et proovilõhkamisega ei või kauem oodata. Seepärast võttis ta teema jutuks ühel hilisel hommikupoolikul, kui insener veel kõnevõimeline oli.
„Nojah, insener,” ütles ta kirjutuslaual seisva tuhatooli poole küünitades.
„Mis nüüd lahti on?” küsis insener.
„Nojah, ma lihtsalt mõtlesin …” alustas Nombeko, ilma et teda oleks katkestatud. „Ma mõtlesin lihtsalt, et kui peale Kalahari, kus on lõhkamiskeeld, pole kogu Lõuna-Aafrikas mujal ruumi, siis miks te pommi merel ei lõhka?”
Lõuna-Aafrikat ümbritseb kolmest küljest lõputu meri. Nombeko meelest oleks nüüd, kus kõrb ära langes, proovilõhkamise koha valik pidanud isegi lapsele selge olema. Laps nimega Westhuizen lõigi särama. Siis meenus talle, et kaitsepolitsei oli teda hoiatanud igasuguse koostöö eest mereväega. Pärast seda, kui USA president Carter oli Kalaharis kavandatud proovilõhkamisest haisu ninna saanud, viidi läbi põhjalik uurimine, mille tulemusena kerkis peamiseks kahtlusaluseks viitseadmiral Johan Charl Walters. Admiral Walters külastas Pelindabat kõigest kolm nädalat enne Carteri telefonikõnet ja sai projektist täieliku ülevaate. Visiidi ajal viibis ta vähemalt seitse minutit üksi insener Westhuizeni kabinetis, kuna insener hilines liiklusummikute tõttu (inseneri ettekääne ülekuulamisel, kuna tegelikult oli ta jäänud liiga kauaks baari, kus ta igal hommikul joomas käis). Üldlevinud versiooni kohaselt hakkas Walters jonnima ja lobises kõik USA-le välja, kui avastas, et tema allveelaevadesse pole plaanis tuumarelvi paigutada.
„Ma ei usalda mereväge,” pomises insener koristajale vastuseks.
„Võtke siis iisraellased appi,” ütles Nombeko.
Samal hetkel helises telefon.
„Jah, härra peaminister … loomulikult olen ma teadlik selle tähtsusest … jah, härra peaminister … ei, härra peaminister … sellega ei saa ma õigupoolest nõustuda, vabandage mind, härra peaminister. Minu laual on üksikasjalik plaan katsetuse läbiviimise kohta India ookeanis, koos iisraellastega. Kolme kuu jooksul, härra peaminister. Aitäh, härra peaminister, see on teist väga lahke. Veel kord: suur tänu. Head aega!”
Insener Westhuizen pani toru hargile ja neelas äsja klaasi kallatud konjaki ühe sõõmuga alla. Siis ütles ta Nombekole:
„Mis sa passid, kutsu iisraellased kohale!”
Katse viidi läbi koostöös Iisraeliga. Insener Westhuizen tänas mõttes endist peaministrit ja endist natsi Vorsterit geniaalse idee eest alustada koostööd Jeruusalemmaga. Sõjas, armastuses ja poliitikas on ju kõik vahendid lubatud. Iisraeli esindajateks kohapeal olid kaks ennasttäis Mossadi agenti. Kahjuks tuli inseneril nendega tihedamini kohtuda kui hädavajalik ja ta ei õppinudki taluma nende üleolevat naeratust, millest võis välja lugeda: „Kuidas sa ikka nii kuradi loll olid, et ostsid vaevalt kuivanud savist hane ja pidasid seda kahe tuhande aasta vanuseks?”
Kuna arvatav reetur viitseadmiral Walters plaanist eemal hoiti, siis ei teadnud Ameerika asjast halligi. Paras! Ameerika satelliit Vela registreerib muidugi plahvatuse, aga siis on juba liiga hilja.
Uus peaminister P. W. Botha sattus proovilõhkamise tulemustest säärasesse vaimustusse, et ta tuli uurimisinstituuti isiklikult kohale, võttes kaasa kolm pudelit Constantia vahuveini. Insener Westhuizeni kabinetis toimus sündmuse tähistamiseks party, kus osalesid insener, kaks Iisraeli Mossadi agenti ja üks kohalik mustanahaline, kes teenindamise eest hoolt kandis. Peaminister Botha ei lubanud endale iialgi ühtegi pigi pigiks nimetada, tema positsioon seda ei võimaldanud. Kuid niimoodi mõtlemast ei saanud teda keegi keelata.
Tüdruk teenindas nagu vaja ja püüdis muus osas võimalikult märkamatuks jääda.
„Terviseks, insener!” ütles peaminister Botha ja tõstis klaasi. „Terviseks!”
Päevakangelane insener van der Westhuizen manas ette oma rolliga sobiva tagasihoidliku ilme ja nõudis mis-ta-nimi-oligi käest märkamatult jooki juurde, samal ajal kui peaminister vestles sõbralikult Mossadi agentidega.
Kuid siis muutus üldiselt õdus meeleolu sekundi jooksul risti vastupidiseks. See juhtus hetkel, kui peaminister uuesti Westhuizeni poole pöördus ja küsis:
„Muide, mida te triitiumiprobleemist arvate?”
Peaminister P. W. Botha taust oli eelkäija omaga üsnagi sarnane. Riigi uus juht oli ehk mõnevõrra helgem pea, sest ta loobus natsismist, kui nägi, mis suunas asi liigub, ja hakkas oma veendumusi nimetama selle asemel „kristlikuks natsionalismiks”. Tänu sellele pääses ta vangistamisest, kui liitlasriigid maailmasõjas tugevamaks pooleks osutusid, ja võis poliitilist karjääri alustada ilma vahepealse viivituseta.
Botha ja tema reformeeritud kirik teadsid, et tõde peitub piiblis, seda tuli vaid hoolikalt uurida. Juba Esimene Moosese raamat kõneleb Paabeli tornist, inimese püüdlusest taevasse pääseda. Jumala meelest oli see jultumus, ta vihastas, paiskas inimesed üle maailma laiali ja lõi karistuseks erinevad keeled.
Eri rahvad, eri keeled. Jumala plaan oli rahvad üksteisest eraldada. Kõige kõrgemalt poolt anti seega roheline tuli jagada rahvaid nahavärvi järgi.
Suur Krokodill tundis, et Jumal aitab tal karjääriredelil kõrgemale ronida. Peagi oli ta eelkäija Vorsteri valitsuses juba kaitseminister. Sellelt positsioonilt juhtis ta Angolasse peitu pugenud terroristide vastu suunatud õhurünnakut, rumal maailm nimetas seda aga süütute veristamiseks. „Meil on selle tõendamiseks pildid!” väitis muu maailm. „Oluline on see, mis pole silmaga näha,” leidis Krokodill, kuid suutis selles veenda ainult oma vanaema.
Insener Westhuizeni jaoks tekitas probleemi see, et P. W. Botha isa oli olnud teises buuri sõjas kõrge ohvitser, sõjalised strateegiad ja säärased küsimused olid Bothal lihtsalt veres. Seetõttu oli tal ka mõningaid tehnilisi teadmisi insener Westhuizeni vastutusel oleva tuumarelvaprogrammi kohta. Bothal polnud mingit põhjust kahtlustada, et insener on läbi ja lõhki üks suur bluff. Huvipakkuv küsimus tekkis lihtsalt niisama, vestluse käigus.
Insener Westhuizen vaikis kümme sekundit, olukord hakkas muutuma tema jaoks piinlikuks, Nombeko jaoks aga suisa eluohtlikuks – sest kui idioot maailma kõige lihtsamale küsimusele õige pea ei vasta, siis lendab ta oma kohalt. Ja kohe tema järel ka Nombeko. Tal oli kõrini, et peab taas meest päästma asuma, kuid sellest hoolimata võttis ta taskust neutraalselt pruuni Klipdrifti varupudeli, astus inseneri juurde ja ütles, et härra Westhuizenil on nähtavasti taas astmaga probleeme tekkinud.
„Palun, võtke siit üks tubli lonks, siis saate peagi kõnevõime tagasi ja võite rääkida härra peaministrile, et triitiumi lühike poolestusaeg ei kujuta endast mingit probleemi, kuna see pole seotud pommi lõhkevõimega.”
Insener tühjendas terve ravimipudeli ja tundis end otsekohe paremini. Samal ajal vaatas peaminister Botha suurte silmadega teenijale otsa.
„Kas teie olete kursis triitiumiprobleemiga?” küsis ta.
„Oh ei, armas aeg küll!” naeris Nombeko. „Teate, ma käin siin iga päev koristamas ja insener muud ei teegi kui pomiseb endamisi valemeid ja muid kummalisi asju. Ja miski sellest on nähtavasti minu pisikesse ajusse pidama jäänud. Kas kallan teile lisa, härra peaminister?”
Peaminister Botha klaas täitus vahuveiniga ja ta vaatas pikalt Nombekole järele, kui too taas eemaldus. Sel ajal insener köhatas, vabandas astmaataki ja selle pärast, et teenijal oli jätkunud jultumust suu lahti teha.
„Ühesõnaga, asi on nii, et triitiumi poolestusaeg ei ole seotud
