koorus mitmelt poolt. Hoone näis tühjana. Vasakus otsas asusid administraatori tuba, sümboolne varikatus autode jaoks ja undav kokakoolaautomaat.
Esimene küsimus: miks peaks üks kahetärnimees peatuma sellises kohas? Ma olin üsna veendunud, et mingit kaitseministeeriumi sekkumist poleks olnud, kui ta oleks valinud ööbimiseks Holiday Inni.
Motelli eelviimase toa ette oli hooletult pargitud kaks tsiviilpolitsei patrullautot. Nende vahel väike ja lihtne sedaan. Masin oli külm ja uduga kaetud. Fordi baasmudel, punane, nelja silindriga. Kitsad kummid ja plastist ilukilbid. Ilma kahtluseta üüriauto. Panin Humvee parempoolse patrullauto kõrvale ja astusin öise külma kätte. Teisel pool tänavat mängiv muusika kostis kõvemini. Eelviimase numbritoa tuled olid kustu ja uks lahti. Oletasin, et võmmide mõte on tuba külmana hoida. Et vanapoiss liiga kiiresti üle ei küpseks. Kibelesin teda vaatama. Olin päris kindel, et ma pole varem surnud kindralit näinud.
Kolm võmmi jäid autosse, neljas astus välja ja tuli mulle vastu. Tal olid jalas khakivärvi vormipüksid ja seljas kurguni kinnitõmmatud lukuga nahkjope. Palja peaga. Jope külge olid kinnitatud märgid, mis ütlesid mulle, et ta nimi on Stockton ja tema auaste on ülema asetäitja. Ma ei tundnud teda. Ma ei olnud sealkandis varem teeninud. Ta oli hallipäine, vanust viiekümne ümber. Keskmist kasvu, pisut tüse ja lõtv, kuid viisist, kuidas ta minu mantli külge kinnitatud atribuutikat uuris, võis aru saada, et ta on ilmselt veteran, nagu paljud politseinikud.
„Tervist, härra major,” ütles ta.
Noogutasin vastuseks. Kindlasti veteran. Majoril on mõlema paguni peal väike, umbes tollilaiune kuldne tammeleht. See sell vaatas alt ülespoole ja veidi küljelt, mis ei olnud kõige parem vaatenurk. Kuid ta sai aru, mis seal on. Järelikult ta tundis eraldusmärke. Ühtlasi tundsin ära tema hääle. Seesama mees helistaski mulle viis sekundit pärast südaööd.
„Mina olen Rick Stockton,” ütles ta. „Ülema asetäitja.”
„Ja minu nimi on Jack Reacher,” vastasin. „Sõjaväepolitsei tänaöine valveohvitser.”
Tema omakorda tundis ära minu hääle. Naeratas.
„Te siis otsustasite ikkagi tulla,” sõnas ta.
„Te ei öelnud mulle, et lahkunu on kahetärnimees.”
„Paraku on jah.”
„Ma pole kunagi ühtki surnud kindralit näinud,” ütlesin ma.
„Vähesed on,” kostis tema ja viis, kuidas ta seda ütles, tekitas minus tunde, et ta on kunagi sõjaväes teeninud.
„Olete teeninud?” küsisin otse.
„Merejalaväes,” vastas ta. „Staabiveebel.”
„Minu taat oli ka merejalaväelane,” ütlesin ma. Kui jutt läheb merejalaväele, teen ma alati selle märkuse. See lisab mulle mingit geneetilist legitiimsust. Siis ei vaadata mind enam nagu puhtaverelist armeelõukoera. Aga ma jätan asja alati veidi uduseks. Ei ütle, et mu taat tõusis lõpuks kapteniks. Reakoosseisu ja ohvitseride suhted ei ole alati kõige südamlikumad.
„Humvee,” ütles politseinik.
Ta silmitses mu sõiduriista.
„Meeldib?” küsis ta.
Noogutasin. „Humvee” on see, mis välja tuleb, kui normaalne inimene üritab hääldada lühendit HMMWV, mis tähendab High Mobility Multipurpose Wheeled Vehicle, ja see ütleb enam-vähem kõik.2 Nagu sõjaväes üldse – mida öeldakse, seda sa ka saad.
„Töötab täpselt nii, nagu reklaamitakse,” tähendasin ma.
„Pisut lai,” lausus tema. „Linnas ma sellega sõita ei tahaks.”
„Selle ees lähevad tankid,” ütlesin. „Need teevad tee puhtaks. Ma oletan, et see on neil umbes nii mõeldud.”
Baarist kostev muusika tümpsus edasi. Stockton ei öelnud midagi.
„Lähme vaatame surnu üle,” ütlesin ma.
Ta juhatas mind sisse. Vajutas lülitit, mis läitis koridorivalgustuse. Siis teist, mis lülitas sisse toavalgustuse. Nägin enda ees tüüpilist motellituba. Jalalaiune esik kapiga vasakut kätt ja vannitoaga paremat kätt. Siis kapiga sama lai ristkülikukujuline sisseehitatud laud ja vannitoa suurusele vastav kaheinimesevoodi. Madal lagi. Tagaseinas lai kardinaga kaetud aken, mille all ulatus läbi seina konditsioneer-kütteagregaat. Suurem osa asju toas olid kulunud, päevinäinud ja pruuni värvi. Ning kogu motell mõjus hämaralt, niiskelt ja rusuvalt.
Voodis lamas surnud mees.
Ta oli alasti ja lebas kõhuli. Valge, ilmselt kuuekümne lähedal, üsna pikka kasvu. Kehaehituselt nagu vananev spordimees. Umbes nagu treener. Tal olid nüüdki korralikud musklid, kuid kõhu ääres võis näha volte, mis on omased ükskõik kui heas vormis vanadele meestele. Kahvatud karvutud jalad. Kehal haavaarmid. Traatjad hallid peadligi hoidvad juuksed ja pragunenud ning pargitud kaelanahk. Kindel inimtüüp. Sajast inimesest sada oleksid teda vaadates eksimatult öelnud – ohvitser.
„Sellisena ta leitigi?” küsisin ma.
„Jah,” vastas Stockton.
Teine küsimus: aga kuidas? Kui keegi võtab ööseks toa, siis ta kavatseb vähemalt kuni hommikuni, see tähendab koristaja saabumiseni üksi olla.
„Kuidas?” küsisin ma.
„Mis kuidas?”
„Kuidas ta leiti? Kas ta helistas hädaabinumbrile?”
„Ei.”
„Kuidas siis?”
„Kohe näete.”
Ta pidas vahet. Ma ei näinud esialgu midagi.
„Kas te keerasite ta ringi?” küsisin ma.
„Jah. Ja siis keerasime tagasi.”
„Kas tohib vaadata?”
„Olge lahke.”
Astusin voodi äärde, panin käe surnule kaenla alla ja keerasin ta selja peale. Ta oli külm ja pisut jäik. Koolnukangestus juba levis. Lasin tal selili vajuda ja nägin nelja asja. Esiteks oli ta nahk spetsiifiliselt kahvatuhall. Teiseks oli ta näole tardunud ehmatus ja valu. Kolmandaks oli ta parema käega kinni haaranud vasaku käe biitsepsi juurest. Ja neljandaks – ta kandis kondoomi. Tema vererõhk oli ammu haihtunud ja erektsioon kadunud, mistõttu kondoom rippus suuremalt jaolt tühjalt nagu läbipaistev kahvatu naharäbal. Ta oli surnud enne orgasmini jõudmist. See oli selge.
„Infarkt,” ütles Stockton mu selja tagant.
Noogutasin pead. Hall nahk oli kindel sümptom. Samuti ehmatus ja üllatus tema näoilmes ning ootamatu valusööst vasakus õlavarres.
„Kapitaalne infarkt,” laususin ma.
„Aga kas enne või pärast penetratsiooni?” küsis Stockton allasurutud muigega.
Uurisin voodipäitsit. Ase oli veel üles tehtud. Surnu lamas päevatekil ja päevatekk oli alles patjade all.
Kiirelt liikuv polüfunktsionaalne ratassõiduk.
