ringi.
Rendiauto jättis ta Södertälje kommunistide maja ette lootuses, et süü lükatakse ehk äiapapa kaela. Sealt läks ta jalgsi koju Henrietta juurde ja rääkis, et ta võis äsja tappa kuninga, keda ta nii palavalt on armastanud.
Henrietta lohutas, et kuninga kurvis1 läks kindlasti kõik õnnelikult, ja isegi kui ta eksib, siis mõjub see perekonna finantsidele igal juhul positiivselt.
Järgmisel päeval ilmus pressiteade, mille kohaselt kuningas Gustaf V pääses liialt suure kiiruse tõttu toimunud autoõnnetusest vigastusteta. Henrietta võttis uudise vastu segaste tunnetega, kuid mõtles, et ehk on abikaasa siiski otsustava õppetunni saanud. Ta küsis lootusrikkalt, kas Ingmar lõpetab nüüd kuninga tagaajamise.
Vastus oli eitav.
Kolmas oluline pingutus, enne kui kõik vastu taevast lendas, oli Ingmari reis Prantsuse Rivierale Nizzasse, kus kaheksakümne kaheksa aastane kuningas Gustaf V kroonilise hingamisteede katarri leevendamiseks alati hilissügiseid veetis. Kuningas rääkis ühes oma harvades intervjuudes, et päeval istub ta Hotel d’Angleterre’i paraadapartemendi terrassil, kui ta just parajasti mõõdukal sammul Promenade des Anglais’l igapäevast jalutuskäiku ei tee.
See informatsioon oli Ingmarile piisav. Ta sõidab sinna, kohtub kuningaga jalutuskäigu ajal, astub ligi ja tutvustab end.
Mis edasi saab, seda on võimatu ette ennustada. Mehed ajavad võib-olla natuke juttu ja kui õhkkond seda soosib, võib Ingmar kuninga õhtul hotelli dringile kutsuda. Miks mitte ka järgmisel päeval koos tennist mängida?
„Seekord ei saa midagi valesti minna,” ütles Ingmar Henriettale.
„Tore,” vastas naine. „Kas sa oled kuskil mu sigarette näinud?”
Ingmar sõitis pöidlaküüdiga läbi Euroopa. Selleks kulus terve nädal, kuid Nizzasse jõudes piisas kahest tunnist Promenade des Anglais’l pargipingil, kui ta märkas pikakasvulist väärikat härrasmeest hõbedast jalutuskepi ja monokliga. Issand, kui uhke ta välja nägi! Ja ta oli üksi.
Mis edasi sai, sellest oskas Henrietta veel tükk aega hiljem pisiasjadeni rääkida, sest Ingmar jahvatas seda lugu ühtepuhku kuni naise surmani.
Ingmar tõusis pingilt püsti, läks majesteedi juurde, tutvustas end kui kuninglikus postiteenistuses töötavat lojaalset alamat, jättis lahtiseks ühise dringi ja tennisepartii võimaluse ning tegi lõpetuseks ettepaneku kätt suruda.
Kuninga reaktsioon kujunes aga teistsuguseks, kui Ingmar oli oodanud. Esiteks keeldus ta tundmatule mehele kätt andmast. Teiseks ei pidanud ta meest isegi mitte pilgu vääriliseks. Selle asemel vaatas ta Ingmarist mööda kaugusesse nagu kümnetel tuhandetel postmarkidel, mida Ingmar oli seoses oma tööga näinud. Seejärel ütles kuningas, et ta ei kavatse mitte mingil tingimusel postiameti jooksupoisiga suhelda.
Tegelikult oli kuningas liiga majesteetlik, ütlemaks, mida ta oma alamatest arvab. Esimestest ebakindlatest sammudest alates oli teda drillitud valdama oma rahvale austuse väljendamise kunsti, mida rahvas üldisemalt võttes muidugi ära pole teeninud. Kuid esiteks valutas tal kogu keha, teiseks oli ta suutnud end terve elu tagasi hoida.
„Aga, Teie Majesteet, te ei saa aru,” püüdis Ingmar seletada.
„Kui ma ei oleks praegu üksi, siis oleksin palunud oma kaaskonnal enda ees seisvale kelmile seletada, et loomulikult saan ma aru,” ütles kuningas ja vältis sel moel koguni õnnetu alama kõnetamist.
„Aga,” ütles Ingmar, kuid ei jõudnudki kaugemale, sest kuningas lõi talle oma hõbekepiga vastu laupa, võttes oma teo kokku fraasiga: „Vaat nii!”
Ingmar lendas istuli, vabastades sellega oma majesteedile tee. Alam jäi maha istuma, kuningas jalutas minema.
Ingmari maailm oli purunenud.
Kahekümne viieks sekundiks.
Siis ajas ta end aeglaselt püsti ja vaatas pikalt oma kuningale järele.
„Jooksupoiss? Kelm? Küll ma sulle jooksupoisi ja kelmi eest veel näitan!”
Järsku oli kõik pahupidi pöördunud.
3. peatükk
Engelbrecht van der Westhuizeni advokaadi sõnul oli must tüdruk otse teele astumas ja advokaadi kliendil polnud muud võimalust kui kõrvale keerata. Õnnetus oli seega tüdruku, mitte kliendi süü. Ohver on antud juhul insener Westhuizen ja jutul lõpp. Pealegi oli ju tüdruk liikunud valgetele ette nähtud kõnniteel.
Tüdrukule määratud advokaat ei vaielnud vastu, sest ta oli unustanud kohtuistungile ilmuda. Ja tüdruk ise ei öelnud midagi, eeskätt sellepärast, et tal oli lõualuu murd, mis vestlemist ei soosinud.
Selle asemel asus Nombeko kaitsele kohtunik. Ta juhtis härra van der Westhuizeni tähelepanu sellele, et tollel oli õnnetuse hetkel veres vähemalt viis korda rohkem alkoholi kui liiklusseadusega lubatud, ja et mustad tohivad nimetatud kõnniteel liikuda, ehkki seda võib pidada mittesobivaks. Aga kui tüdruk ettevaatamatult tänavale astus – ja selles punktis polnud mingit põhjust kahelda, sest härra van der Westhuizen oli seda vande all kinnitanud –, lasub suurem osa süüst nii või naa tüdrukul.
Kohus otsustas määrata härra van der Westhuizenile hingeliste üleelamiste eest viis tuhat randi kahjutasu, pluss veel kaks tuhat randi tüdruku poolt autole tekitatud mõlkide eest.
Nombekol oli raha niihästi trahvi kui ka mõlkide eest tasumiseks. Ta oleks võinud mehele koguni uue auto osta. Või kümme uut autot. Ta oli vägagi jõukas, kuid ei kohtusaalis ega kuskil mujal ei olnud kellelgi põhjust seda arvata. Teemandid olid jaki õmblustes alles, ta oli seda juba haiglas oma ainsa toimiva käega kontrollinud.
Kuid kõnelemise peamiseks takistuseks polnud lõualuumurd. Teemandid olid ju mõnes mõttes varastatud. Küll surnud mehelt, aga siiski. Ja need olid teemandid, mitte raha. Kui ta ühe neist välja võtab, võetakse need kõik temalt ära, paremal juhul pannakse ta kinni varguse, halvemal juhul röövile ja tapmisele kaasa aitamise eest. Lühidalt öeldes: olukord polnud lihtne.
Kohtunik uuris Nombekot ja luges tema murelikust näost välja hoopis midagi muud. Ta ütles, et tüdrukul pole nähtavasti märkimisväärset vara ja ta võib määrata teda võlga tasa teenima härra van der Westhuizeni teenistusse, kui insener sellist asjakorraldust sobivaks peab. Taolise kokkuleppe olid kohtunik ja insener korra varem juba teinud, ja kas ei toiminud see täiesti rahuldavalt?
Meenutuse peale, mil viisil kolm pilukat tema teenistusse olid sattunud, jooksid Engelbrecht van der Westhuizenil judinad üle selja, ent nüüd oli neist ju mõningast kasu, ja kollastele musta lisamine oleks ehk päris värskendav kogemus. Ehkki konkreetne armetu eksemplar oma murtud jala, murtud käe ja katkise lõualuuga võis hakata pigem jalgu jääma.
„Sel juhul poole palgaga,” ütles ta. „Härra kohtunik, te näete ju, mihuke ta välja näeb.”
Insener Engelbrecht van der Westhuizen määras palgaks viissada randi kuus, miinus nelisada kakskümmend randi söögi ja peavarju eest. Kohtunik noogutas nõusoleku märgiks.
Nombeko oleks äärepealt naerma pahvatanud. Kuid ainult äärepealt, sest kogu kere valutas. Paksmaost kohtunik ja valetajast insener olid äsja teinud ettepaneku, et ta töötaks inseneri heaks tasuta üle
28. septembril 1946 sõitis Gustaf V auto Stockholmi lähedal Skärholmeni juures kraavi. Kohta hakatigi nimetama kuninga kurviks – Kungens Kurva. – tlk
