kirikusse kohtumisele kutsuti. Ta oli jätnud kirjatähe uksehoidjale, kes oli torganud selle oma määrdunud põlle taskusse, lubades „leida kellegi, kes selle ülakorrusele viib”.
Ta soovis, et keegi mängiks täna orelit. Bach oleks ideaalne, midagi keerukat ja kõrvalummavat. Kesknädala vaikuses pani monumentaalne interjöör teda tundma end hukkamõistetuna. Ja üksildasena – kuigi teisel pool vahekäiku liigutas käputäis naisi palvuses huuli.
Naine ei tule. Ta poleks pidanud pakkuma kohtumispaigaks kirikut. Aga ta oli tahtnud mingit sellist kohta, kus nad saaksid ilma tähelepanu äratamata sosinal rääkida.
„Siin olles ei suuda ma kunagi ära imestada, kui palju raha teie, katoliiklased, jumalakojale kulutate. See räägib paljugi teie usust tema olemasolusse.”
Mees keeras hooga ringi ja nägi selja taga Danielle Lutzmanit, kes end istuma sättis. Mehe esimene mõte oli: Ta on sellest ajast, kui mind viimati külastas, nii palju muutunud. Oli see aasta tagasi, kui naine oli käinud Boulevard Racanil palumas, et ta aitaks tema lapselapsele tööd leida? Kunagi nii kaunis nägu oli nüüd nagu kärbatanud õun tumeda kübara all varjus.
„Ma käin siin vahel orelit kuulamas,” ütles naine mehe ehmatust valesti tõlgendades. „Juuditar võib veidike ikka Bachi või Händelit kuulata, ilma et võtaks midagi, mis õigusjärgselt talle ei kuulu. Nii jõuan ma jumalale kõige lähemale, aga mu isa oleks mind selle eest raputanud ja abikaasa samuti. Üdini bolševikud. Ainus muusika, mida mu isa armastas, oli monarhiate kokkukukkumise kolin.”
„Mida tema sellest kohast oleks arvanud?”
Naine vaatas üles. „Ta oleks tahtnud selle viljasalveks muuta.” Prille ninal kohendades ütles ta: „Ma sain teie kirja kätte, aga ma pole päris terve olnud. Väheke nagu arust ära, nii mulle tundub. Suudate te uskuda, et pidasin tuvi oma katusel Hitleri-närakaks, kes mind taga ajab? Ma lugesin ajalehest tema gestaapost ja ei suuda lakata mõtlemast päevale, kui politsei mulle Kirchwilleris koju järele tuli. Ma olen Pariisis nii hirmul. Ma ei uskunud, et võin niiviisi karta.”
„Mis teid Londonist lahkuma sundis? Teil oli seal ju kodu ja kogu elu.”
Naine kehitas õlgu. „Igavene kindlustunde … lunastuse otsing.” Närviline naeratus moonutas ta huuli. „Kui politsei mulle siin järele tuleb, saan ma vähemalt teile või oma sõbrale Bonnet’le helistada. Mõlemad olete mind varemgi aidanud, kas pole?” Ta ootas mehe sõnatut heakskiitu, enne kui küsis: „Mida te minust tahate?”
See, kuidas naine oli oma hirmu tunnistanud, oli Jean-Yves’i mõtted segi paisanud, nii et kui ta lõpuks rääkima hakkas, unustas ta ettevaatuse. „Teie abikaasa surma asjaolud on teinud minust väljapressimisohvri.” Ta nägi, kuidas naine puudutas armi oma meelekohal. „Jah, see päev on nüüd lõpuks saabunud. Proua, te vandusite, et ei räägi sellest mitte ühelegi hingele.”
„Ega ole seda ka teinud.”
„Keegi teab. Keegi helistas mulle koju mõni minut pärast seda, kui sain selle.” Ta ulatas naisele räämas kirja, mis oli talle kaheteistkümnendal koju toodud. „Öelge mulle, kui te seda käekirja tunnete.”
Naine andis selle talle hetke pärast tagasi, ise üle keha värisedes. „Ma ei tunne seda käekirja. Ta ähvardab Alfredi surma kohta tõe paljastada. See on väljapressimine, härra, aga kirjutaja ei seisa kuigi kindlal pinnal.”
„Miks te sedasi arvate?”
„Ta ähvardab teha viga kellelegi, keda te armastate, kui te ei maksa. Mis näitab, et vaese Alfredi mõrva asjaolude avalikustamisest üksi ei piisaks … mitte kellelegi ei lähe see enam korda.” Ta pomises midagi jidiši keeles. „Inimesed arvasid, et mina tapsin oma abikaasa.”
„Teid vahistati ainult kahtlusalusena ja vabastati peaaegu otsekohe.”
„Tänu teile. Aga minu päästmiseks pühendasite ka teised meie saladusse. Võib-olla on üks neist „teistest” kivi alt välja roomanud ja ähvardabki nüüd teid.”
Mees nõustus, lisades: „Aga kes?”
„Oli ju Kern.”
„See politseiuurija, kellele mu ema altkäemaksu andis? Ta suri juba kümme aastat tagasi ja tal polnud põhjust rääkida. Pealegi tegime me ta rikkaks. On ka Célie Haupmann, mu ema majapidajanna … aga ta on praegu põdur ja tema ustavus emale on väljaspool igasugust kahtlust.”
„Teie emale küll, aga mitte teile. Kas Haupmann oli see, kes mulle vanglasse soojad riided tõi?” Danielle silus oma varrukat, kui mees seda kinnitas. „Ma ei meeldinud talle. Ma ei usu, et ka teie talle meeldisite. Ütlete, et ta on põdur?”
„Ta on suremas. Ma ei kahtlusta teda.”
„Aga tal on ülalpeetavaid? Poeg ja tütar, kes pumpavad temalt raha välja, kes võivad väikesest sülle langenud õnnest kasu lõigata?”
„Haupmannil ei ole lapsi. Ta oli kogu aeg minu perekonnast täielikult sõltuv ja on oma viimse hingetõmbeni ustav. Kas teie pole äkitsi oma abikaasa surma asjaolusid kellelegi kogemata välja lobisenud? Näiteks Raphael Bonnet’le?”
„Me leppisime kokku loo, mis päästaks meid mõlemat, ja ma pole sellest rääkinud mitte kellelegi, isegi oma lapsele mitte! Mis sellesse puutub,” – ta osutas kirjale – „siis selle on kirjutanud üks mats, kes suitsetab sõnnikut. Minu vana sõber Bonnet on mees, kes on oma ustavust tõestanud. Mida ta minu ebaõnnestumistest ka kuulnud poleks – mein Gott, neid on mul omajagu ette tulnud –, raha saamiseks ta neid küll ei kasutaks.” Ta ristas sõrmed, lõpetades selle teema. „Kui palju see väljapressijast närakas tahab?”
Mees suutis naeratada. „Üsna palju, ma ponnistan, et seda summat leida. Tema hämmastavalt üksikasjalike juhtnööride kohaselt pean ma selle suurel reedel ühe Notre-Dame-d’Auteuil’ tubakakioski taha jätma. See on ülehomme …” Ta jäi vakka, sest üks naine jalutas neist mööda. Ta oli sale, tumedasilmne, ja mehe mõtted hüppasid Alixile. „Kuidas meie Alikil läheb? Ma tahaksin teda näha.”
Danielle kolistas tõustes tooliga. „Ma pean minema.”
Jean-Yves järgnes talle kirikust välja, toetades naist käsivarrest, kui see pärastlõuna pimestavas valguses komistas. „Teie palve peale ei ole ma Alixiga ühendust võtnud, aga ma ei tahaks teeselda, et ma ei tea, et ta on samas linnas. Kui ta vajab siin sõpra, raha õppimiseks, soovituskirja või mida tahes, siis te ju küsite seda, eks?”
Danielle lükkas pakkumise järsult tagasi: „Te aitasite ta telefonikeskjaama koha peale ja sellest piisab. Säästke jõukust oma tütardele. Tulevad pulmad, mille eest maksta, kas pole siis? Nüüd te teete näo, nagu ma oleksin midagi labast öelnud. Ma lugesin sellest ajalehest.”
Mees ohkas. Tema ise polnud avalikku teadannet tahtnud, arvates, et selline pasundamine on ebadelikaatne, aga Rhona oli peale käinud.
Danielle kordas tahtmatult Rhona põhilist argumenti: „Miks peaksid sa oma suurt triumfi maailma eest varjama?” Naine vuristas ette: „Marie Louise Alphonsine Rhona Christine, krahv de Charembourgi kõige vanem tütar, abiellub 15. juunil Kirchwilleris Brioude’i hertsogi Guy Philippe Antoine’iga.” See on vapustav partii ja ma saan aru, et see pole hea hetk väljapressijale maksmiseks. Nii et ärge makske talle. Saatke ta sitale.” Kui mees kõhkles, tõstis Danielle sõrme: „Maksad väljapressijale korra, jäädki maksma.”
„Te lugesite
