troonilt kõrvaldada. Kuidas saab troonilt lükata Jumalat?
Nombeko ei tahtnud säherduse draama poliitilise tausta kohta midagi küsima hakatagi: ta oli üsna kindel, et Thabol pole sellest aimugi, ja liiga palju küsimusi teevad kogu meelelahutusele lõpu.
„Räägi veel!” nuias ta selle asemel.
Thabo meelest arenes lugu soodsalt (mõelda vaid, kuidas inimene võib eksida). Ta kobis tüdrukule sammukese lähemale ja jätkas looga sellest, kuidas ta astus koduteel Kinshasast läbi ja aitas seal Muhammad Ali raskekaalu poksimatši „The Rumble in the Jungle” eel, kus too pidi rinda pistma võitmatu George Foremaniga.
„Issand, kui põnev!” ütles Nombeko ja mõtles, et jutustuse mõttes on see ju täiesti tõsi.
Thabo naeratas nii laialt, et tüdruk nägi mehe veel allesolevate hammaste sätendavat sisu.
„Jah, tegelikult soovis Võitmatu minu abi, aga mulle tundus, et …” alustas Thabo ega lõpetanud enne, kui Foreman oli kaheksandas raundis nokaudis ja Ali tänas kogu südamest oma sõpra Thabot hindamatu abi eest.
Muuseas, Ali naine oli täiesti vapustav.
„Ali naine?” küsis Nombeko. „Sa ei taha ometi öelda, et …”
Thabo naeris niimoodi, et kogu lõualuu kilises, siis muutus ta tõsiseks ja nihkus veelgi lähemale.
„Sa oled väga ilus, Nombeko,” ütles ta. „Palju ilusam kui Ali naine. Mis sa arvad, kui paneksime leivad ühte kappi? Koliksime koos kuhugi?”
Ja ta pani käe tüdruku õlale.
Nombeko mõtles, et „kolida kuhugi” kõlab vaimustavalt. Tegelikult võiks kolida lausa kuhu iganes. Aga mitte koos selle nilbikuga. Tundus, et tänane õppetund on läbi. Nombeko lõi käärid Thabo teise kintsu ja läks minema.
Järgmisel päeval tuli ta Thabo hurtsikusse tagasi ja ütles, et mees on ilma ette hoiatamata tööle tulemata jätnud.
Thabo vastas, et ta mõlemad reied valutavad, eriti üks neist, ja et küllap preili Nombeko juba teab, mis on selle põhjuseks.
Jah, ja aina valusamaks läheb, sest järgmine kord ei kavatse ta lüüa kääre ei ühte ega teise kintsu, vaid kuhugi sinna vahepeale, kui onu Thabo korralikumalt käituma ei hakka.
„Pealegi nägin ja kuulsin ma eile väga hästi, mis sinu suus peidus on. Kui sa ennast nüüdsest alates korralikult üleval ei pea, siis räägin sellest nii paljudele inimestele, kui veel vähegi saan.”
Thabo läks endast välja. Ta teadis hästi, et kui jutt tema teemandivarandusest avalikkuse kõrvu jõuab, pole tal enam palju minuteid elada jäänud.
„Mida sa minust õieti tahad?” küsis ta hädiselt.
„Ma tahan siin käia ja sinu raamatud läbi veerida, ilma et peaksin iga päev uue paari kääre kaasa vedama. Meiesuguste jaoks, kelle suu on millegi muu asemel hambaid täis, on käärid kallid.”
„Kas sa ei võiks lihtsalt minema minna?” küsis Thabo. „Ma annan sulle ühe teemandi, kui sa mu rahule jätad.”
Ta oli tänu altkäemaksule varem nii mõnigi kord puhta nahaga pääsenud, kuid seekord ei läinud see läbi. Nombeko ütles, et ta ei taha mingeid teemante. Võõrast asja pole talle vaja.
Alles palju aastaid hiljem, hoopis teises maailma otsas, selgus, et elu on siiski keerulisem.
Iroonilisel kombel olid Thabo eluküünla kustutajateks kaks naist. Nad olid üles kasvanud Portugali Ida-Aafrikas, endal hinge sees hoidmiseks tapsid nad valgeid farmereid, misjärel varastasid ohvrite raha. Tegevus kulges edukalt seni, kuni kodusõda veel kestis.
Kuid seoses iseseisvuse saavutamise ja riigi nime vahetumisega Mosambiigiks anti seni paigale jäänud farmeritele nelikümmend kaheksa tundi maalt lahkumiseks. Naistel polnud muud valikut kui hakata tapma jõukaid mustanahalisi. Äriidee mõttes oli see tunduvalt kehvem variant, sest peaaegu kõik mustad, kellelt oli midagi röövida, kuulusid nüüd riigi juhtivasse marksistlik-leninistlikusse parteisse. Ei kulunud kuigi palju aega, kui naised tagaotsitavaks kuulutati ja uue riigi kardetud politsei neid otsima hakkas.
Sellepärast liikusid nad lõuna poole ja jõudsid lõpuks Johannesburgi lähedale, suurepärasesse peidupaika Sowetosse.
Kui Lõuna-Aafrika suurima slummi eeliseks oli võimalus massi hulka ära kaduda (tingimusel muidugi, et jutt käib mustanahalisest), siis puuduseks oli fakt, et igal Portugali Ida-Aafrika valgel farmeril oli üksikult võttes rohkem vara kui Soweto kaheksasajal tuhandel asukal ühtekokku (kui Thabot mitte arvestada). Sellest hoolimata neelasid naised mõned eri värvi tabletid ja asusid tapateele. Mõne aja pärast jõudsid nad B-sektorisse, kus latriiniderea taga paistis ülejäänud roostepruunide-hallide hurtsikute hulgas silma roheliseks värvitud onn. Sellel, kes oma onni roheliseks (või ka mõnda muud värvi) värvib, on kahtlemata rohkem raha kui tervislik oleks, otsustasid naised. Nad murdsid keset ööd sisse, torkasid Thabole noa rindu ja pöörasid seda veel haavas ringi. Mees, kes oli purustanud nii paljud südamed, suri lõhki lõigatud südamega.
Kui ohver oli surnud, hakkasid naised kõikjale kuhjatud mõttetute raamatute hulgast raha otsima. Kes see ogar küll oli, kelle nad seekord tapsid?
Lõpuks leidsid nad ohvri ühe kinga seest rahapataka, järgmine oli peidetud teise kinga sisse. Naised istusid pikemalt mõtlemata hurtsiku ette raha jagama. Varem pruugitud tabletisegu, mille nad poole klaasi rummiga alla olid loputanud, mõjus paraku nii, et neil kadus aja- ja ruumitaju. Niisiis istusid nad totakalt naeratades ikka veel sama koha peal, kui politsei imekombel välja ilmus.
Naised võeti kinni ja neist sai kolmekümneaastane kuluartikkel Lõuna-Aafrika kriminaalhoolduse bilansis. Raha, mida nad röövida olid üritanud, läks politseijuurdluse varases staadiumis kaduma. Thabo surnukeha jäeti järgmist päeva ootama. Lõuna-Aafrika politseis oli omamoodi sportlik tava jätta kõik surnud neegrid võimaluse korral järgmise vahetuse mureks.
Nombeko ärkas öösel teiselt poolt latriinirivi kostva kära peale. Ta pani riided selga, läks asja uurima ja taipas enam-vähem, mis on juhtunud.
Kui politsei oli mõrtsukate ja Thabo rahaga minema läinud, astus Nombeko hurtsikusse.
„Sa olid kohutav inimene, aga sa valetasid nii muhedalt. Ma jään sinust, või vähemalt sinu raamatutest puudust tundma.”
Seejärel avas ta Thabo suu ja võttis sealt välja neliteist lihvimata teemanti, mis olid mahutatud samast arvust kaotatud hammastest tekkinud tühimikesse.
„Neliteist auku, neliteist teemanti,” ütles Nombeko. „Nagu rusikas silmaauku.”
Thabo ei vastanud. Nombeko tõstis linoleumi kõrvale ja hakkas kaevama.
„Seda ma arvasin,” ütles ta, kui oli otsitava leidnud.
Siis tõi ta vett ja lapi, pesi Thabo surnukeha puhtaks, lohistas selle hurtsikust välja ning kattis oma ainsa valge linaga. Natuke väärikust oli mees igal juhul ära teeninud. Mitte just palju, kuid tsipake.
Nombeko õmbles kõik Thabo teemandid oma ainsa jaki õmbluste sisse ja heitis siis magama.
Järgmisel hommikul lubas latriiniülem endale tööpäeva pisut hiljem alustada. Tal oli palju, mille üle järele mõelda. Kui ta
