style="font-size:15px;"> „Mina ka ei usu. Aga see on empiiriline otsus, mis langetatakse treeningu käigus.”
„Teil on tõsi taga?”
„Igatahes,” ütles Morgan. „Jack Reacher, tänase päeva käesolevast hetkest olete ametlikult taas sõjaväeteenistusse kutsutud.”
Reacher vaikis.
„Te olete jälle armees, major,” nentis Morgan. „Olete naha ja karvadega minu jagu.”
NELI
Mingit suurt tseremooniat ei olnud. Ei arvelevõtmist ega uuesti arvelevõtmist. Ainult Morgani sõnad, mispeale tuba hämardus pisut, sest koridoris asus keegi vennike ukse ette valvesse, tõkestades läbi jääklaasitahvli paistva valguse. Reacher nägi teda püsttriipudeks lõigutuna: pikka kasvu laiaõlgset tunnimeest, kes seisis vabalt, kuklaga nende poole.
Morgan ütles: „Ma olen kohustatud teid teavitama apellatsiooniprotseduurist. See on teile täiesti lubatud. Teile määratakse advokaat.”
Reacher küsis: „Määratakse?”
„Lihtne loogika. Te üritate end apellatsiooniga välja vingerdada. Järelikult olete alguses omadega sees. Mis tähendab, et te allute kõiges armee määramistele. Kujutlen, et teid koheldakse siiski mõistlikult.”
„Ma ei mäleta ühtegi Juan Rodriguezit.”
„Ka selleks määratakse teile advokaat.”
„Mis olevat tolle tüübiga juhtunud?”
„Rääkige teie,” ütles Morgan.
„Ma ei oska. Ma ei mäleta teda.”
„Te tekitasite talle ajukahjustuse. Viimaks viis see ta hauda.”
„Kes ta oli?”
„Salgamine ei aita igavesti.”
„Ma ei salga midagi. Ma räägin, et ei mäleta seda tüüpi.”
„Pidage nõu oma advokaadiga.”
„Ja kes on Candice Dayton?”
„Samad sõnad. Aga advokaat on teine.”
„Miks teine?”
„See on teist liiki kaasus.”
„Kas ma olen vahistatud?”
„Ei,” ütles Morgan. „Veel mitte. Prokurör teeb selle otsuse, kui aeg on küps. Kuid senikaua olete käsualune, juba kaks minutit. Esialgu säilib teie endine auaste. Administratiivselt kuulute üksusse, teie käsk on suhtuda sellesse hoonesse kui teenistusposti ja ilmuda kohale hommikuti enne kella kaheksat. Te ei tohi ümbrusest lahkuda. Ümbrus küündib sellest kirjutuslauast viie miili raadiusse. Majutuspaiga valib teile armee.”
Reacher vaikis.
Morgan ütles: „On teil küsimusi, major?”
„Kas mul tuleb mundrit kanda?”
„Praeguses olukorras mitte.”
„Milline kergendus.”
„Ma ei tee nalja, Reacher. Võimalikud tagajärjed on karmid. Muidugi teile isiklikult. Halvimal juhul lähete mõrvasüüdlasena eluks ajaks vangi. Aga kuueteistaastast lünka arvestades on tõenäolisem kümme aastat surma põhjustamise eest. Säärase kuriteo sooritajale ei ole parimgi tulemus meelakkumine. Miinimumina ähvardab teid sobimatu käitumine, teid saadetaks tagasi erru, sedapuhku häbiga. Advokaat annab teile ülevaate.”
„Millal?”
„Vastavat osakonda on asjast teavitatud.”
Konge vanas hoones ei olnud. Ega kinnipidamistube. Ei olnud varemgi. Olid vaid kabinetid. Reacher jäeti sinnasamasse külalistetoolile, talle ei heidetud pilke, teda ei kõnetatud, eirati üleni. Tunnimees ukse taga seisis vabalt. Morgan hakkas sülearvutil klõbistama, trükkima ja lugema. Reacher otsis mälust Juan Rodriguezit. Kuueteist aasta eest oli ta kaheteistkümnendat kuud 110. üksuse komandör. Elas alles sisse. Nimi Rodriguez kõlas hispaaniapäraselt. Reacher oli tundnud paljusid latiinosid, nii teenistuses kui ka väljaspool. Ta mäletas, et oli mõnikord inimesi löönud, teenistuses ja väljaspool, ka paari latiinot, aga Rodriguezi-nimelist mitte. Ja kui Rodriguez oli olnud üksuse huviorbiidis, oleks see nimi tal kindlasti meeles. Iseäranis sisseelamisajast, kui iga juhtum oli tähtis. 110. üksus oli rajatud katsetusena. Iga liigutust jälgiti. Iga saavutust kaaluti. Iga eksimust lahati.
Ta küsis: „Milline oli väidetav situatsioon?”
Morgan ei vastanud. Klõbistas, trükkis ja luges külmavereliselt. Seega otsis Reacher mälust naist nimega Candice Dayton. Jällegi – ta oli tundnud paljusid naisi, nii teenistuses kui ka väljaspool. Candice oli üpris levinud nimi. Ka Dayton oli võrdlemisi levinud. Kuid need kaks nime koos ei öelnud talle vähimatki. Ega ka hellitusnimi Candy. Candy Dayton? Candice Dayton? Mitte tuhkagi. Aga loomulikult ei mäletanud ta kõike. Mitte keegi ei mäleta kõike.
Ta küsis: „Kas Candice Dayton oli Juan Rodrigueziga kuidagi seotud?”
Morgan tõstis silmad, justkui üllatunud, et kabinetis istub külaline. Justkui oleks ta unustanud. Küsimusele ta ei vastanud. Võttis vaid ühe oma keeruka telefoni ja tellis auto. Käsutas Reacheri trepist alla seersandi juurde ootama.
Kaks miili eemal võttis mees, keda ainult kolm inimest maailmas teadsid kui Romeot, taskust mobiili, valis mehe numbri, keda ainult kaks inimest maailmas teadsid kui Juliat, ja ütles: „Ta on tagasi teenistusse kutsutud. Kolonel Morgan sisestas selle äsja arvutisse.”
Julia küsis: „Nii et mis saab edasi?”
„Ennustamiseks on liiga vara.”
„Kas ta põgeneb?”
„Kui tal on aru peas.”
„Kuhu nad ta paigutavad?”
„Võib arvata, et oma tavalisse motelli.”
Valvelauaseersant allkorrusel vaikis. Oli sama kidakeelne kui ennegi. Reacher nõjatus vastu seina ega kippunud lobisema. Kümme minutit hiljem tuli külma käest keegi kapral, andis au ning palus Reacheril endale järgneda. Ametlikult ja viisakalt. Süütu, kuni süüd pole tõestatud, oletas Reacher, vähemalt mõnede meelest. Õues parklas oli luitunud sõjaväesedaan, mootor käis. Selle kõrval trampis piinlikkusega jalgu noor kohmetu leitnant. Ta hoidis tagaust lahti ja Reacher puges autosse. Leitnant oli kaassõitjaks, kapral juhtis. Miili pärast jõuti ühte motelli, längus katusega ja räämas vanasse sarasse pimedal platsil õhtuvaikse eeslinna kolmerealise tee ääres. Leitnant allkirjastas mingi paberi, ööadministraator ulatas Reacherile võtme ja kapral sõidutas leitnandi minema.
Siis saabuski too teine auto, kus olid T-särkides ja sportpükstes mehed.
VIIS
Sportpüksid olid taskuteta, T-särgid samuti. Ja kummalgi mehel polnud sõduri nimeplaati. Ega üldse isikutunnistusi. Nende autogi oli puhas. Selles polnud midagi peale hariliku armee registridokumentide pataka, mida hoiti ilusti kindalaekas. Ei mingeid relvi, isiklikke
