ega hollywoodlikke heiastusi; Ameerikast ei suutnud ta endale ka väevõimuga midagi silme ette manada; ja ometi ta teadis, et ta pojal on kaks jalga, mida ta võis puhata, kui pääses üle ookeani aurikuga; ta teadis, mis on vedur, kulla maik ja lõbumaja, ning suutis Antoine’i ühes neist kolmest olekust või paigast ette kujutada. Elemendid, mida keegi ei teadnud ja mida ta omavahel passitas, et neist elutruu ameeriklasest poeg kokku saada, olid minu omadest erinevad, päris kindlasti piiratumad, ent võimaldasid rikkamaid, vabamaid ja hämmastavamaid kombinatsioone. Ning lõpuks oli ta väikesest atlasest lugenud nimesid: El Paso, Galveston, Baton Rouge.
Ta oli neid lugenud. Nüüd avaneb atlas täiesti loomulikult kõige kolletunumalt leheküljelt, Põhja-Ameerika koha pealt. Nimetatud linnad on siin alla kriipsutatud kohmaka pliiatsijoonega, paksude ja rasvaste, tislerimärkide sarnaste jälgedega.
Kas peaksin veel lisama, et tasapisi jättis isa hooletusse oma maalapi, nood kaheksa või kümme hektarit tatart täis kanarbikku ja kiviklibu, selle sünge relikviaari, millele olid oma elupäevi raisanud ja tarbetult higi valanud kolmkümmend põlvkonda Peluchet’sid, kelle hulgast poeg oma ükskõiksuse tõttu oli välja arvatud, tol päeval, mil kõik see, käsitamatu klibu ja maasse imbunud higi, oli isa tõstetud sõrmes üles tõusnud ja kogu oma kivide, viljavihkude ja mahamaetud esivanemate jõuga poja eemale tõuganud? Nüüd heitles vanamees hoopis millegi muuga. Fiéfié rahmeldas siin-seal millegi kallal, žestikuleeris, loopides kividega ronki ja narrides härgi; võitsid põldmarjapõõsad, justkui oleks ta toonud salamahti oma hurtsikust seemne või mõnel veiniuimasel õhtul veriste käte vahel pistoksa; Clerc’i nurmel olid juba mehekõrgused leetpõõsad, leedripuud kasvasid otse keset põldu, tuuleõhk või linnu tiivaraps ehmatas õhku valget tolmu. Isa, poja päevade autor ja nüüd ka oma öise jao autor, vikat masinlikult õlal, ent nüüd juba niisama kasutu iluasjana nagu kuningas Taaveti harf, tallas aeglaselt teid, vestles varestega, mõtles El Pasost. Ta jäi Fiéfié ette seisma ning vaatas, kuidas see sehkendab, pilklik ja söakas, vaevu ta vandeseltslane; rõõmsameelse keskendumusega žestikuleeris pajats üha väledamalt, hüppas mullamättalt mullamättale ja kiusas härgi – täitis oma rolli; rahulolev isa silus vurru, kõndis metsaserva villu ja istus suursuguselt puutüve najale maha; päike loojus laokil maa serva taha – seal kusagil oli ta eksi läinud poeg, kuulsusrikas Ameerika asukas, Californias kulda tegemas.
Nemad kaks niisiis väljadel, kuid kasutuna, tähistamas kes teab mida, justkui oleksid nad kirikus, laadaplatsil või teatrilaval; eemal aga, mustas majas, mis hekkide keskelt vilksatab – ema, kes sõna „Ameerika” kordagi suhu pole võtnud, reliikvia peos, pomisemas püha Barbara, püha Flora ja püha Fiachriuse nimesid.
Tõelus – või see, mis end tõeluse pähe pakub – ilmus uuesti.
Kujutlegem neid, Fiéfiéd ja Toussaint’i, minemas ühel sumusel varahommikul Mourioux’sse põrsaturule. Nende vuntsid pärlendavad udust. Nad on heatujulised, kui lähevad läbi metsa, kummalgi oma roll kenasti käpas, elamas iseenda elu, palumata kelleltki kinnitust oma tagasihoidlikule, tagasihoidlikult välmitud rõõmule; pisukese rituaalsusega ajavad nad enda ees mõnd sõnakuulmatut põrsast; nad naljatavad – nautigu siis seda hetke, mil ma kuulen nende naerukaja Cinq-Routes’i tõusul. Ja juba ongi nad Mouriuox’s. Sinna, vankumatult sirge kiriku, õitsvatesse või juba närbunud glütsiiniaokstesse kadunud notaribüroo sildi ja akna vahele, mille taga võiksin mina neid ridu kirjutada, paigutagem see koht, mis võiski olla seesama või mõni teine läbini samasugune, kus tõde, nagu seda teadis Toussaint Peluchet, vankuma lõi. Kaubad tehtud, läksid nad koos hobuseparisnikega Marie Jabely kõrtsi klaasi tõstma. Küllap jäi Fiéfié õige varsti jommi, jättis kauplemise ja hakkas valjul häälel südant puistama: trimpajate keskel tuli nähtavale Ameerika ja Antoine marssis uljalt sel pühal maal, tegi laiu žeste sealt kaugelt kõigi siinsete suunas. Vanamees, rõivastatud laadapäevade ja pulmade musta lipsu ja kõvakraesse, kangetesse ja muinasjutulistesse möödunud sajandi räbalatesse, mis talumeeste töntsidelt õlgadelt absurdselt alla rippusid, lasi Fiéfiél vadrata ega poetanud sõnagi, ise uhke, vaikiv ja leebe nagu Autor, kes jätab variisiku hoolde kõrvalise ja tänamatu dialoogide kirjutamise töö. Seal aga tõusis ühe noorterühma seast korraga pilkav ja kategooriline hääl, mis kuulus Jouanhaut’ perepojale, kes – minu ettekujutuses pisut kergatslik ja kõrk, lakitud kingades või laiade seersandipagunitega õlgadel – oli naasnud Rochefort’ist, kus oli täitnud oma kroonukohust; ennast täis hääl, kategooriline ja kergatslik nagu tegelikkus ise, mis lakksaabastes kolkatrahterisse astub. Ning see hääl teatas: poeg ei olegi Ameerikas, teda on nähtud siinpool ilmamerd. Paarilisega ahelais olevat ta sadamas turueitede hurjutamise saatel läinud laevale, mis pidi suunduma Ré sunnitöölaagrisse.
Isa ei pilgutanud silmagi; ta vaatas pikalt enda ette, nagu oleks ta kangestunud. Raskelt pani ta pähe oma mütsi, maksis joogi eest, jättis valju häälega hüvasti ja läks. Fiéfié läks endast välja, kuid teda enam ei kuulatud, kõik tunglesid juba ikonoklasti ümber; tema jahmunud sõnad muutusid uuesti veidi kohtlase joodiku kajatuks jampsiks. Vankudes enda kohta ülearu raske viha all selle vastu, kes ta lolliks oli teinud, läks temagi nüüd uksest välja – meelehärmis, teravas valus, mida ta ei suutnud ehmatusega kirjutada ei veinipuuduse ega laste lõkerdamise arvele, nägi pajats vanameest, kes ootas teda tikksirgelt loomade jooginõu juures, glütsiinia all, selg vastu veenire kristalset ja lakkamatut vulinat. Mingu nad tagasi Châtaini läbi vihma, öö pigistamas neid aegamööda oma kastanipuudest mantlisiilude vahele, Fiéfié klähvimas nagu jahitav rebane ja vanamees astumas raskelt oma ainsates rautatud kingades.
Antoine’i loo uus peatükk läks mööda kantoneid liikvele ning muutus oma tumeda loogikaga usaldusväärsemaks. Õpetatud keelepeksjad, kes ülistavad suurejoonelisi kokkuvarisemisi ja mitmekordistavad loo hiilgust läbikukkumistega, haarasid sunnitöölaagrist kinni, nagu nad olid kinni haaranud Ameerikast, ent viimatikuuldu sai justkui varasemale krooniks, järjeks, mis oli kirjutatud teise, süngema käekirjaga, ent mis sellegipoolest eelnevat vääris ning tundus õieti lausa möödapääsmatult vajalik. Vanamees oli arvanud, et võib risti arvelt kokku hoida – tema lugu oli seetõttu ehk ennatlik ja kindlasti ebatäielik. Liig vara pühitsetud kuulsusrikkale taevaminekule lisas kehkenpüks, too Juudas, Ecce Homo.
Keegi ei tea, kuidas sellega tegelikult oli; vanad võisid kuulda tõde (ma ei saa seda kindlalt väita) kohatu, kõvakübaraga käskjala suust – kuid me ei saa kuidagi teada, kes too selline oli või mis oli ta sõnum. Antoine võis olla õnnelik ameeriklane või hoopis triibulise mütsi alla määratud sunnitööline, kes rassib Rochefort’i sadamas, kus „orje langeb nagu loogu”; ta võis olla ka mõlemat, ükskõik millises järjekorras: ehk saadeti ta piitsahoopidega Saint-Martinde-Rést Ameerikasse Cayenne’i, et ta võiks kaudselt täide viia oma isa fiktsiooni, nagu ka nood vangipõlve-ennustused, mida leidus siin-seal tolles väikeses „Manon Lescaut’s”, mida ta oli armastusega lugenud. Kuid niisama hästi võis ta kaduda ähmase poe- või kirjutajatöö labasesse üksindusse, mõnesse Lille’i või El Paso eeslinna luitunud hotellituppa, mille valgus on unustanud; tema rakenduseta kõrkus poleks teda jätnud. Või viimaks võis ta kirjanikuna, kes on nurjunud juba enne selleks saamist ja kelle armetuid lehekülgi keegi mitte kunagi ei loe, lõpetada samamoodi, nagu oleks lõpetanud väike Lucien Chardon, kui Vautrini käsi poleks teda veest välja vedanud – seega ikkagi orjana. Sest ma ise mõtlen, et tal oli olemas peaaegu kõik, et saada isemeelseks kirjanikuks: armastatud ja hävinguga katkenud lapsepõlv, metsik eneseuhkus, hämaralt paindumatu kaitsepühak, mõned ahnelt loetud kanoonilised tekstid, kaasaegseteks Mallarmé ja kes kõik veel, pagendus ja isast lahtiütlemine; ning et vaja olnuks nagu ikka õige vähest: veel teist, linlikumat või muretumat lapsepõlve, mida toitnuksid inglise romaanid ja impressionistide salongid, kus ilus matroon võtaks su käe oma kinnastatud pihku, et Antoine Peluchet’ nimi kõlaks meie meeltes nagu Arthur Rimbaud’ oma.
Juliette andis alla; ta suri. Teised kaks elasid vääramatult edasi. Isa juures ei paistnud midagi muutuvat: ilmutusena, mis polnud tema jaoks ilmutus, või tühja lorana, millest ta suutis üle olla, Jouanhaut’ perepoja sõnad teda ei riivanud. Ta ei laskunud vaidlusse
