perekond oli pool New Yorki üles ehitanud ja rikkunud tema lapsepõlve. Truman kutsus ülemkelneri ja muutis teemat. Niipea kui õhus oli midagi valulikku, kukkus Capote põiklema. Ellujäämise küsimus. See tegi temast New Yorgi kõige sarmikama nooruki.
„Kõik need isata tüdrukud,” ütles ta Jerryle, „keegi peab ju nende eest hoolitsema… Nad panid Park Avenuelt plehku, et õppida näitekunsti. Kõik Upper East Endi neiud tegelevad teatriga, sest tahavad olla armastatud, aga need, kes neid armastama peaksid, on nädalavahetuseks Hamptonsisse sõitnud.”
„Mu isa on Pariisis ja ema Los Angeleses,” ütles Oona.
„Vaadake seda Orsonit seal,” ütles Carol. „Jumal küll, ta näeb nii võigas välja! Kas ta pole kunagi mõnes O’Neilli tükis mänginud? Ta peaks seda tegema! Ma kujutlen teda hästi tühja pudeliga oma naist peksmas.”
„Minu arvates on ta üsna kena,” ütles Gloria. „See oli vaimustav, kui ta raadios tõsimeeli rääkis, et marslased ründavad Broadwayd.”
„Mina ei näe selles midagi sensatsioonilist,” leidis Truman. „Marslased ründavad Broadwayd igal õhtul.”
Pärast kella kaheksat õhtul pildus Gloria Vanderbilt hello’sid igale kenale mehele, kes möödus. Kui nood naeratusega vastasid, lahkus Gloria lauast, läks baari äärde ja naasis visiitkaartidega, lastes need lauas ringi käima, enne kui need valgesse tuhatoosi unustas. See oli suur au, kui rikas pärijanna oma lärmakatest sõpradest seltskonnaga klubi punastele pinkidele istuma jäi. Carol tõusis, et Trumaniga tantsima minna. Neil olid hämmastavalt blondid juuksed… Et neid tantsijate keskel näha, oli vaja vaid jälgida kaht keset tantsuplatsi liikuvat leeki, mis meenutasid virvatulesid soo kohal.
Et võrgutada väga ihaldusväärset tüdrukut, tuleb talle jätta mulje, et teil on aega on küll… ehkki tegelikult pole. Ei tohi talle peale hüpata nagu teised, vaid anda vaikselt oma huvist märku. See on peen ja vastuoluline mäng. Teil on vaid kaks minutit, et edastada kaks sõnumit: mul on suva, aga mul pole suva. Kui tüdruk jääb teie seltsi kauemaks kui kaheks minutiks, on ta tegelikult teid ise välja valinud, nii et hoidke suu kinni.
Oona kiikas vaikselt Jerry poole, kes näris küüsi, ja tüdruk mõistis, et noormees ise mõtleb samuti, mida ta siin teeb. Nad mõõtsid teineteist sõnatult. Peegel baari kohal täitis kaht eesmärki: sealt sai piiluda teisi ja vaadata üle oma soeng. Aeg-ajalt avas üks neist suu, et alustada lauset, ent ei toonud seda kuuldavale. Teine üritas omakorda sama, ent välja ei tulnud midagi peale mõne Chesterfieldi suitsurõnga. Nad otsisid, mida teineteisele öelda, ilma et see banaalselt kõlaks. Neil oli tunne, et nad peavad teineteise väärilised olema. Et vestlemine peab end õigustama. Või siis lasid nad rääkida kõhukorinatel, ent suurema osa ajast, mis nende esimene kohtumine kestis (siiski tubli pooltund), rüüpasid nad imetillukesi vodkatiini lonkse, puurides tähelepanelikult klaasipõhja, nagu otsiksid sealt mõnd aaret, oliivi või meelerahu.
„…”
„Eh…”
„Ma…”
„…”
„Hm…”
„Palav on…”
„Jah…”
„…”
„See lugu…”
„„Smoke Gets in Your Eyes”?”
„Vist jah…”
„Mm…”
„…”
„…”
„Ilus pealkiri…”
„On jah…”
„Siin on silmad alati suitsu täis…”
„Fred Astaire’i versioon on parim… ta nagu libiseks tantsides mööda põrandat…”
„Nagu kontsadel uisutaja…”
„Mm… Teate, et te olete natuke tema moodi?”
„Või nii?”
„…”
„Te ütlete seda mu pikliku näo pärast.”
(Kohmetu naeratus.)
(Nõutu ohe.)
„Palun ulatage tuhatoos…”
„Palun…”
„Mu nägu on tõesti maapähkli kujuga.”
„Ei ole, Fred Astaire on väga kena.”
„Vabandust, et ma küsin, aga… kui vana te olete?”
„Viisteist. Mis siis?”
„…”
„…”
„… niisama…”
„Ja teie?”
„Kakskümmend üks…”
„…”
„…”
„Teate…”
„Mis?”
„Ma olen vait, aga… mul pole igav.”
„Mul ka mitte.”
„Mulle meeldib teiega vaikida.”
„…”
„…”
Ma ei kirjuta rohkem ümber seda dialoogi kahe tumma vahel, sest muidu arvab lugeja, et üritan tekstimahtu suurendada (mis vastab tõele) või ei paku ausat kaupa (mis ei vasta tõele). Ometi on tegemist Oona O’Neilli ja Jerome David Salingeri esimese mittevestluse täpse retranskriptsiooniga. Need kaks suurt paralüütikut ei söandanud isegi teineteise poole vaadata, kui nad seal kõrvuti istusid, näod baari poole. Nad silmitsesid kelnerite sõelumist ja kuulasid, kuidas orkester õhupallidest võrgu all üürgas. Oona kriipis salvrätikut, Jerry vedas ninaga klaasi kohal, nagu teaks midagi martiinidest, teine käsi kramplikult toolikäsitoel, justkui ta oleks õhku tõusvas lennukis ja tal oleks lennuhirm. Vahel kergitas ta üht või mõlemat kulmu. Small talk oli juba tuttav nähtus, ent Oona ja Jerry leiutasid tol õhtul silent talk’i. Jutuka vaikuse, tagamõtetest tulvil tühjuse. Ülejäänud laudkond lärmas niisama, aga nende vahel valitses tumm uudishimu. See oli murettekitav – nii palju ootamatut sügavust keset New Yorgi kerglust. Need kaks kammitsetud inimest tundsid vahest kergendust, kui võisid viimaks koos vaikida. Teised istusid uuesti oma kohtadele, flirdist ja tantsust kurnatud. Truman vaatas Jerryt heldinult ja ütles umbes selliseid asju:
„Kuuldavasti on Orson teinud filmi Hearstide perest. See ei lähe küll ühtegi lehte sisse!”
„Lõpetage tema silmadega õgimine, darling. See käib närvidele, üritage vähemalt suu kinni panna.”
„Kas te „Suurt diktaatorit” olete näinud? Chaplin
