ei tea, miks Larry number seisab reljeefsena mu silme ees justkui helistaja nimi mobla kuvaril – Train ja Traub, 212-677-3575.
„Larry,” ütlen ma. „Teata Claire’ile, et mul on insult.” Ütlen seda ja kuulen end lausuvat midagi, mis kõlab nagu „Ütle näärile, et mullin sülti”.
„Mida?” küsib Larry.
Pingutan rohkem: „Palun ütle Claire’ile, et mul on insult.”
„Kas see oled sina?”
„Kes muu see olla võiks?”
„Kas see on tüngakõne?”
„Ei,” vastan. Kuulen, kuidas ma räägin, ja see kõlab, nagu oleksid mul kivid suus.
„Ma ei saa talle öelda,” keeldub Larry. „See on manipuleerimine. Pealegi kust ma tean, et sul on tõesti insult ja sa pole end täis joonud?”
„Ma olen kiirabiosakonnas, Larry; minult küsitakse kindlustuskaarti ja mina muudkui kordan: „Ärge muretsege, mul on kindlustus.””
„Sul pole kindlustust,” vastab Larry. „Claire tühistas selle. Ta palus minul selle tühistada.”
Oksendan jälle, pritsin okset üle ratasraami ja EKG juhtmete.
„Et te olete juriidiliselt veel abielus, on sul tagasinõudeõigus. Sa võid selle vaidlustada.”
„Ma ei jaksa praegu midagi vaidlustada, jaksan vaevu rääkida.”
„Ehk on haiglas patsiendiadvokaat.”
„Larry, palu, et Claire faksiks mulle kindlustuskaardi koopia,” ütlen ja õde võtab telefoni.
„Härra Silverit ei tohi ärritada, tal oli ajuinsult. Ärritus pole sugugi hea.”
Larry ütleb õele midagi ja too annab mobla mulle tagasi. „Ta soovib veel midagi öelda,” sõnab ta.
„Hästi,” ütleb Larry. „Ma tegelen sellega. Ajan selle asja korda. Võta seda kui vastutulekut, võta seda kui minu viimast vastutulekut sulle.” Kas ka Nixon pidi sellise jampsiga tegelema või sai ta rahus pühenduda spagetikausile?
Mõtlen Nixoni veenipõletikule; kas esimene haigushoog vasakus jalas tabas teda 1965. aastal Jaapani-reisi ajal? Mõtlen temast 1974. aasta sügisel kohe pärast tagasiastumist, kui tema vasak jalg paistetas jälle üles ja paremas kopsus oli tromb. Oktoobris oli tal operatsioon, siis tekkis verejooks ja ta jäi novembri keskpaigani haiglasse, ning kui kohtunik John Sirica saatis endisele presidendile kohtukutse, ei lubanud tervis tal tunnistama minna.
Lamades ja oodates oma korda kompuutertomograafiasse, mis on minu meelest omamoodi aju-valedetektori test, olen üha kindlam, et Nixoni trombide ja Watergate’i vahel oli side. Ma ei loe end küll temaga ühte kilda, aga olen kindel, et mu aju ütles üles vahejuhtumi pärast George’iga, millele järgnes Jane’i surm.
Kompuutertomograafia ajal lasen peast läbi Nixoni vaenlaste nimekirja.
1. Arnold M. Picker
2. Alexander E. Barkan
3. Ed Guthman
4. Maxwell Dane
5. Charles Dyson
6. Howard Stein
7. Allard Lowenstein
8. Morton Halperin
9. Leonard Woodcock
10. S. Sterling Munro Jr.
11. Bernard T. Feld
12. Sydney Davidoff
13. John Conyers
14. Samuel M. Lambert
15. Stewart Rawlings Mott
16. Ronald Dellums
17. Daniel Schorr
18. S. Harrison Dogole
19. Paul Newman
20. Mary McGrory
Mind pannakse kaheinimesepalatisse korrusel, mis on monitoride valve all. Mulle tuleb pähe helistada oma „alalisele” arstile. Iga sõna tuleb vaevaga. Püüan olukorda selgitada nii hästi, kui suudan. Kliiniku administraator ütleb mulle, et kõik on jumala kätes, pealegi ei praktiseeri arst väljaspool linna, ja kui asjast rääkida, siis on ta puhkusel. Ta küsib, kas soovin lasta end üle viia Death Israeli, kui arst on tagasi tulnud.
„Mis on Death Israel?”
„Haigla, kus arst töötab,” vastab administraator.
„Kõlab antisemiitlikult,” lausub mu palatikaaslane, kes on kõike pealt kuulnud.
„Loodan, et saan koju, enne kui …” lausun, mu jutt kostab pisut sidusamalt ja omasemalt.
„Kui mõtlete ümber, siis teatage,” vastab administraator.
„Pole midagi hullemat kui see, et tõesti ongi arsti vaja,” tähendab palatikaaslane.
„Mispärast teie siin olete?” küsin, ehkki välja kukub vist rohkem: „Miks te siin?”
„Etendus on lõppenud,” ütleb ta. „Kell hakkab maha käima. Kas märkasite, et ma ei liiguta? Olen halvatud – töötab ainult aju, õigemini see, mis ajust alles. Muide, kas te räägitegi ebaselgelt või mulle ainult tundub nii?”
Enne kui jõuan vastata, tuleb sisse koeravabatahtlik. „Olen Karvaste Sõprade Seltsilise konsultant.” Ta tõmbab tooli lähemale, võtab infolehtede paki ja blanketid. „Kas teil on kass või koer?”
„Mõlemad.”
„Kui ukse avab võõras, kas nad lähevad talle kallale? Kus on toit ja kui palju kummalegi antakse? Kas koer saab öösel üksi hakkama või on ööseks seltsilist vaja? Meil töötab üliõpilasi, kes ööbivad vahel klientide pool.”
„Kui kauaks ma siia jään?” pärin.
„Seda küsige arstilt. Vahel tuleb kõne alla ka adopteerimine.”
„Mind adopteeritakse?”
„Loomad võidakse adopteerida, kui te, ütleme, koju ei lähe …”
„Kuhu ma siis lähen?”
„Näiteks vilunud hooldeasutusse või siis …”
„Surma. Ta mõtleb suremist,” täpsustab kõrvalvoodi mees. „Keegi ei taha seda välja öelda, aga mina võin, sest, nagu ma juba mainisin, lähen ise varsti sinna.”
„Te ei paista üldse nii haige,” ütlen mehele. „Te räägite täiesti selgelt.”
Pühin suult sülge.
„See teebki asja nii jõhkraks,” nendib mees. „Täiesti compos mentis
