küsis: „Kuidas teie nimi on?”
Sullivan vastas: „Ma oletan, et te oskate lugeda.”
„Ma mõtlesin eesnime.”
„On sel tähtsust? Teie kõnetate mind kui major Sullivani.” Naine ütles seda toonil, mis polnud ei sõbralik ega vaenulik. Ega ootamatu. Isiklik suhe polnud päevakavas. Sõjaväe kaitseadvokaadid on töökad, terased ja professionaalsed, kuid lähtuvad eranditult sõjaväe huvidest.
Kaks kvartalit eemal oli tõesti einebaar, ent kvartalid olid pikad. Vasakpööre, parempööre, seejärel teise kolmerealise sõidutee servas kehvake kaubanduskeskus. Seal olid rivis tööstuskaupade pood, nimetu apteek, pildiraamiäri, relvapood ja hambaarstikabinet. Einebaar asus keskuse kõrval eraldi krundil. Seda kattis valge stukk-krohv ja sisekujundust nähes võinuks Reacher kihla vedada, et omanik on kreeklane, menüüs aga mustmiljon rooga. Mis tegi sellest tema arvates restorani, mitte einebaari. Einebaarid on kasinad ja kitsid, liiglihata, tõhusad nagu automaadid lahingus.
Nad valisid orvalaua ja ettekandja tõi palumatagi kohvi, mis parandas natuke Reacheri arvamust. Menüü oli mitmeleheküljeline lamineeritud asjandus, lauaplaadist mitte eriti väiksem. Leheküljel kaks nägi Reacher pannkooke ja mune ega süvenenud rohkem.
Sullivan ütles: „Mina soovitan kokkuleppemenetlust. Süüdistus taotleb viit aastat, meie nõuame üht ja nõustume kahega. Te kannatate selle välja. Kaks aastat ei tapa teid.”
Reacher küsis: „Kes on Candice Dayton?”
„Pole minu juhtum. Sellest räägitakse teiega edaspidi.”
„Ja kes täpsemalt oli Juan Rodriguez?”
„Inimene, keda te pähe lõite ja kes suri vigastustesse.”
„Ma ei mäleta teda.”
„Käesolevas kaasuses ei tasu sellega lagedale tulla. Jääb mulje, nagu oleksite inimesi nii tihti pähe löönud, et ei suuda neid eristada. See võib ahvatleda lisauuringuid. Kellelgi võib tekkida kiusatus nimekiri koostada. Ja kuulduste järgi võib nimekiri olla pikk. Saja kümnes tegutses tollal võrdlemisi mustalt.”
„Ja kuidas see praegu tegutseb?”
„Vahest ehk pisut viisakamalt. Aga sugugi mitte laitmatult.”
„Selline on teie arvamus?”
„Selline on minu kogemus.”
„Kas te teate midagi Susan Turneri olukorrast?”
„Tema advokaat on minu tuttav.”
„Ja edasi?”
„Ta võttis pistist.”
„On see kindel?”
„Elektroonilisi andmeid on meretäis. Üleeile hommikul kell kümme avas ta Kaimanisaartel pangaarve, kell üksteist laekus sinna sada tuhat dollarit ja kell kaksteist ta vahistati, enam-vähem teolt tabatuna. Mulle paistab see selgemast selge. Ja saja kümnenda puhul üsna tüüpiline.”
„Kõlab nõnda, nagu ei armastaks te laias laastus minu vana üksust. Mis võib olla murekoht. Sest mul on õigus pädevale kaitsele. Põhiseaduse kuues parandus, eks ole. Kas te leiate, et olete selleks tööks sobiv isik?”
„Mina olen teile saadetud, nii et harjuge ära.”
„Igatahes peaksin ma nägema endavastaseid tõendeid. Kas teile ei tundu? Kas see pole mitte kuuendas paranduseski sees?”
„Kuusteist aastat tagasi ei täitnud te palju pabereid.”
„Veidike ikka.”
„Ma tean,” ütles Sullivan. „Olemasolevad lugesin läbi. Muuseas kirjutasite päevakokkuvõtteid. Ühes sisaldub, et te käisite härra Rodriguezit küsitlemas. Maakonnahaigla kiirabipalatist on mul dokument, mille järgi ta toodi samal päeval haiglasse peatrauma ja teiste vigastustega.”
„Ja kõik? Kus on seos? Ta võis pärast minu lahkumist trepist alla kukkuda. Talle võis otsa sõita veoauto.”
„Kiirabipalati arstid uskusid, et sõitiski.”
„Kah mul tõendid,” vaidles Reacher. „Tegelikult pole need mingid tõendid. Ma ei mäleta sellest mitte kui midagi.”
„Ometi mäletate treppi, millest härra Rodriguez võis pärast küsitlemist alla kukkuda.”
„Spekulatsioon,” kuulutas Reacher. „Hüpotees. Kõnekujund. Just nagu veoautogi. Süüdistusel pole alust.”
„Süüdistusel on kirjalik tunnistus,” ütles Sullivan. „Mille härra Rodriguez mõni aeg hiljem vandega kinnitas. Ta nimetab ründajaks teid.”
KAHEKSA
Sullivan tõstis portfelli lauaäärsele vinüülpingile. Tõi lagedale paksu toimiku ja asetas lauale. Ütles: „Meeldivat lugemist.”
Meeldiv see muidugi mõista polnud. See oli kauakestnud räpane aruandlus kauakestnud räpasest juurdlusest kauakestnud räpase kuritöö asjus. Juured peitusid 1990. aastal aset leidnud operatsioonis Kõrbekilp, ettevalmistusfaasis operatsiooniks Kõrbetorm, esimeseks Lahesõjaks, mis puhkes, kui Saddam Hussein tungis sõltumatusse naaberriiki Kuveiti. Kuue pika kuu vältel oli vabast maailmast kogutud pool miljonit meest ja naist, et Saddamile kambakat teha, ja lõpuks oli kambakas võtnud tühised sada tundi. Siis olid pool miljonit meest ja naist tagasi koju läinud.
Keerukas oli olnud materjalosa kokkupakkimine. Sõjaväed vajavad kõvasti kraami. Kuus kuud ülesseadmiseks, kuus kuud lammutamiseks. Ja kokkupakkimisega võrreldes oli ülesseadmisel rakendatud hoopis rohkem hoolt ning tähelepanu. Kokkupakkimine oli olnud lohakas tükitöö. Kaasatud olid olnud tosinad rahvused. Lühidalt, hulk kraami oli puudu. Mis põhjustas piinlikkust. Aga rehnung tuli sirgu ajada. Nii kanti puuduv kraam maha kas hävinuna, kahjustatuna või lihtsalt kadununa ja rehnung saigi joone alla.
Kuni teatud kaup hakkas tilkuma Ameerika suurlinnade tänavatele.
Sullivan küsis: „Kas teile meenub juba?”
„Jah,” vastas Reacher. Ta mäletas väga hästi. Sedasorti kuritegudega võitlemiseks oligi 110. üksus loodud. Militaarkäsirelvad ei satu tänavatele kogemata. Neile pannakse silm peale, need suunatakse kõrvale, varastatakse ja müüakse. Tundmatute isikute poolt, kes kuuluvad teatud piiratud kategooriatesse. Üldjuhul logistikakompaniidesse. Nädalas kümneid tuhandeid tonne häguste veokirjadega liigutavad mehed suudavad lusti ja kasumi mõttes alati siit-sealt kuidagiviisi vasakule lükata tonni või kaks. Või ka sada tonni. 110. üksust kohustati uurima, kes ja kuidas, kus ja millal. Üksus oli uus ja rügas usinalt kannuste teenimiseks. Reacher oli juurdlusele pühendanud sadu tunde, tema alluvad mitu korda enamgi.
Reacher lausus: „Kuid Juan Rodriguez ei meenu mulle ikka.”
Sullivan ütles: „Lapake toimiku lõppu.”
Kuuletudes avastas Reacher, et mäletab Juan Rodriguezit küll.
Ainult mitte selle nimega.
110. üksus oli saanud veenva vihje jõuguliikme kohta LA South Centralis, keda tänavatel hüüti Krantsiks, mis oli väidetav
