et maja maha põleb.”
Siis jõudis aeg kätte. Kuu aega ettenähtust varem. Kui looteveed ära tulid, oli Ingmar õnneks hetk tagasi koju saabunud oma kuramuse kuninglikust postiteenistusest, kus ta repressioonide ähvardusel oli viimaks andnud lubaduse lõpetada igal postmargil kujutatud Gustaf VI Adolfi pildile sarvede pähe joonistamise. Edasi käis kõik kiirelt. Henrietta roomas voodisse, Ingmar mässis aga ämmaemandale helistades ennast suure ähmiga telefonijuhtmesse, mis lõpuks seinakontaktist välja tuli. Sel ajal, kui ta vandudes köögilävel seisis, sünnitas Henrietta kõrvaltoas lapse.
„Kui sa oled vandumise lõpetanud, siis võiksid siia tulla,” hingeldas ta. „Aga võta käärid kaasa, sa pead nabanööri läbi lõikama.”
Kääre Ingmar ei leidnud (ta ei teadnud väga täpselt, kus asjad köögis asuvad), kuid ta haaras tööriistakastist näpitstangid.
„Poiss või tüdruk?” küsis vastne ema.
Vormitäiteks vaatas Ingmar suunas, kus sellele küsimusele vastus peitus, ja ütles:
„Holger mis Holger!”
Ta tahtis parajasti naist suudelda, kui too ütles:
„Ai! Ma arvan, et üks tuleb veel.”
Värske isa oli segaduses. Kõigepealt oleks ta peaaegu oma poja sünni juures viibinud, kui ta poleks esikus telefonijuhtmesse kinni jäänud. Ja kõigest mõni minut hiljem: veel üks poeg!
Ingmar ei jõudnud selle üle juurdlema hakata, sest Henrietta andis nõrga, kuid kindla häälega terve rea korraldusi, mis tal nii ema kui ka laste turvalisuse tagamiseks täita tuli.
Lõpuks hakkas rahu saabuma, kõik oli läinud kenasti, välja arvatud see, et Ingmaril oli süles kaks poega, ehkki ta ometi oli nii selgelt rääkinud ühest. Nad poleks pidanud teist korda samal õhtul seda vanainimeste asja ette võtma, selle tulemusena on nüüd kõik nii keeruline.
Henrietta palus mehel lolluste rääkimise lõpetada ja vaatas oma poegi, algul ühte, siis teist. Ja ütles siis:
„Minu meelest on vasakpoolne Holger.”
„Jah,” pomises Ingmar, „või siis parempoolne.”
Lahendus oleks olnud väga lihtne, sest loogiliselt võttes oli „õige” esimesena sündinu, kuid üldises segaduses platsenta ja kõige muuga oli Ingmar esimesena sündinud poisi teisena sündinuga sassi ajanud ja nüüd lõplikult segaduses.
„Kurat!” ütles ta ja naine kutsus teda otsekohe korrale.
Pojad ei pea esimeste sõnadena kuulma vandumist ainult sellepärast, et neid arvuliselt natuke liiga palju sai.
Ingmar jäi vait. Mõtles olukorra uuesti läbi. Ja tegi siis otsuse.
„See siin on Holger,” ütles ta ja osutas parempoolsele lapsele.
„Tõesti või?” küsis Henrietta. „Kes see teine siis on?”
„Tema on samuti Holger.”
„Holger ja Holger?” küsis Henrietta ja tundis tungivat vajadust suitsu teha. „Oled sa selles tõepoolest kindel, Ingmar?”
Mees vastas jaatavalt.
2. OSA
Mida kauem ma vaatan inimesi, seda rohkem meeldib mulle mu koer.
5. peatükk
Insener Westhuizeni teenija langes tagasi ebamäärasesse lootusesse, et talle tuleb appi mõni ühiskonnas toimuv muudatus. Aga polnud kerge ette näha võimalust, mis võiks talle üleüldse mingit tulevikku tõotada, rääkimata selle kvaliteedist.
Uurimisinstituudi raamatukogu köidetest võis loomulikult leida mõningaid seoseid, kuid enamik trükistest olid kümme või rohkem aastat vanad. Muu hulgas oli Nombeko lehitsenud ühte 1924. aasta väljaannet, kus keegi Londoni professor püüdis kahesajal leheküljel ära tõestada, et sõda ei tule enam mitte kunagi, selle tagatiseks on Rahvaste Liidu olemasolu ja üha populaarsemaks muutuv džässmuusika.
Nii et lihtsam oli jälgida uurimisinstituudi seinte vahel toimuvat. Kahjuks olid inseneri tublid töötajad viimaste raportite järgi otsustades lahendanud lisaks autokatalüütilisele probleemile veel mõned, ja nüüd oldi valmis proovilõhkamiseks. Positiivne katse viiks kogu projekti õnnestumisele tubli sammu lähemale, Nombekole see aga ei meeldinud, sest ta tahtis veel elada.
Ainus, mida ta teha sai, oli arengut tibake pidurdada. Soovitatavalt nii, et Pretoria ei hakkaks Westhuizenit käpardiks pidama, mida ta tegelikult ju oli. Piisaks sellestki, kui Kalahari kõrbes alustatud puurimistööd seisma panna.
Ehkki etüleenglükooliga läks nagu läks, otsustas Nombeko uuesti hiina tüdrukute abi paluda. Ta küsis, kas nende ja nende ema kaudu oleks võimalik kirja saata. Muide, kuidas see süsteem täpsemalt toimib? Kas väljaminevat posti siis üldse ei kontrollita?
Kontrollitakse ikka. Valveosakonnas töötab üks valge, kelle ülesandeks ongi ainult kogu sellise korrespondentsi läbivaatamine, mille adressaat ei ole juba varem turvaliseks tunnistatud. Vähimagi kahtluse korral avab ta väljamineva posti ja kuulab eranditult igal säärasel puhul saatja üle.
See oleks loomulikult ületamatu probleem, kui turvaülem kunagi mitu aastat tagasi poleks posti liikumise eest vastutavaid isikuid asjaga kurssi viinud. Ta rääkis hiina tüdrukutele üksikasjalikult, kuidas turvasüsteem on üles ehitatud, lisades, et nimetatud abinõud on hädavajalikud, kuna mitte kedagi ei saa usaldada. Siis vabandas ta hetkeks ja läks tualetti, misjärel tüdrukud tõestasid, et turvaülemal on õigus. Niipea, kui nad ruumi üksi jäid, läksid nad kirjutuslaua juurde, keerasid vajaliku paberi kirjutusmasinasse ja täitsid lisaks olemasolevale saja neljateistkümnele veel ühe turvalise adressaadi blanketi.
„Teie ema,” ütles Nombeko.
Tüdrukud noogutasid ja naeratasid. Igaks juhuks panid nad ema nime ette ka tiitli. Cheng Lian on kahtlane. Professor Cheng Lian äratab usaldust. Lihtne rassistlik loogika.
Nombeko mõtles, et hiina nimi peaks professoritiitlist hoolimata kahtlusi tekitama, kuid paistis, et riskide võtmine ja sellest puhta nahaga välja tulemine on tüdrukute loomuses, kui jätta kõrvale nende praegune olukord, kus nad samamoodi kui Nombekogi luku taga peavad olema. Ja nimetrikk oli toiminud juba mitu aastat, küllap läheb see ka täna õnneks. Kas asi käib siis nii, et Nombeko võib saata kirja professor Cheng Lianile ja tüdrukute ema saadab selle edasi?
„Loomulikult,” ütlesid tüdrukud ega ilmutanud raasugi uudishimu selle vastu, kellele Nombeko kirja tahab saata.
President James Earl Carter Jr.
Valge Maja, Washington
Tere, härra president.
Teile pakub võib-olla huvi, et Lõuna-Aafrika kavatseb ühe pidevalt purjus eesli eestvedamisel kolme kuu jooksul õhata umbes kolmemegatonnise tuumapommi. See toimub Kalahari kõrbes 1978. aasta algul, koha koordinaadid on järgmised: 26º44’26”S, 22º11’32”E. Pärast seda kavatseb Lõuna-Aafrika valmistada oma tarbeks kuus samasugust pommi.
Tervitades
