas Jamie viisakalt.
„Ei jahvatata?” Naine heitis kartulikorvile arvustava pilgu. „No ja mida nendega siis tehakse?”
„Noh, te…” alustas Jamie, kuid jäi siis vait. Mulle torkas pähe – nagu kahtlemata talle endalegi –, et kuigi ta oli Prantsusmaal küllalt kartuleid söönud, polnud ta näinud ühegi kartuli toiduks valmistamist. Nüüd põrnitses ta abitult mullast kartulit oma peos ja ma surusin maha muige. Ian põrnitses sama juhmilt, ilmselt oli sir Walteri sulg kartulite töötlemise küsimuses tumm.
„Neid küpsetatakse,” tuli Jamie käe alt üles vupsanud Fergus juba teist korda appi. Ta limpsas kartuleid vaadates keelt. „Paned kaminasse süte sisse. Ja sööd soolaga. Veel parem, kui on võid ka.”
„On küll,” ütles Jamie ilmse kergendusega. Ta viskas kartuli proua Murrayle, nagu tahaks sellest kiirest lahti saada. „Neid küpsetatakse,” teatas ta prouale autoriteetselt.
„Võib ka keeta,” lisasin ma. „Või piima sisse puruks tampida. Või praadida. Või tükkideks lõikuda ja supi sisse panna. Kartulit saab väga mitut moodi tarvitada.”
„Täpselt seda öeldakse ka raamatus,” pomises Ian rahulolevalt.
Jamie vaatas mulle otsa, muigekurd suunurgas.
„Sa pole mulle öelnud, et sa oskad süüa teha, inglismann.”
„Ma ei nimetaks seda just söögitegemiseks,” kostsin ma, „kuid kartulite keetmisega saaksin arvatavasti hakkama.”
„Väga hea.” Jamie heitis pilgu popside ja popsinaiste salgale, kes kartuleid käest kätte andsid ning neid umbusklikult silmitsesid. Ta plaksutas tähelepanu nõudes käsi.
„Me
