Oona ema ja tema sõbranna on jäätee lõpetanud, nad tõusevad, et koju minna, lõpuks ometi saavad noored rahulikult isekeskis alkoholi juua, taustaks raadiost krabisev Benny Goodman. Oona vaatab Jerry pikkade peente sõrmedega käsi. Ta tahaks puudutada ühte tema suurtest kätest, mis on lauale asetatud: noormehe peopesa paistab hell, Oona tahaks järele katsuda. Kuueteistaastaselt ei kohusta see millekski, kui käsi poisi käele asetada. Neljakümneselt on asi tõsisem. Oona valmistub seda tegema, kui Jerry ilme etteheitvaks muutub.
„Anna andeks, et ma selle juurde tagasi tulen, aga… mis lugu selle aasta uustulnukaga on? Kas sa andsid nõusoleku, et Stork Club kogu selle kampaania sinu selja taga läbi viiks?”
„Eh… Ei, tähendab, jah, seda korraldavad minu sõbrad… Ma tean, et see on naeruväärne… Kogu selle jandi pärast arvab nüüd mu isa, et kasutan tema nime lõbutsemiseks ja et mind igale poole kutsutaks… mis on sulatõsi! Teda ennast ei ole, miks ei võiks mul siis tema nimestki kasu olla, eks ole? Ta pole niikuinii terve elu minuga suhelnud, nii et kui ta minuga enam kunagi ei räägi, ei muuda see midagi. Näe, vaata, mis kirja ta mulle saatis.”
Ta võtab kotist ümbriku, millel on ranges ilukirjas aadress, seda tüüpi käekirjas, mis tahab oma tähtsust rõhutada juba ainuüksi oma konsonantide ja täishäälikute kujuga. Täpselt selline ümbrik, mida kardetakse avada, sest see tõotab olla maksuametist, või siis kohtukutse. Oona loeb selle sisu valjul häälel ette: „Ma ei taha näha sind sellisena, milliseks sa oled aasta jooksul muutunud. Ainsad uudised sinust jõuavad minuni kõmuajakirjanduse kaudu.” Oona suunurgad vajuvad sentimeetri võrra alla. Ta tõstab pea ja jätkab:
„Kui sinul oleks tütar, kas sa kirjutaksid talle midagi sellist?”
„Ma ei tea, võib-olla tahab ta sind ehmatada, et sinust ei saaks lõdva püksikummiga pidutsejat. Ja see tõestab ka, et tal pole sinu elust ükskõik, nagu sa arvad.”
„Sugugi mitte, ta mõtleb vaid endale, ma mustan O’Neilli nime, minust on tal suva, ta muretseb oma kirjanikumaine pärast, mis võib seltskonnakroonikas määrida saada. Sa ei kujuta ette, kui ükskõik tal minust on, sinu vanemad on ilmselt endiselt koos…”
„Kui see sulle meelehead teeb, võin paluda neil lahutada.”
Oona kehitab õlgu. Jerry kannab halli mantlit, millel on must veluurkrae ja nimeks Chesterfield nagu teatud sigarettidel ja diivanitel. Mantel on liiga kitsas ja varrukad lühikesed, palitu on oma aja ära elanud. Ent Jerry on endas kindlam kui varem, esimeste tekstide avaldamine on andnud talle puuduva enesekindluse. Ta tunneb end romaanikangelasena. Kas hüpata kohe peale? Ta hüppab:
„Joo oma õlu lõpuni, Oona, telli üks vodkamartiini ja räägi mulle olulistest asjadest. Ma ei taha niisama lobiseda, ma üritan sind tundma õppida. Mis siis ikkagi juhtus, kurat võtaks? Miks ta su unarusse jättis? Kui naine maha jäetakse, ei pea veel tütart hülgama. Tead, mis mina sellest arvan: minu arvates on su isa suur traagik, isegi pereelus. Ta ei tee enam vahet elul ja kunstil. Seda on näha tema viimasest näidendist: ta räägib iseendast, kasutab iseenda õnnetust – ehk siis sinu –, et sünnitada teatrit. Ühesõnaga, ta on suur kirjanik ja väike inimene.”
Oona on kohkunud. Tavaliselt räägitakse tema isast vaid ülivõrdes. Ta tunneb pisaraid silmi tõusmas, tõstab käe suu juurde, tõuseb ja jookseb kohvikust välja (mitte selleks, et Jerry eest põgeneda, vaid et varjata oma nuukseid). Jerry tasub arve ja läheb talle õue järele. Ta haarab tüdrukul käsivarrest kinni, Oona pöörab ringi ja… Jerry näeb, et ta nutab tõepoolest.
„Anna andeks,” ütleb ta. „Ma ei tahtnud pealetükkiv olla… või noh, tegelikult tahtsin küll.”
„Ei… sellest pole midagi, sul on õigus, aga mul on lihtsalt kõrini, et mulle kogu aeg temast räägitakse.”
„Sa ise hakkasid temast rääkima. Ära pane pahaks, et ma Gene’ist huvitun. Ma… Ma tahan sind tundma õppida. Selles pole midagi kuritegelikku, mõistad? Sa meeldid mulle, midagi pole teha. Kui tahad, lähen kohe minema ja sa ei näe mind enam kunagi. Piisab ühest sõnast ja ma lasen jalga.”
„Millisest sõnast?”
„Good bye.”
„Need on kaks sõna. Jää.”
Oona mõistab, et taas on tal tegemist härdameelse austajaga. Tüdruku arvates on sellised tüütud, see on kõige hullem tüüp külgelööjaid, aga üksnes neil on ka hea süda. Teised võrgutajatüübid: enesetapjalike kalduvustega kahvatu vägistaja, õel Don Juan, naistemees, kes hoopleb oma varasemate vallutustega, passiiv-agressiivne võrgutaja, kes solvab, et kutsuda esile kardetud tagasilöök, antierootiline naljavend ja loomulikult nartsissistlik pervert, mis on kõige piinarikkam kategooria, koos allasurutud homoseksuaaliga. Ent härdameelne austaja on neist kõigist kõige koormavam. „Kui kenasti ta pärast nuttu kohe naeratab!” mõtleb Jerry. Ta tahaks tüdrukul keele veriseks hammustada. Ta tahaks toppida sõrmed sellesse süütusse suhu. Ta tahaks kiht kihi haaval koorida seda jõuka perekonna heidikut. Tema hääl on magus, kähe, kare, melanhoolne. Ta on seda tüüpi tüdruk, kes vaatab rääkides mere poole. Kajakad hauguvad, ma ei tee nalja, nad teevad tõepoolest „auh, auh” nagu koerad, kes lendavad madalal ranna kohal. Kuulakem lähemalt, mida Oona mere ääres ütleb.
„Gene, või ühesõnaga siis… mu isa, ma ei tunnegi teda. Usu mind, ma olen teda näinud rohkem fotodelt kui päriselus. Ma pole tema näidendeid lugenud. Kui kõik temast räägivad, teen ma, nagu teaksin, kellest jutt, aga tegelikult ma ei tea, kes on see tüüp, kes mulle elu andis. Ma kannan ühe võõra kuulsat nime, kes poseerib ajalehtedes ja heidab siis mulle ette, kui mina sama teen. Kui ta Bermudalt minema läks, olin ma kaheaastane. Ta lasi jalga, et teha proove näidendiga, mille pealkiri oli „Veider vahepala”. Või veel! Ta oleks pidanud nimetama selle „Igaveseks vahepalaks”. Mul oli alati tunne, et olen talle koormaks, ta pole kunagi oma lapsi talunud, ta nägi meis alati taaka. Kui ma teda praegu tänaval kohtaksin, ei pruugiks ta mind äragi tunda… Ah, kurat küll.”
Ta vaatab Jerryt, pöörab siis pilgu ära ja tema lõug hakkab kontrollimatult värisema. Ta on enda peale pahane, et pole kunagi suutnud isast rääkida ilma murdumata.
„Mõistad nüüd, miks ma seda teemat väldin?” küsib Oona. „Täitsa lõpp, ma oleksin pidanud juba ammu õppima oma tundeid talitsema, ah, kurat küll, ta on mulle tõesti terve elu ainult probleeme tekitanud!”
„Ma ei suudagi otsustada, kas sa meeldid mulle rohkem nutva või naeratavana,” ütleb Jerry.
„Ma siiski loodan, et eelistad mind naeratama panna,” leiab Oona, „muidu me küll omavahel klappima ei hakka.”
„Kas sa siis tahad, et me klapiksime?”
„Ära muretse, hiiglane Jerry, loomulikult lõpetame täna voodis, siis saad vaevast lahti ja võid oma eluga edasi minna.”
Oona naeratab taas julmalt. Ta on end uuesti kogunud. Jerry vaikib. Küll Oona paneb alles võimsalt! Müürinud end oma kõrgseltskonda kuuluva neiu magusasse üksindusse, uhke oma kurbuse ja miljöö üle. Oona pendeldab vastupandamatul moel helluse ja künismi vahet. Kas ta teeb seda meelega? Tüdrukud ikka avanevad ja sulguvad – küsimus on selles, kuidas salasõna leida. Mida kaunimad, kuulsamad ja rohkem hellitatud nad on, seda keerulisem on koodi lahti muukida. Nende võrgutamine nõuab keerukat spioneerimisoskust, mille Jerry omandab alles kaks aastat hiljem, 1943. aastal 4. jalaväediviisi 12. rügemendi luureteenistuses.
Nad jalutavad piki randa muuli poole. Atlandi ookean mühiseb endiselt taustal, täiendades kenasti vestlust. Kajakad naeravad, justkui pilkaksid seda pentsikut paari – pikakasvulist brünetti noormeest
