ma… ma olen… viisakas.”
Terve meeskond autos pahvatas naerma ja mina samuti – viisakusest. Ma ei tee nalja. Viisakus on ujeduse kõrval üks minu suurimaid puudusi siin ilmas. Ma olen alati arvanud, et kui kõik oleksid hästi kasvatatud, poleks ühiskonnal enam seadusi tarvis. Ja ma ei suutnud kujutleda, et helistan ühe eraku uksekella nagu nurjatu nõiaks riietunud poisiklutt, kes nõuab Halloweeni õhtul kompvekke.
Eraklus on auväärt traditsioon, mis on selles Ameerika Ühendriikide nurgas end jäädvustanud alates „valgest daamist” ehk luuletajannast Emily Dickinsonist, kes elas terve oma elu, 1830 kuni 1886, erakuna Amherstis, Massachusettsis, Salingeri majast tunnise autosõidu kaugusel lõunasse. Poetess, kelle looming avaldati alles pärast tema surma, kirjutas: „Eemalolek on tihendatud kohalolu.” See lause räägib Jumalast, aga ka reklaamist. Ühiskonnast keeldumine pole tingimata valik, see võib olla puue, sotsiaalne võimetus või siis kalkuleeritud otsus, moodus end veelgi nähtavamaks teha, sundida teisi enda peale mõtlema või siis päästa oma hing, eksisteerida, võbeleda. Dickinson ei suutnud oma toast väljuda ilmselt vaimsete ja kehaliste piinade ning jõuetuse tõttu. Mõned tema biograafid mainivad armuvalu… Ta oli armunud vaimulikku, kes oli abielus, laste isa… Võimatu armastus… Proust ütles „Naudingutes ja päevades” samuti nagu Emily Dickinson: „Kas sellele, kes armastab, pole eemalolek kõige kindlam, kõige tõhusam, kõige jõulisem, kõige hävimatum, kõige truum kohalolu?”
Siinkohal sekkubki Oona O’Neill. Palumaks andeks, et olin mõne meetri kaugusel eesmärgist alla andnud, kutsusin oma meeskonna Salingeri lemmikrestorani lõunat sööma: selleks oli Hanoveris, Dartmouthi ülikooli kõrval asuv Lou’s. Ettekandja ei tahtnud meile öelda, millal kirjanik seal viimati käis (olin kusagilt lugenud, et ta nautis seal pühapäeviti hilist hommikusööki). Kogu piirkond austas tolle müütilise autori meelerahu. Raadiost kostis The Plattersi lugu „Smoke Gets in Your Eyes”. Uurisin seinal rippuvat mustvalget fotot, mis oli tehtud 1940ndatel ööklubis: õhtukleitides ja pärlites neiud poseerisid vanemate meesterahvastega, kes kandsid kolmeosalisi ülikondi ja kaabusid. Raamile oli selgituseks märgitud: Stork Club, 1940. 2007. aastaks olid need viiekümnendates mehed kahtlemata ammu surnud ja pildil naeratavad kaunid neiud olid nüüd, kuuskümmend aastat hiljem, kas maha maetud või siis ratastoolis ilastades kohe minemas, ning ei mäletanud sellest lõbusast õhtust enam midagi. Ja foto kõrval seinal rippus Oona.
Restoranist väljudes kukkusin uuesti lõdisema. Ometi heljus õhus kevadelõhna: nende Connecticuti jõe kohal koogutavate kollaste lillede nimi on kanada kuldvits. Ainult vanureid huvitavad lillenimed, sest nad tahavad tunda taimi, mis peagi nende kohal kasvavad. Selles piirkonnas on karikakraväljad valged nagu suusarada. Salingeri lemmikkirjanik Francis Scott Fitzgerald käis 1939. aasta veebruaris koos Budd Schulbergiga Dartmouthis, et töötada kompanii United Artists tarvis (Chaplini asutatud ettevõte) filmi „Talvekarneval” stsenaariumi kallal. Fitzgerald jõi end nii täis, et ta tuli New Yorgi haiglasse toimetada, enne kui ta saadeti tagasi Hollywoodi, kus ta järgnenud aastal Sheilah Grahami juures aadressil 1443 North Hayworth Avenue šokolaadi süües suri. Budd rääkiski mulle „töösessioonidest” Scottiga. Kohtusin temaga 2005. aastal Deauville’is, kui talle anti samanimelise filmifestivali kirjandusauhind. Salinger võis vabalt millalgi 1939. aasta paiku siinsamas Dartmouthi kolledži ees preili O’Neilli, Scott Fitzgeraldi ja Schulbergiga sõõrikuid mugida (Oona oli siis 14-aastane, Salinger 20, Scott 43 ja Budd 25). Mida vanemaks ma jäin, seda enam mu sajand kokku tõmbus.
Ma oleksin väga tahtnud teada, kas Salinger kohtus pärast sõda veel Oonaga. See on kahtlemata minu beibelik külg. Ma arvan, et Oona inspireeriski Salingeri kirjutama romaani, mis keelas igaveseks vananemise. Ma ei saa seda kunagi teada, sest Jerry Salinger suri 27. jaanuaril 2010. aastal, kolm aastat pärast mu tühikäiku Cornishisse. J. D. Salingeri kirjad Oona O’Neillile on endiselt peidetud Corsier-sur-Vevey linna Šveitsis, kus käesolev raamat ka lõpeb.
I
MANHATTAN ROMANCE
„I knew he’d be a writer. I could smell it.”
1940. aasta New Yorgis suitsetasid kõik igal pool, baarides, restoranides, taksodes, rongides ja eriti Stork Clubis. Klubist väljudes silmad alati kipitasid ja juuksed haisesid sigareti järele. Inimesed kahjustasid oma tervist rohkem kui tänapäeval, sest keegi ei saanud neile ette heita riikliku sotsiaalkindlustuse raha raiskamist – sellist asja polnud veel leiutatud. Kell oli peaaegu üksteist õhtul ja selleks kellaajaks oli raske pikliku baariruumi laudade taga istuvate klientide nägusid eristada. Stork polnud klubi, vaid läbipaistmatu pilv. Õhupallidega täidetud võrgu all esitas smokingutes orkester Cab Calloway lugusid. Või oli see Cab Calloway ise? Seinale oli joonistatud suitsu kimuv toonekurg, torukübar peas. Restoran oli pühapäeva õhtul rahvast niivõrd tulvil, et kliendid pidid spenseri ja musta kikilipsuga kelneritele joogitellimusi lausa karjuma. Ent see neid ei häirinud, pealegi räägivad ameeriklased alati valjusti, eriti kui neile vee ja purustatud jääga burbooni valmistatakse.
Oli üks New Orleansist pärit kileda häälega linalakk noormees, kes ei suutnud naeratust näolt pühkida, kui käis väljas rikastest pärijannadest trio, Gloria Vanderbilti, Oona O’Neilli ja Carol Marcusega – läänemaailma ajaloo esimeste it-girls’idega, kes peitsid end suitsukardina taha. Päeviti saatis noormees oma kirjatükke ajalehtedele, kus neid veel ei avaldatud. Ja öösiti pühkis musta siidtaskurätiga oma ümaraid prille, enne kui need uuesti ninale asetas ja riidetüki valge pintsaku vasakusse rinnataskusse torkas, sättides selle spetsiaalselt nii, et neli nurka osutaksid üle taskuääre lae poole nagu tema pea kohal rippuvaid õhupalle sihtivad nooled. Ta arvas, et kena riietus teeb inimese intelligentseks ja tema puhul vastas see tõele. Ta oli 16-aastane, tema nimi oli Truman Capote ja stseen leidis aset aadressil 3 East 53rd Street.
„Kullakesed, te olete minu luiged.”
„Miks sa meid luikedeks nimetad?” uuris Gloria ja puhus talle sigaretisuitsu näkku.
„Eks ikka sellepärast, et esiteks olete te valged,” vastas Capote, hoidudes köhimast, „teiseks sirutate end elegantselt välja, teil on graatsilised pikad kaelad…”
„Ja võib-olla ka teravad oranžid nokad?”
„Jah, sinu nokk, Gloria, on väga terav, seda tõestad sa igal õhtul. Ent pigem punane, niimoodi ära võõbatud, et huulepulga sisu on sattunud ka üle ääre näole ja esihammaste peale.”
„Aga kus meie tiivad on?” küsis Oona.
Truman Capote’il jätkus sellel hetkel (siniseid) silmi vaid kelnerile, Antillidelt pärit noormehele, kelle esihambaid eraldas lai vahe, mistõttu ta meenutas Yannick Noah’d6 tükk maad enne seda, kui Yannick Noah üldse sündis.
„Noormees, olge palun nii armas ja tooge meile neli vodkamartiinit, nii võin kindel olla, et näen teid peatselt jälle.”
Truman naeratas triost kõige kaunimale.
„Murdsin teil une pealt tiivad, kulla Oona,” vastas ta, „et te ei saaks minust liiga kaugele lennata. Ma hoian teid veel ühe kümnendi endale. Ärge muretsege, aeg lendab.”
„Truman,” ütles Gloria, „kui meie oleme luiged, siis kes sina oled… väike rõve notsu?”
Kõik purskasid naerma. Gloria oli õela märkuse kuuldavale toonud, nagu lahendaks sellega antud küsimuse igaveseks. Truman läks näost üleni punaseks ja ükski sealihatoodete austaja poleks tõepoolest suutnud tema võludele vastu panna. Ent tema heledad silmad välkusid kelmikalt ja kõik, mis ta ütles, oli kerge ja lõbus ning eristas teda siiski liuatäiest sealihast. Baarisaali teisest
Kunagine kuulus prantsuse tennisist ja nüüdseks populaarne muusik. (Tõlkija märkus.)
