te abielus olete olnud?”
„Sel nädalal saab viisteist aastat.”
Nüüd tegi Ashley suu lahti. „Öelge tõtt … kas selles on ikka veel põnevust või on ainult rutiin?” Tema küsimuse taga oli enamat kui vaid küsimus.
Grover naeris. „Olen olnud abielus peaaegu viiskümmend aastat ja uskuge mind, see läheb aina paremaks. Mitte halvemaks. Ei ole igav. Ma armastan teda täna rohkem kui meie pulmapäeval ja ma arvasin, et see on võimatu, tol juulikuu päeval, kui seisin päikese käes, higi mööda selga jooksmas.”
Ashley vaatas mulle otsa. „Mis te siis ette võtate? On teil mingeid plaane?”
Noogutasin. „Mõtlesin talle lilled viia. Avada veinipudeli ja vaadata lainete rullumist liivale.”
„Te toote talle ikka veel lilli?”
„Iga nädal.”
Ashley pööras minu poole, langetas veidi pead ja kergitas üht kulmu, nii et ka üks suunurk kerkis – nagu teevad naised, kui nad ei usu ainsatki sõna, mida sa ütled. „Te toote talle iga nädal lilli?”
„Jah.”
„Igavesti tubli,” nentis Grover.
Ashleys aga võttis ajakirjanik võimust. „Mis ta lemmiklilled on?”
„Orhideed potis. Aga nad ei õitse alati siis, kui neid vaja on, seepärast, kui orhideesid pole saada, lähen haigla kõrvale lillepoodi ja ostan seda, mis parasjagu õitseb.”
„Tõsiselt räägite?”
Noogutasin.
„Mida ta kõigi nende orhideedega teeb?” vangutas Ashley pead. „Palun ärge nüüd öelge, et te need lihtsalt aianurka maha panete.”
„Ma ehitasin talle kasvuhoone.”
Taas kerkis üks kulm. „Kasvuhoone?”
„Jah.”
„Kui palju orhideesid teil on?”
Kehitasin õlgu. „Viimane kord, kui lugesin, oli 257.”
Grover naeris. „Tõeline romantik.” Ta rääkis üle õla. „Ashley, kuidas teie oma tulevasega kohtusite?”
„Kohtusaalis. Kirjutasin Atlantas lugu ühe kuulsuse kohtuprotsessist. Tema oli kostja advokaat. Ma intervjueerisin teda ja ta kutsus mind õhtusöögile.”
„Suurepärane. Kuhu te mesinädalaid veetma lähete?”
„Itaaliasse. Kaheks nädalaks. Alustame Veneetsiast ja lõpetame Firenzes.”
Lennukit raputas õhukeeris.
Ashley asus nüüd jälle Groverit küsitlema. „Võib ma veidi uudishimutsen, härra …?” Ta nipsutas sõrmi.
Grover tegi käega tõrjuva liigutuse. „Kutsuge mind Groveriks.”
„Kui palju lennutunde teil juba kokku tuleb?”
Grover kallutas lennuki järsult paremale, tõmbas siis kangi tagasi ja sööstis otse üles, nii et mul sees keerama hakkas. „Tahate teada, kas ma suudan teid Denverisse viia, ilma lennukininaga mäge rammimata?”
„Nojah … midagi säärast, jah.”
Ta kõigutas rooli – vasakule ja siis paremale –, kallutades kumbagi tiiba. „Kas koos sõjaväes veedetud ajaga või ilma?”
Sõrmenukid valged, hoidsin surmahaardes kinni oma pea kohal olevast sangast.
Ashley tegi sedasama ja küsis: „Ilma.”
Grover kallutas lennuki rõhtsaks, nii et see sõitis nagu mööda sirget laudlina. „Umbes viisteist tuhat.”
Ashley haare lõdvenes. „Ja koos sellega?”
„Midagi üle kahekümne.”
Hingasin sügavalt välja ja lasksin käepidemest lahti. Mu sõrmed olid peopesa poolt punased. Grover rääkis meie mõlemaga. Kuulsin ta hääles naeratust.
„On teil kahel nüüd parem tunne?”
Groveri koer roomas istme alt välja, hüppas peremehele sülle ja põrnitses meid üle tema õla. Ise õrisedes ja tõmmeldes nagu steroide täis pumbatud orav. Tema kere oli üksainus suur kurruline lihas, kuid ta jalad olid vaid tosina sentimeetri pikkused. Nägi välja, nagu oleks keegi tal põlvest käpad lühemaks saaginud. Paistis, et tal on vaja üsna palju privaatset ruumi, ja tema kehakeelest sain aru, et kokpit ongi tema privaatne ruum.
Taas Grover. „Saage tuttavaks Tankiga. Minu kaaspiloodiga.”
„Kui palju lennutunde temal on?” küsisin.
Groveri pea oli viltu ja ta vaikis mõne hetke. „Kusagil kolme ja nelja tuhande tunni vahel.”
Koer pööras ringi ja vaatas läbi tuuleklaasi välja. Uudishimu rahuldatud, hüppas ta jälle Groveri sülest maha ja tõmbas end tema istme taga olevas augus kerra.
Nõjatusin kergelt ettepoole, uurides üle Groveri istme seljatoe tema käsi. Pahklikud. Tugevad. Kuiva nahaga. Suurte sõrmenukkidega. Abielusõrmus äärtest viledaks kulunud. See rippus sõrme alumise lüli ümber lõdvalt, aga tõenäoliselt oleks vaja läinud nõudepesuvahendit, et seda üle sõrmenuki saada.
„Mis kellaks me umbes kohale jõuame?”
Grover õngitses särgitaskust hõbedase uuri ja nipsas selle ühe käega lahti. Kellakaane siseküljele oli teibitud naisterahva pilt. Seejärel uuris Grover oma instrumente. GPS pakkus talle hinnangulist kohalejõudmisaega, aga mul oli tunne, et ta kontrollib oma instrumente üle. Nii nagu ta oli seda sageli teinud. Ta pani uuri kokku. „Küljetuult arvestades … kella kaheks.”
Pilt, mida ma vilksamisi nägin, oli kulunud ja pragunenud, aga isegi luitunud fotol oli naine ilus.
„Teil lapsi on?”
„Viis, ja kolmteist lapselast.”
Ashley naeris. „Teil on kõvasti tegemist olnud!”
„Omal ajal, jah.” Grover naeratas. „Kolm poissi. Kaks tüdrukut. Meie noorim laps on tõenäoliselt vanem kui teie.” Ta kiikas üle õla. „Ben, kui vana te olete?”
„Kolmkümmend üheksa.”
„Ja teie, Ashley?” küsis ta.
„Kas te siis ei tea, et naisterahvalt ei tohiks vanust küsida?”
„Nojah, rangelt võttes ei tohiks ma ka sellele tagaistmele kaht inimest istuma panna, aga ma olen vana kooli mees ja see pole mind kunagi peatanud ning teie näite seal igati hästi hakkama saavat.”
Koputasin talle õlale. „Mis lugu selle ühe või kahe inimesega on?”
„Föderaalne lennundusassotsiatsioon on oma ülimuses sätestanud, et sellel tagaistmel tohin ma vaid üht inimest sõidutada.”
Ashley
