Vaenlane. Lee Child
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Vaenlane - Lee Child страница 4
Pöördusin ringi. „Mulle kangastub märksa hullemaidki.”
Stockton vaid muigas.
„Mida?” küsisin ma.
Ta ei vastanud.
„Naisest pole jälgegi?” usutlesin.
„Mitte kõige vähematki,” kostis politseinik. „Laskis jalga.”
„Kas administraator nägi teda?”
Stockton vaid muigas jälle.
Vaatasin talle otsa. Siis taipasin. Odav öömaja maanteeristis, kolmekümne miili kaugusel sõjaväebaasist, kus on kaugsõiduautode peatuspaik ja striptiisibaar.
„Ta oli lõbutüdruk,” sõnasin ma. „Ja nii see mees leitigi. Administraatorile on tüdruk tuttav. Nägi teda kahtlaselt vara minema jooksmas. Muutus uudishimulikus ja tuli asja uurima.”
Stockton noogutas. „Ja siis helistas kohe meile. Kõnealune daam oli selleks ajaks muidugi ammu kadunud. Ja motellimees eitaks nagunii mistahes naisterahva siinviibimist. Ta püüab teha nägu, et see ei ole sedasorti asutus.”
„Kas teie jaoskonnal on siia varem ka asja olnud?”
„Aeg-ajalt,” kostis politseinik. „Sest see on just sedasorti asutus, võite mind uskuda.”
Hoia olukord kontrolli all, oli Garber öelnud.
„Nii et südamerabandus?” küsisin. „Ei midagi muud?”
„Tõenäoliselt,” vastas Stockton. „Aga et kindlad olla, peame ootama ära lahkamise.”
Toas valitses vaikus. Ma kuulsin ainult õues seisvate patrullautode raadiotelefone ja üle tänava asuvast baarist kostvat muusikat. Pöörasin ennast uuesti voodi poole. Silmitsesin surnud mehe nägu. See oli mulle võõras. Vaatasin ta käsi. Paremas käes oli tal West Pointi sõrmus ja vasakus abielusõrmus – lai, vanamoodne, ilmselt oma üheksa karaati. Uurisin rinda. Numbriplaadikesi ei olnud näha, need kattis kinni vasakust õlavarrest kinni haaranud parem käsi. Kergitasin teatava raskusega tema kätt ja tõmbasin need välja. Plaadid olid kummiservaga kanditud. Tõstsin need nii kõrgele, kuni mehe kaela ümber pingule tõmbuv kett lubas. Tema nimi oli Kramer, ta oli katoliiklane ja veregrupp 0.
„Me võime lahkamise ise ära teha,” sõnasin ma. „Walter Reedi Sõjaväe Meditsiinikeskuses.”
„Väljaspool osariiki?”
„Ta on kindral.”
„Tahate asja kinni mätsida.”
Noogutasin. „Muidugi tahan. Kas teie ei tahaks?”
„Küllap vist,” kostis Stockton.
Lasin plaadikesed surnu rinnale kukkuda, tulin voodi juurest ära ja vaatasin öökapid ning laua üle. Mitte kui midagi. Numbritoas ei olnud ka telefoni. Oletasin, et sellises öömajas piirdutakse valvelauas asuva taksofoniga. Läksin Stocktonist mööda ja uurisin vannituba. Kraanikausi kõrvale oli pandud eraviisiliselt ostetud mustast nahast hügieenitarvete kotike, lukk kinni. Sellele olid pressitud initsiaalid KRK. Avasin koti ja leidsin sealt hambaharja, raseerija ning reisimõõtu hambapasta- ja habemeajamiskreemi tuubid. Ei midagi muud. Ei mingeid ravimeid. Ka mitte südameravimeid. Ka mitte kondoomipakki.
Uurisin kappi. Selles rippus korralikult kolmele eraldi riidepuule paigutatud paraadmunder: püksid esimesel, kuub teisel ja särk kolmandal. Lips oli veel särgikäises. Riidepuude kohal riiuli keskel kõrgema ohvitseri vormimüts. Kuldne palmik ümberringi. Ühel pool mütsi kokkuvolditud valge alussärk ja teisel pool kokkuvolditud valged bokserid.
Kapi tagaseina vastu oli toetatud tuhmroheline riidest ülikonnakott ja selle kõrval põrandal teineteise kõrval paar kingi. Kingad olid musta värvi, särasid puhtusest ja kummagi sisse oli pandud rullikeeratud sokk. Ülikonnakott oli samuti eraviisiliselt ostetud ja sellel olid kõige kiiremini kuluvates kohtades päevinäinud nahast tugevdused. Kott ei olnud väga täis.
„Me saadame teile tulemused,” ütlesin ma. „Meie patoloog edastab teile oma raporti koopia ilma sinna midagi lisamata või midagi kustutamata. Aga kui see teile mingil põhjusel ei sobi, siis palun väga, saadame palli ilma küsimusi esitamata otse teie väravasse.”
Stockton ei öelnud midagi, kuid ma ei tajunud temas ka vaenulikkust. Mõned tsiviilvõmmid on täiesti normaalsed. Nii suur baas nagu Fort Bird tekitab ümbritsevas maailmas tahes-tahtmata säbarlainetust. Seetõttu töötavad sõjaväepolitseinikud palju koos oma tsivilistidest kolleegidega, mis mõnikord on äärmiselt tüütu, aga mõnikord ei ole. Mu sisetunne ütles, et Stocktoniga suuri probleeme ei tule. Ta oli rahulik mees. Tagatipuks paistis ta ka veidi laisk olevat ja laisad inimesed on alati rahul, kui saavad oma kohustused kellegi teise kaela veeretada.
„Kui palju?” küsisin ma.
„Kui palju mida?”
„Kui palju siin üks lits maksab?”
„Kahekümnest taalast piisab,” kostis tema. „Siin metsakolkas midagi eriti eksootilist saadaval ju ei ole.”
„Ja tuba?”
„Pakuks nii viisteist.”
Keerasin laiba tagasi kõhuli. See polnud kerge. Ta kaalus vähemalt kakssada naela.
„Mida te siis arvate?” pärisin.
„Millest?”
„Lahkamisest Walter Reedis.”
Ta vaikis hetkeks ja põrnitses seina.
„Võib-olla see on vastuvõetav,” lausus ta.
Lahtisele uksele koputati. Üks autosse jäänud politseinikest.
„Kohtuarst helistas just,” ütles ta. „Tal läheb vähemalt paar tundi, enne kui siia jõuab. On ju aastavahetus.”
Muigasin. Vastuvõetav moondub kohe ülimalt soovitavaks. Kahe tunni pärast on Stocktonit juba mujal vaja. Arvutu hulk pidusid saab läbi ja teedel tekib totaalne segadus. Kahe tunni pärast paluks ta mind põlvili, et ma vanamehe minema viiksin. Ma ei öelnud enam sõnagi, politseinik läks tagasi oma autosse ja Stockton kõndis tagasi tuppa, kus ta jäi seisma näoga kinnikaetud akna ja seljaga surnukeha poole. Võtsin riidepuu, millel rippus vormikuub, tõstsin kapist välja ja riputasin vannitoa ukse liistu külge, kus sellele langes koridorilambi valgus.
Paraadmundri uurimine on sama hea kui lugeda raamatut või istuda baaris mõne mehe kõrval, kes sulle oma eluloo otsast lõpuni ära räägib. Vormikuub vastas voodis lamava laiba suurusele ja nimelipikule oli kirjutatud Kramer, mis klappis kaelaplaadikestega. Kuue küljes oli Purpursüdame lint kahe pronksist tammelehekimbuga, mis tähistasid ordeni teist ja kolmandat väljateenimist ning klappisid armidega. Mõlemal pagunil oli kaks hõbetähte, mis kinnitasid, et tegemist oli kindralmajoriga. Kraenurgad osutasid soomusvägedele ja reväärimärgid 12. korpusele. Lisaks neile oli kuue küljes veel arvukalt üksusele omistatud aumärke ja lõpuks terve pesu lindilõikeid, mis ulatusid tagasi Vietnami ning Korea sõja aegadesse ning millest ühe osa oli ta arvatavasti teeninud välja valu ja vaevaga ning teise osa ilma selleta. Mõned olid ka välismaised, ja nende kandmine oli lubatud, ehkki mitte