üüriauto võti. See oli kinnitatud number 1 kujulise võtmehoidja külge, mis oli valmistatud läbipaistvast plastist ja sisaldas paberilipakat, kuhu oli kollasega ülaserva trükitud Hertz ja alla musta pastakaga käsitsi lisatud auto number.
Rahakotti ei olnud. Ega lahtist peenraha.
Panin kuue tagasi kappi ja uurisin pükse. Taskud jällegi tühjad. Võtsin kingad. Mitte midagi peale sokkide. Vormimüts. Selle all ei olnud midagi. Tõstsin reisikoti keset põrandat ja tegin lahti. Selles oli välivorm ja nokaga sõdurimüts. Varusokipaar, komplekt aluspesu, hoolikalt puhastatud sõdurisaapad, valmistatud siledast mustast nahast. Kotis leidus tühi lahter, kuhu nähtavasti käis hügieenitarvete kott. Mitte midagi muud. Absoluutselt mitte midagi. Sulgesin koti ja asetasin oma kohale tagasi. Kükitasin ja piilusin voodi alla. Nägemata seal midagi.
„Kas miski annab põhjust muretsemiseks?” küsis Stockton.
Tõusin püsti ja raputasin pead.
„Ei,” valetasin ma.
„Siis võite ta ära viia,” ütles ta. „Aga saatke raporti koopia.”
„Oleme kokku leppinud,” kostsin ma.
„Head uut aastat,” lisas Stockton.
Ta läks oma auto juurde ja mina oma Humveesse. Valisin 10-5 – vajatakse kiirabi – ja käskisin oma seersandil sellele lisada kaheliikmelise meeskonna, kes oleks võimeline registreerima ja kokku pakkima kõik Krameri isiklikud asjad ning need minu kabinetti toimetama. Siis istusin juhikohal ja ootasin, kuni kõik Stocktoni mehed olid läinud. Jälgisin, kuidas nad gaasi andes uttu kadusid, läksin siis numbrituppa tagasi ja võtsin Krameri kuuetaskust üüriauto võtme. Tulin tagasi ja avasin Fordi ukse.
Autos ei olnud muud kui polstripuhastusvahendi hõng ja üürilepingu kopeerpaberkoopia. Kramer oli võtnud auto Washingtoni lähedalt Dullese lennuväljalt kell kolmteist kolmkümmend kaks. Selleks oli ta kasutanud isiklikku American Expressi kaarti ja saanud soodustust. Läbisõidumõõdiku algnäit oli 13 215. Nüüd näitas see 13 513, mis minu matemaatikateadmiste kohaselt tähendas, et ta sõitis 298 miili, mis vastas umbes otseteekonnale sealt siia.
Panin lepingukoopia taskusse ja autoukse uuesti lukku. Vaatasin pagasiruumi. See oli täiesti tühi.
Pistsin võtme koopia juurde taskusse ja suundusin üle tänava baari. Iga sammuga kostis muusika aina valjemalt. Kümne jardi kaugusel hoonest hakkas mu nina eristama ventilaatoritorudest väljapaiskuvaid õlleaure ja sigaretisuitsu. Pugesin pargitud autode vahelt läbi ja leidsin ukse. See oli kapitaalne puitkobakas ja külma tõttu kinni. Tõmbasin ukse lahti ja mulle pahvatas näkku vali muusika ning paks palav õhk. Baar oli rahvast pilgeni täis. Nägin oma viitsadat inimest, mustaks värvitud seinu, sinakaid prožektorikiiri ja diskomunasid. Tagaseina ääres laval oli postitantsija. Ta oli neljakäpukil ja täiesti alasti, kui mitte arvestada valget kauboikaabut. Tantsija roomas ringi ja korjas kokku rahatähti.
Ukse taga seisis mustas T-särgis mehejõmm. Tema nägu polnud pimedas üldse näha. Nõrga prožektorikiire helendus valgustas tema õlivaadi mõõtu rinda. Muusika tahtis kõrvakuulmist ära võtta ja ruum oli seinast seinani tihedalt rahvast täis. Taganesin ja lasin uksel kinni vajuda. Seisin hetke külma käes, kõndisin siis minema, ületasin tänava ja võtsin suuna motelli valvelaua poole.
See oli troostitu paik. Helendavad neoontorud kallasid ruumi üle roheka valgusega ja ukse kõrval seisev kokakoolaaparaat surises valjult. Seinal oli taksofon ja põrandal kulunud linoleum, vööni ulatuvat vastuvõtuletti ümbritses mingi puitu imiteeriv tahveldis, mida kasutatakse tavaliselt keldrites. Administraator istus leti taga kõrgel taburetil. Valge, umbes kahekümne aastane, pikkade sugemata juuste ja tahtejõuetu lõuaga.
„Head uut aastat,” ütlesin ma.
Noormees ei vastanud.
„Ega te ei ole surnu toast midagi ära viinud?” küsisin ma.
„Ei,” raputas ta pead.
„Olete kindel?”
„Jah. Ma ei ole sealt midagi ära viinud.”
Noogutasin. Ma uskusin teda.
„Hea küll,” sõnasin. „Millal ta saabus?”
„Ma ei tea. Minu vahetus algas kell kümme. Siis oli ta juba kohal.”
Noogutasin jälle. Kramer oli kolmkümmend kaks minutit pärast üht Dullese lennuvälja üüriautode parklas ja mõõdiku põhjal otsustades ei teinud ta muud, kui sõitis otse siia, mis tähendab, et ta pidi ennast sisse registreerima kella poole kaheksa paiku. Võib-olla ka poole üheksa paiku, kui ta teel kinni pidas, et kuskil õhtust süüa. Võib-olla koguni kell üheksa, kui ta näiteks oli eriti ettevaatlik autojuht.
„Kas ta taksofoni kasutas?”
„See on rikkis.”
„Kuidas ta siis lõbutüdruku tellis?”
„Millise lõbutüdruku?”
„Selle, keda ta parajasti trukkis, kui surm saabus.”
„Siin ei ole mingeid lõbutüdrukuid.”
„Kas ta kõndis üle tänava ja tõi ta baarist?”
„Ta oli kõik see aeg kaugel maja teises otsas. Kust mina tean, mis ta seal tegi.”
„Kas sul juhiluba on?”
Poiss vaikis hetke. „Miks te seda küsite?”
„Lihtne küsimus,” vastasin ma. „Kas sul on või sul ei ole juhiluba?”
„Jah, mul on,” ütles ta.
„Näita.”
Ma olin suurem kui tema kokakoolamasin ja üleni märkide ning lintidega kaetud – seega ta tegi, nagu kästud, nagu enamik kõhetuid kahekümneaastasi, kui ma seda tooni kasutan. Ta ajas tagumiku istmelt üles, sirutas keha taha ja tiris püksitaskust välja rahakoti. Avas selle. Juhiluba oli piimakarva plastakna taga. Seal oli tema pilt, nimi ja aadress.
„Okei,” ütlesin ma. „Nüüd ma tean, kus sa elad. Ma tulen mõne aja pärast tagasi, et veel üht-teist küsida. Kui sind siin ei ole, otsin su kodust üles.”
Ta ei lausunud sõnagi. Pöörasin ringi, marssisin uksest välja ja läksin oma Humveesse ootama.
Neljakümne minuti pärast ilmusid kohale sõjaväe külmutusauto ja veel üks Humvee. Käskisin oma meestel kõik, kaasa arvatud üüriauto, kaasa võtta, kuid ei jäänud pealt vaatama, kuidas nad seda teevad. Selle asemel asusin tagasiteele. Meldisin ennast väravast sisse, läksin oma laenatud kabinetti ja käskisin seersandil mind Garberiga ühendada. Istusin laua taga ja ootasin, kuni kõne läbi tuli. Selleks kulus alla kahe minuti.
„Nii, mis lugu on?” küsis ta.
„Tema nimi oli Kramer,” ütlesin ma.
„Ma tean seda,” lausus Graber. „Pärast seda kui ma sinuga rääkisin, helistasin politseidispetšerile. Mis temaga juhtus?”
„Südamerabandus,” kostsin ma. „Vastastikusel nõusolekul teostatud suguakti käigus prostituudiga. Motellis, millest hoiaks kabuhirmus eemale iga vähegi korralik
