korda.
Ta ei jõudnud kaugemale kui Johannesburgi kesklinna, kus ta nüüd Opel Admirali all lamas.
„Kas see ongi kõik?” mõtles ta enne teadvuse kaotamist.
Kuid see ei olnud kõik.
2. peatükk
Nombeko jäi päev pärast oma viieteistkümnendat sünnipäeva auto alla. Aga ta jäi ellu. Ees ootasid paremad päevad. Ja halvemad. Kuid ennekõike: teistsugused.
Kõikide meeste hulka, kelle pärast tal edaspidi kannatada tuli, ei kuulunud Ingmar Qvist Södertäljest, üheksa tuhande viiesaja kilomeetri kaugusel asuvast Rootsist. Kuid sellest hoolimata puudutas tolle mehe saatus Nombekot ülimal määral.
Raske öelda, millal täpselt Ingmar mõistuse kaotas, sest see toimus tasahilju. Selge on, et kõik sai hoo sisse juba 1947. aasta sügisel. Ja ei tema ise ega tema abikaasa tahtnud aru saada, kuidas lood on.
Ingmar ja Henrietta abiellusid, kui peaaegu kogu maailmas käis veel sõda, ja kolisid Stockholmist umbes kolmkümmend kilomeetrit lõuna pool asuva Södertälje lähedale metsa väikesesse taresse.
Mees oli alama astme ametnik, naine aga usin õmbleja, kes töötas kodus.
Nad kohtusid esimest korda Södertälje maakohtu 2. saali ukse taga, kus tuli arutusele Ingmari ja Henrietta isa vaheline vaidlus, kuna esimesena mainitu oli ühel ööl maalinud Rootsi kommunistliku partei kohaliku osakonna maja seinale meetrikõrguste tähtedega üleskutse „Elagu kuningas!” Kommunism ja kuningakoda ei käi ju üldiselt käsikäes, nii et juba järgmisel koidikul, kui Södertälje kommunistide juht – Henrietta isa – teksti avastas, tekkis sellest loomulikult õudne kisa.
Ingmar saadi kähku kätte, eriti kähku veel selle tõttu, et ta oli pärast oma tegu üsna politseimaja lähedale pargipingile magama heitnud, värvipurk ja pintsel kaisus.
Kohtus tekkis kostja Ingmari ja saalis publiku hulgas viibiva Henrietta vahel säde. Eks natuke oli põhjuseks see, et neiut tõmbas keelatud vilja poole, kuid peamiselt veetles teda see, et Ingmar oli nii … energiat täis … erinevalt isast, kes ainult ootas, millal kõik metsa läheb, nii et tema ise ja kommunism saaks juhtimise üle võtta, vähemalt Södertäljes. Isa oli alati olnud revolutsionäär, kuid muutus lisaks veel ka kibestunuks ja süngeks pärast seda, kui tema poolt 7. aprillil 1937 alla kirjutatud raadiolitsentsi leping osutus järjekorras üheksasaja üheksakümme üheksa tuhande üheksasaja üheksakümne üheksandaks. Järgmisel päeval õnnitleti kolmesaja kolmekümne kilomeetri kaugusel asuvas Hudiksvallis elavat rätsepat, kes oli alla kirjutanud litsentsilepingu järjekorranumbriga üks miljon. Selle eest sai rätsep mitte ainult igavese kuulsuse (ta kutsuti raadiosse!), vaid ka hõbedase mälestuspokaali väärtusega kuussada krooni. Samal ajal ei saanud Henrietta isa midagi muud peale pika nina.
Sellest sündmusest ei saanud ta kunagi üle, ta kaotas (oma niigi piiratud) võime üldse milleski midagi naljakat näha, saati siis veel tembus avaldada kommunistliku partei hoone seina peal austust kuningas Gustaf V-le. Ta esines advokaati palkamata oma partei nimel kohtus ise ja nõudis Ingmar Qvistile kaheksateistkümneaastast vanglakaristust, misjärel kohus karistas viimatinimetatut viieteistkümnekroonise rahatrahviga.
Henrietta isa muredel ei paistnud lõppu tulevat. Kõigepealt see raadiolitsentsi asi, siis suhteline möödapanek Södertälje maakohtus. Seejärel tütre langemine kuningriiklase käte vahele. Ja lõpuks muidugi neetud kapitalism, mis paistis kogu aeg jalgadele maanduvat.
Kui siis Henrietta otsustas, et ta abiellub Ingmariga kirikus, katkestas Södertälje kommunistide juht tütrega lõplikult suhted, misjärel Henrietta ema katkestas suhted Henrietta isaga, tutvus Södertälje jaamas juhuslikult Saksa sõjaväeatašeega, kolis tollega vahetult enne sõja lõppu Berliini ega andnud endast enam kunagi elumärki.
Henrietta tahtis lapsi, mida rohkem, seda parem. Ingmari meelest oli see põhimõtteliselt hea idee, kuna ta hindas kõrgelt eriti tootmisprotsessi kui sellist. Võtame kas või tolle kõige esimese korra Henrietta isa autos, kaks päeva pärast kohut. Vägev värk, ehkki hiljem tuli Ingmaril end oma tädi keldris peita, kui tulevane äi teda mööda Södertäljet taga otsis. Ingmar poleks tohtinud kasutatud kondoomi autosse unustada.
Nojah, mis tehtud, see tehtud, ja ikkagi oli lausa õnnistus, et ta oli suutnud hankida terve kastitäie Ameerika sõdurikondoome, sest asjad peavad käima õiges järjekorras, muidu läheb kõik valesti.
Selle all ei pidanud Ingmar silmas karjääri tegemist ja perekonnale majandusliku kindlustatuse tagamist. Ta töötas Södertälje postkontoris ehk Kuninglikus postiametis, nagu ta seda ise alati nimetas. Tema palk oli keskpärane ja kõigi eelduste kohaselt pidi selliseks ka jääma.
Henrietta teenis abikaasast peaaegu poole rohkem, sest ta tegutses nõela ja niidiga osavalt ning kiiresti. Klientuur oli suur ja stabiilne, perekond oleks võinud hästi elada, kui poleks olnud Ingmarit ja tema võimet kõik, mis Henriettal koguda õnnestus, tõusvas tempos ära raisata.
Nagu öeldud – miks mitte lapsi saada, kuid kõigepealt tuli Ingmaril täita oma elu tähtsaim ülesanne ja see nõudis kogu tähelepanu. Enne seda ei tohtinud ükski asjasse mittepuutuv kõrvalprojekt üritust segada.
Henrietta protesteeris abikaasa keelekasutuse vastu. Lapsed on elu ja tulevik, mitte mingi kõrvalprojekt.
„Kui sa niimoodi arvad, siis võid koos oma Ameerika sõdurikondoomide karbiga edaspidi köögis sohva peal magada,” ütles ta.
Ingmar hakkas nihelema. Muidugi ei mõelnud ta, et lapsed on asjassepuutumatud, lihtsalt … jah, kuid Henrietta juba teab seda. Asi on Tema Majesteedis kuningas. Ta lihtsalt peab selle ürituse enne lõpule viima. Ega see ei pruugi ju tervet igavikku võtta.
„Palun, kallis Henrietta, kas me ei võiks täna öösel siiski koos magada? Ja võib-olla tulevikule mõeldes natuke harjutada?”
Henrietta süda sulas. Nagu palju kordi varem, ja nagu veel palju kordi edaspidigi.
Ingmari eluülesandeks oli suruda Rootsi kuninga kätt. Algul tekkis see tavalise soovina, hiljem kujunes aga eesmärgiks. Raske öelda, millal see muutus kinnisideeks. Lihtsam on aga paika panna, kus ja millal see kõik algas.
Laupäeval, 16. juunil 1928 sai Tema Majesteet kuningas Gustaf V seitsmekümneaastaseks. Neljateistkümneaastane Ingmar Qvist sõitis tol päeval koos ema ja isaga Stockholmi, et kõigepealt lossi juures Rootsi lipuga lehvitada ja seejärel Skansenisse minna – seal nägi karusid ja hunte!
Kuid plaanid muutusid mõnevõrra. Selgus, et lossi juures on liiga palju rahvast, niisiis seadis perekond end sisse mõnisada meetrit kaugemal korteeži tee ääres, räägiti, et kuningas ja tema Victoria sõidavad sealt lahtises landoos mööda.
Nii sündiski. Kusjuures kõik kukkus välja paremini, kui Ingmari ema ja isa ettegi oleks osanud kujutada. Vahetult enne Qvistide perekonda seisid tänava ääres Lundsbergi internaatkooli kakskümmend õpilast, et ulatada majesteedile lillekimp ja tänada koolile osutatud toetuse eest eriti just kroonprints Gustaf Adolfit. Oli otsustatud, et landoo teeb lühikese peatuse, majesteet tuleb välja, võtab lilled vastu ja tänab lapsi.
Kõik läks plaanide kohaselt, kuningas sai lilled, kuid kui ta ümber pööras, et uuesti landoosse astuda, langes ta pilk Ingmarile ning ta jäi seisma.
„Milline ilus poiss!” ütles ta, astus kahe sammuga poisi juurde ja sasis tolle juukseid. „Võta, ma annan selle sulle,” jätkas
