mida see tähendab?”
„See on valesaksa keel. Kui sa jood, muutud sa ikka puhta kakskeelseks.”
„Äkki pidas päris Hitler oma kõnesid samuti väljamõeldud saksa keeles. Sellepärast keegi ei uskunudki, mida ta rääkis.”
Blond Carol naeris laginal oma naljade peale, et neid esile tõsta. Talle ei meeldinud, kui Oonat edu saatis. Ta ei tahtnud sõbrannat jagada, ta tahtis teda endale hoida nagu väikest õde, keda tal kunagi polnud olnud. Ta oli nähtavalt ärritunud, sest otsis närviliselt välja puudritoosi ja tupsutas padjakesega nägu. Glorial oli hea meel, et ta pole ainus „kellegi tütar” lauas. Selline needus lasub kuulsuste tütardel: selle asemel, et oma nime muretult ära kasutada (nemad pole ju saanud oma vanemaid valida), tunnevad nad pidevalt, et perekonnanimi kahjustab neid, nagu käekoti teeb inetuks suur kuldne logo. Ent kolm sõbrannat teadsid, millele rõhuda: mehi võlus eelkõige nende välimus. Nende vanemate kuulsus ja varandus olid vaid (mürgiseks) kirsiks sihvakate kehade tordil. Sellal kui nemad jätkuvalt nalja heitsid, kortsutas Jerry kulmu. Ei ole mingi kunst kujutleda, mida ta mõtles: „Mis on selles tüdrukus enamat kui teistes? Miks tema hiirenäoke mind sedasi vaimustab? Miks hakkasin ma JALAMAID jumaldama tema kulme ja nukrust? Miks tunnen ma end tema kõrval nii tobedalt ja nii hästi? Mida ma ootan, selle asemel et tal käest kinni võtta ja ta siit kaugele ära viia?”
„Mulle meeldib Chaplini juures hoopis Paulette Goddard,” teatas Gloria. „Küll ta on alles šikk!”
„Chaplinil on naiste osas alati hea maitse olnud, ta valib alati verinoori naisi,” pomises Truman olematute huulte vahelt.
„Mind tema „Suur diktaator” naerma ei ajanud. Ei saaks öelda, et Euroopas Hitler rahvahulkadele just nalja teeb,” pahvatas Jerry Salinger ja kahetses kohe oma võimetust kergemeelne olla. „Huvitav, kas too diktaator ise on filmi näinud.”
Hetk hiljem tõusis ta lauast ja suundus välisukse poole, kuid pööras siis raevukalt Oona poole nagu Shakespeare’i kuningliku teatri näitleja, kes teeb eriti uhke lavalt lahkumise stseeni.
„It was nice not-talking with you, Miss O’Neill!”
„Hey, õhtu on alles poisike!” hüüdis Truman.
„Ma PEAN KOHE saama flambeeritud pannkooki, muidu ma SUREN,” teatas Carol.
„Nice not-to-meet-you too, Jerry,” ütles Oona vaikselt… (ja et varjata punastust, pöördus Oona sõbrannade poole, samal ajal kui kiitsakas noormees vasaku pöidla nahatükki närides garderoobi poole sammus.) „Veider mühkam… Mis kell on?”
„Liiga vähe, et koju magama minna,” ütles Capote.
„Me peame õhupallide lahtilaskmise ära ootama,” ütles Carol.
„There’s a great day coming mañana,” rõkkas orkester.
Pühapäeviti oli Stork Clubis palliõhtu: kui kesköö lõi kaheteistkümnendat tundi, hakkasid tüdrukud võidu neile pähe langevaid õhupalle lõhkuma. Mõnes pallis peitusid üllatused, ehted, kingitused, kleit või sall… Võitjad kriiskasid siis veel valjemini, nagu saaksid kohe orgasmi, ja ka kaotajad röökisid, ent vihast ja kadedusest, ning lõpuks uputasid kõik oma emotsioonid ohtralt voolava viski sisse. Üllatuspallipidude traditsiooni võiks tänapäeval uuesti ellu äratada, kuna särtsakatest õhtutest jääb vajaka. Lahvatades tõid sajad pallid kuuldavale sama suurt müra nagu püstolkuulipilduja MP 38 valang, summutades hetkega rumbarütmid. Carol oli triost kõige pöörasem. Ta seisis laual püsti ja oli valmis küünistama või hammustama igaüht, kes talle tema teekonnal Parima Palli poole ette jäi, et siis ihaldatud objekt oma žilett-teravate küüntega purustada.8
J. D. Salinger läks jalgsi vanematekoju, mitte kaugel elamust, kus ma nelikümmend neli aastat hiljem onu George Harbeni juures Riverside Drive’il peatusin. Oona nukker naeratus oli sööbinud tema mällu ja Park Avenue elamutele. Ta silmitses vaateakendelt oma piklikku nägu. Fucking Fred Astaire. Ta pea külmetas, sest ta oli mütsi Storki unustanud, ent häbenes sellele kogu seltskonna ees järele minna. Järgnevad nädalad lahkas ta tolle õhtu iga sekundit. Miks oli tüdruk nii kauaks tema seltsi jäänud? Miks polnud ta suutnud tüdrukuga rääkida teisiti kui vaid häälitsuste teel? Mida ta oleks pidanud ütlema, et end unustamatuks teha? Kui ta oma kodumajja sisenema hakkas ja pintsakutaskust võtmeid otsis, sattus talle kätte mingi raske ese. Keegi oli talle taskusse pistnud Stork Clubi valge tuhatoosi. Pilt suitsetavast toonekurest, peas torukübar, tõi talle naeratuse uuesti näole.
II
NOBELI TÜTAR
„Elu on hirm. Pikk suremine, sünnist surmani!
Elu on surm!”
Prantsusmaal on Eugene O’Neill pisut unustusse vajunud. Inimesed ei tea eriti seda pahurat vuntsidega näitekirjanikku, kes tõi põhjamaise realismi Ameerika Ühendriikidesse. Meil eelistatakse koopiale originaale: igapäevaelustseenidest ja metafüüsilistest vaevadest koosneva teatri leiutasid Ibsen (norrakas) ja Strindberg (rootslane). Nende näidendites „Nukumaja” ja „Preili Julie” pauguvad uksed samamoodi nagu meie Georges Feydeau tükkides, ent naerda saab oluliselt vähem. Olles neid hoolikalt lugenud, tõi Eugene O’Neill alates 1917. aastast lavale ahastuslikke draamasid, lisades naturalistliku pitserina alkoholi, narkootikumid ja prostituudid. Olustikke valis ta hoolikalt: tegevus leidis aset kesk Põhjala jääd tardunud vaalapüügilaeval, mõnes räpases meremeestebaaris, tuberkoloosihaigete sanatooriumis või otse miiniväljal… Tänapäeval tunduvad kõik need hüsteeriline folkloor, kollektiivne psühhoanalüüs ja kibestunud monoloogid olevat aegunud ja ülespuhutud värk. Ometi poleks Eugene O’Neillita olnud Tennessee Williamsit. Järelikult mitte ka Marlon Brandot. Järelikult mitte ka Johnny Deppi, Sean Penni ja Ryan Goslingut. Näete, noored lugejad, minevik on siiski millekski kasulik.
Eugene O’Neilli elu oli traagiline. Sama nägu on enesestmõista ka tema looming. Kui lugeda üles teda tabanud õnnetused, võib talle sõnaahtra loomuse peaaegu andeks anda. Ta sündis 1888. aastal New Yorgis vahetult pärast oma kaheaastase venna (Edmundi) surma korralikult ravimata jäänud leetritesse. Kirjaniku ema Ella O’Neill ei toibunud leinast kunagi ja temast sai Eugene’i sündides morfiinisõltlane; tollal kirjutasid arstid seda noortele emadele kergekäeliselt, et nood sünnituse valudest toibuksid. Eugene O’Neilli isa oli iiri teatrinäitleja, kes jõi, et unustada vanema poja surm, ja sõitis pidevalt trupiga ringi, kehastades alati ühte ja sama rolli (Edmond Dantès „Krahv Monte-Cristos”). Näidendis „Pikk päevatee kaob öösse” (1942) kirjeldab Eugene O’Neill oma narkouimas ema, kes uitab mööda maja, pulmakleit käes, ja nutab taga kaunist minevikku. Sellist stseeni pidi ta lapsepõlves tihti tunnistama. Ema narkosõltuvus tekitas Eugene’is süümepiinu: isa kordas talle terve lapsepõlve, et ema hakkas uimasteid tarvitama tema sünnile järgnenud päeval. 1912. aastal, 24-aastaselt, üritas Eugene O’Neill ennast tappa, tema vennal Jamiel enesetapp 1923. aasta novembris ka õnnestus. Eugene hakkas jooma sama palju viskit kui tema isa. Ja siis märkas ta ühel 1917. aasta õhtul New Yorgis 6. avenüü ja 4. tänava nurgal paikneva Hell Hole’i ehk Põrguaugu-nimelise baari tagaruumis seda isikut:
Agnes Boulton tahtis samuti kirjanikuks saada. Seda oodates vorpis ta ajakirjaartikleid ja vahel mõne pulp fiction novelli. Eugene hakkas närviliselt
Hiljem sai Carol tõsiselt tülika eide kuulsuse. Tema viimane abikaasa (näitleja Walter Matthau) oli ainus, kes suutis temast jagu saada. Üks tuntud lugu: Carol kurtis pidevalt külma üle, kui nad 1960ndatel jäises Poolas viibisid, külastades nimelt üht kuulsa surmalaagri mälestusmärki, kuni Walter Matthau ütles talle: „
