aga keegi ei ütle sõnagi. „Minu käsi või teie oma?”
„See oli teie käsi,” ütlen ma.
„Oi,” kohmab ta.
„Ma ei tahaks teid segada,” lausub loomasõber, „aga teil kahel on terve päev aega ja minul on tegemist.”
„Terve päev, aga võib-olla ka mitte,” ütleb surija.
„Räägime nüüd loomadest – nende nimed, vanused? Kas teil kodu võti on kaasas?”
„Tessie on koer, ma ei tea, kui vana, ja Muffin on kass. Varuvõti on võltskivi all vasakul pool ust – järeletehtud võti ja kümme taala.”
Surija hakkab ümisema, et jutuajamist summutada. „Liiga palju informatsiooni,” ütleb ta. „Rohkem, kui ma teadma peaksin.”
„Mis on siis, kas tõusete voodist ja lähete vargile?”
„Kas saate dikteerimise järgi kirjutada?” küsib surija.
„Võin proovida.” Vajutan kellanuppu ja palun paberit-pliiatsit.
„Sellega läheb aega,” ütleb õde.
„Surija tahab pihtida.”
„Meil kõigil on oma vajadused,” ütleb õde.
Suigatan. Kuulen unes laske. Ärkan, arvates, et vend üritab mind tappa.
„See ei viirastunud teile,” ütleb kõrvalvoodi mees. „See tuleb telekast. Kui te magasite, käis võmm teie juures. Lubas hiljem tagasi tulla.”Maeivastamidagi.
„Kas ma võin teilt midagi küsida? Kas teie olete see, kes tappis oma naise?”
„Kust te seda võtate?”
„Kuulsin pealt, kui keegi rääkis mehest, kes tappis oma naise.”
Kehitan õlgu. „Minu naine lahutab minust. Ta tühistas mu haiguskindlustuse.”
Keegi tuleb sisse ja küsib: „Kumb teist palus preestrit?”
„Me palusime paberit.”
„Oih,” ütleb mees. Ta läheb välja ning tuleb tagasi kollase märkmeploki ja pliiatsiga.
„Kust alustada?” küsib surija. „Kindla peale on küsimusi, mis jäävad vastuseta. Raskus on selles, et kõigele pole vastust – kõike ei saa teada.”
Ta hakkab heietama juttu, keerulist lugu naisest, sellest, kuidas nad kokku said ja lahku läksid.
Tema lugu on ilus ja ilmekas, salingerlik; nad ei rääkinud üht keelt, naisel oli ilus punane rätt, ta jäi rasedaks.
Katsun seda kirja panna. Vaadates, mida ma kirjutan, näen, et see on arusaamatu. Ma ei kirjuta emakeeles. Mis konksud need ka on, mis ma paberile kritseldan, teine inimene neid igatahes lugeda ei oskaks. Keskendun märksõnadele, joonistan pilte, püüan visandada kaardi – sorgeldan üle kogu lehe, loodan, et saan pärast aru. Mees räägib ja räägib, ja just siis, kui jõuame sinna, mis minu arvates võiks olla ots, lõpplahendus, tõuseb ta tikksirgelt istuli. „Ma ei hinga,” ütleb ta.
Vajutan kellanuppu. „Ta ei hinga,” karjun. „Ta läheb kahvaturoosast sügavpunaseks, natuke nagu lillaks.”
Varsti on palat inimesi täis. „Meil oli jutt pooleli, ta hakkas puändini jõudma, tõusis äkki istuli ja ütles: „Ma ei hinga.””
Nüüd ta puristab, kõõksub, on hädas, inimesi tuleb juurde, nad on nagu publik. Kõik seisavad ja vaatavad teda.
„Kas jäätegi vaatama või teete ka midagi?” küsin.
„Me ei saa midagi teha,” vastavad õed.
„Muidugi saate,” ütlen ma.
„Tal on elustamiskeeld.”
Ta tahtis surra väärikat surma. Aga vaadake teda. Ta vaevleb, nagu lämbuks surnuks.
„Me keegi ei tea, millal või kuidas meid koju kutsutakse,” ütleb üks ja siis tõmbavad nad voodeid lahutava kardina ette.
„Nii ei lähe,” ütlen, vinnan vigase enda voodiraipelt üles ja tirin kardina eest.
Ta põtkib, rappub ja tundub paluvat, et keegi teeks midagi. Hoolimata rinnal tolknevatest EKG-juhtmetest ja kahest tilgutivoolikust lähen talle lähemale, mu paljas tagumik nügib õdesid eest. Mulle tundub, et ta käsib endale obaduse anda, nii et seda ma teengi. Virutan talle põrguliku althaagi, äigan täie jõuga makku.
Tema suu läheb lahti, hambad lendavad välja ning ta ahmib õhku. „Kuradi proteesid pidid mu äärepealt ära tapma,” ähib ta.
„Te ütlesite, et ei soovi elustamist,” lausub õde nördinult.
„Ma ei öelnud, et tahan omaenda hambanärakate kätte lämbuda.”
„Ma arvasin, et see on veresoonte topistus. Kas ka sina arvasid, et see on veresoonte topistus?” pärib üks õde teiselt.
„Olge head ja saatke mind koju, kus võin end vähemalt maha lasta, kui olen valmis.”
„Kas soovite, et helistan kellelegi?” küsib õde.
„Näiteks kellele?”
„Haigla esindajale? Juhtumimenetlejale, patsiendiadvokaadile? Arstile? Öelge ise.”
„Hakake otsast peale ja võtke kõik järjest läbi,” soovitab mees. „Ja tehke jalamaid mu paberites muudatus. On näha, et te ei tea, mida elustamiskeeld tähendab.”
Pool tundi hiljem tuleb keegi naine elustamiskeelu tühistamise blankettidega. „Võib minna aega, enne kui muudatus süsteemi jõuab, nii et vahest panen teie uksele sildi.”
„Tehke mis tarvis,” kostab mees.
„PALUN PÄÄSTKE SEE MEES,” kirjutab õde uksele kinnitatud markeritahvlile, kus on juba meie nimed ja et me oleme KUKKUMISOHUS/KASUTAGE ETTEVAATUSABINÕUSID.
Pärastlõunal tuleb loomasõber tagasi, kaasas fotod Tessiest ja kassist, kes istuvad George’i ja Jane’i sohval meeldiva noormehe kõrval. „Teiega on kombes,” ütleb naine õnnelikult.
Tuleb võmm pargist, vormirõivad seljas, kaasas FTD16 kimp nimega Kõva Kalli – lillevaas, mida kallistab kaisukaru. „Kuulge, ma tahan vabandust paluda – kohtlesin teid halvasti, te oleksite olnud paremat väärt.”
„Hästi,” vastan ma.
Võmm istub voodiservale, me lobiseme veidi, ja kui enam tõesti midagi öelda ei ole, lubab ta, et tuleb mõni teine päev jälle.
„Seda oli valus vaadata. Ta kuulub vist programmi,” ütleb palatikaaslane, kui võmm on läinud.
„Mis programmi?”
„Üks kaheteistkümnest sammust – See-Anon, Too-Anon, Kõik-Anon-Anon. Üheksas samm on lepituse otsimine tehtud
Florist’s Transworld Delivery, lillekullerteenus.
