rabatud, et laksas talle vastu selga ning käskis kõigil baarisolijatel kuulata; ja kui Harold väga napi kokkuvõtte esitas („Ma kõnnin läbi Inglismaa põhja poole, kuni jõuan Berwickisse”), kõmistas satelliidimees: „Tubli, semu.” Kui Harold naisele helistama tõttas, mõlkusid tal meeles just need sõnad.
Ta soovis, et naine oleks sedasama öelnud.
„Vaevalt küll.” Mõnikord lõikas naise jutt Haroldil sõnad suust veel enne, kui need jõudsid huulile kerkida.
Pärast Maureeniga rääkimist oli Haroldi samm raskemaks muutunud. Naist ei saanud süüdistada selles, mida ta Haroldi kui abikaasa vastu tundis, ja ometi soovis Harold, et asjad oleksid teisiti. Ta oli jõudnud väikesesse hotelli, kus palmipuud olid kaldus, nagu küürutaksid rannatuule käes, ja tuba küsinud. Ta oli muidugi harjunud üksi magama, kuid hotellis ööbimine oli uudne; õllevabrikus töötades oli Harold videvikuks alati koju jõudnud. Ta vajus unne peaaegu kohe, kui pikali heitis ja silmad kinni pani.
Harold toetus vastu pehmet polsterdatud päitsit, kõverdas vasaku põlve, haaras kätega pahkluust ning tõmbas jalalaba mööda teist säärt nii kõrgele, kui tasakaalu kaotamata ja külili kukkumata suutis. Ta pani lugemisprillid ette, et jalga lähemalt uurida. Varbad olid pehmed ja kahvatud. Küünte ümbrus ja kühmjas keskmine liiges olid veidi hellad ning kanna ülaosas hakkas ilmselt kuju võtma vill, aga oma aastaid ja liikumisvaegust arvestades tundis Harold vaikset uhkust. Ta vaatas parema jala niisama pikalt ja põhjalikult läbi.
„Pole paha,” ütles ta.
Mõni plaaster. Tubli hommikusöök. Siis on ta valmis. Harold kujutles, kuidas halastajaõde ütleb Queenie’le, et Harold tuleb jala ja et tema peab vaid elus püsima. Harold nägi Queenie näojooni, nagu istuks naine tema ees: tumedad silmad, kena suu, tumedad krussis juuksed. Pilt oli nii ere, et Harold ei taibanud, miks ta veel voodis on. Ta peab Berwickisse jõudma. Ta pööras jalad madratsiserva poole ja tõukas kanda põranda suunas.
Kramp. Valu sähvatas paremat säärt mööda üles, nagu oleks seda tabanud elektrivool. Harold püüdis jalga tagasi teki alla tõmmata, kuid see tegi asja veelgi hullemaks. Mida tuleks teha? Varbad krõnksu tõmmata? Või välja sirutada? Harold luukas voodist välja ning kargles nägu krimpsutades ja karjudes mööda vaipa. Maureenil oli õigus: tal veab, kui ta Dartmoorigi jõuab.
Aknalauast kinni hoides kiikas Harold Fry alla teele.
Oli juba tipptund ja sõidukid kihutasid Kingsbridge’i poole. Harold mõtles oma naisele, kes Fossbridge Roadi majas number 13 hommikueinet valmistab, ning arutas, kas peaks tagasi minema. Ta võiks oma mobiili võtta ja mõned asjad pakkida. Ta võiks internetist AA kaarti vaadata ja hädavajalikku matkavarustust tellida. Võib-olla annaks kasulikke nõuandeid pensionilemineku puhul kingitud reisiraamat, mida ta polnud kordagi lahti teinud? Kuid teekonna planeerimine tähendaks nii tõsist kaalutlemist kui ka viivitust, ja aega polnud kummakski. Pealegi ütleks Maureen vaid välja tõe, mida Harold sugugi kuulda ei tahtnud. Päevad, mil ta võis naiselt oodata abi või julgustust või midagi, mida ta endiselt vajas, olid ammu möödas. Akna taga oli taevas õrnsinine, peaaegu habras, pilvekahludega kirjatud, ja puude ladvad kümblesid soojas kuldses valguses. Oksad õõtsusid kerges tuules ja kutsusid Haroldit edasi sammuma.
Harold teadis, et kui ta nüüd koju läheb, isegi ainult kaarti vaatab, ei jõua ta iial Berwickisse. Ta pesi kiiruga, pani särgi selga ja lipsu kaela ning laskis peekonilõhnal end juhatada.
Harold viivitas hommikusöögisaali ukse juures, lootes, et see on tühi. Tema ja Maureen võisid tundide viisi vaikida, aga naise juuresolek oli nagu sein, mille olemasoluga olid harjunud, isegi kui sa seda eriti tihti ei vaadanud. Harold haaras lingist. Tal oli piinlik, et pärast kõiki õllevabrikus töötatud aastaid häbenes ta ikka veel toatäit võõraid.
Harold lükkas ukse lahti ja nii palju päid pöördus teda vaatama, et ta tardus paigale, link pihus. Söögisaalis olid puhkerõivastega noor perekond, kaks vana naist, mõlemad hallis, ja ajalehega ärimees. Kahest vabast lauast üks oli ruumi keskel ja teine kaugemas nurgas lillealusel seisva potisõnajala kõrval. Harold köhatas tasa.
„Mõnusat hommikut teile,” ütles ta. Ta ei teadnud, miks; temas polnud tilkagi iiri verd. Midagi sellist oleks võinud lausuda tema endine ülemus härra Napier. Ka temas polnud tilkagi iiri verd, aga talle meeldis inimeste üle naerda.
Hotellikülastajad olid nõus, et hommik on tõesti ilus, ja naasid oma Inglise hommikueine juurde. Harold tajus, et on seistes liiga silmatorkav, kuid arvas, et on matslik istuda, kui talle pole istet pakutud.
Musta seeliku ja pluusiga naine ruttas sisse Metsiku Lääne stiilis pendelustest, mille kohal oli kiletatud silt: KÖÖK. MITTE SISENEDA. Ettekandjal olid mingi naistenõksuga üles puhvitud punakaspruunid juuksed. Maureen polnud kunagi föönitamist pooldanud. „Pole iluprotseduurideks aega,” ütles ta poolihääli. Ettekandja serveeris kahele hallile naisele pošeeritud mune ja küsis: „Inglise hommikueine, härra Fry?”
Häbisööstuga tuli Haroldile meelde. See oli sama naine, kes oli ta eelmisel õhtul tuppa juhatanud. See oli naine, kellele ta oli kurnatuse- ja vaimustusehoos öelnud, et kõnnib jala Berwickisse. Harold lootis, et naine on selle unustanud. Ta püüdis öelda: „Jah, palun,” kuid ei suutnud nüüd naise poole vaadatagi ning sõnad kõlasid pigem võbelusena.
Naine osutas just ruumi keskel seisvale lauale, mida Harold oli lootnud vältida, ja liikuma hakates tundis ta, et imelikku hapukat lõhna, mis oli teda jälitanud kogu selle aja, kui ta trepist alla tuli, levitab õigupoolest tema ise. Ta oleks tahtnud oma tuppa rutata ja end üleni puhtaks küürida, aga see oleks jätnud matsliku mulje, iseäranis kuna ettekandja oli palunud tal istet võtta, mida Harold nüüd tegigi. „Teed? Kohvi?” küsis naine.
„Jah, palun.”
„Mõlemat?” küsis ettekandja. Ta heitis Haroldile kannatliku pilgu. Nüüd pidi Harold juba kolme asja pärast muret tundma: isegi kui naine ei tunne tema lehka ega mäleta rännakujuttu, võib ta teda ikkagi seniilseks pidada.
„Tee oleks väga kena,” vastas Harold.
Tema kergenduseks ettekandja noogutas ja kadus pendeluste taha ning ruumis võttis mõneks ajaks maad vaikus. Harold kohendas lipsu ja asetas käed sülle. Võib-olla kaob ebamugavustunne siis, kui ta väga vaikselt istub.
Kaks halli naist mainisid midagi ilma kohta, aga Harold ei teadnud, kas nad räägivad omavahel või kõigi külastajatega. Ta ei tahtnud matsina näida, kuid ei soovinud ka jätta muljet, nagu oleks pealt kuulanud, niisiis teeskles ta, justkui oleks hõivatud. Ta uuris silti oma laual: MITTE SUITSE-TADA ning luges seejärel seda, mis oli aknal: KÜLASTAJAD, PALUN HOIDUGE MOBIILTELEFONIDE KASUTAMISEST. Harold juurdles, mis oli juhtunud, et omanikud arvasid heaks nii palju asju ära keelata.
Ettekandja tuli teekannu ja piimaga. Harold laskis tal kallata.
„Vähemasti sattus teile selleks ilus ilm,” ütles naine.
Niisiis ta mäletas. Harold rüüpas lonksu teed, kuid kõrvetas suud. Ettekandja viivitas ikka veel tema kõrval.
„Kas te võtate tihti selliseid asju ette?” küsis ta.
Harold tajus ruumis valitsevat pinevat vaikust, mis naise häält võimendas. Ta heitis põgusa pilgu teistele külastajatele, kuid ükski neist ei liigutanud. Isegi potisõnajalg näis hinge kinni hoidvat. Harold raputas vaevu märgatavalt pead. Ta soovis, et ettekandja kellegi teise juurde läheks, aga tundus, et kõik vaatavad Haroldit. Väikese poisina oli ta nii kohutavalt tähelepanu peljanud, et hiilis nagu vari. Ta võis jälgida, kuidas ema huuli värvib või reisiajakirja vaatab, nii et too tema juuresolekust
