pigem soovunelmale ja emotsioonide lainele kui tõelusele. Nagu nüüd teame, oli tõde sootuks teistsugune.
„Valgus temas on liiga valge,” on selgitanud tema naine Tiia Toomet, „ja pimedus liiga pime, nende kokkupõrge ei lase tal rahus elada.”70 Tiia Toomet mõistab teda paremini kui keegi teine; mõistab seda, et Jaan Kaplinski on mees, kes igatseb sellist inimlikku lähedust, mida pakkuda suudavad vaid üksikud, kui üldse keegi; et kuigi ta on ise kirjanik, ihkab ta sõnade, märkide ja sümbolite maailmas sõnatut suhtlust; et ta igatseb pühaduse järele sekulaarses maailmas; et erinevalt enamikust märkab ta suuremaid rikkusi looduses kui inimkujutluses; et teda tõmbab kodumaa „eksootilisema” külje poole – „müstiliste seoste poole Aasia, Siberi, metsade, soode ja šamaanidega” – ja seda ajal, mis joondub rohkem kui kunagi varem niisuguste väärtuste ja mõtteviiside järgi, mis tema omadest märgatavalt erinevad.71
Polegi siis üllatav, et Kaplinski on selles kultuurilises, poliitilises ja sotsiaalses kontekstis, kuhu ta kuulub, end sageli tundnud „mungana, kelle klooster ja religioongi asub kuskil mujal”.72 Selline võõrandumine on muutnud ta tihti haavatavaks ning teda on vallanud seesmine tasakaalutus. „Ekstaas on vaheldunud depressiooniga,” tunnistas Kaplinski ühele oma tuttavale 1982. aastal.73 Kaks aastakümmet hiljem kannatas ta endiselt selliste sisepingete all. Nagu selgus, olid need arvatavasti ühtaegu märksa tõsisema probleemi sümptomiteks, mis oli Kaplinskit vaevanud kogu tema täiskasvanuea vältel. „Nüüd olen veidi lugenud depressiooni ja bipolaarse häire […] OCD […] kohta ja aru saanud, et olen selliste häirete all kannatanud juba 20ndatest eluaastatest pääle.”74 „Minu meeleolulangused on olnud kohutavad,” kirjutas Kaplinski sõbrale 2005. aastal, „vahel tundub, et isegi antidepressandid ei aita. Aga ma loodan siiski leida mingi tasakaalu.”75 2006. aastast alates on Kaplinski saanud kognitiivset psühhoteraapiat ning võtnud depressiooniravimeid. Justkui kirjutamisest väsinult, ehkki mitte ilmtingimata selleks vähem võimelisena, kerkivad aga taas pinnale mõtted enesetapust – need on küll ehk olnud vaid õnnetust armastusest tingitud appikarjed, kuid siiski ka märgid sügavast meeleheitest.76
Kaplinski selge ja rahuliku luule, tema mälestusraamatu „Isale” lepitava tooni, tema mõttetarga-hoiaku ja näilise seesmise tasakaalu tagant kerkib niisiis esile vastuoluline isik – impulsiivne, kergesti erutuv, kergesti musta masendusse langev ja vahel ka enesehävituse piiril romaani „Seesama jõgi” noor luuletaja, leiab temagi end kõikumas „ekstaaside ja masenduse vahel”.77
Viljaka kirjanikuna on Jaan Kaplinski avaldanud palju ja võitnud märkimisväärse kuulsuse, ent see, mis on tema murede tuumaks ja mis tema mõtteid suunab, tundub tegelikult jäävat kättesaamatuks või mõistetamatuks. Maastik, millel ta liigub, on pealtnäha liiga suur, liigased seosed, traumaatiline minevik, suured sisepinged koos settimata mõtete ja hapra emotsionaalse seisundiga lisavad veelgi tahke selle eesti vastuolulise poeta laureatus’
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
