midagi?”
„Mul pole teid sööginimekirjas, aga võin tuua teile vedelikukandiku,” ütleb toidujagaja.
Kergitan oma taldriku termokatet ja leian, et pearoog on äratundmatu.
„Mis see on?” küsin.
Toidujagaja vaatab selle üle. „See peaks olema meie kana-marsala.”„Ma olen suremas,” kurdab palatikaaslane. „Ma ei kavatsegi viimset söömaaega juua, kui tegu pole just väga hea viskiga.”
„Kas soovite tellimismenüüd õdede ruumist? Siin tellitakse alailma väljast toitu.”
„See oleks tore.” Naaber on äkitselt rõõmus; rohkem kui rõõmus – õhinas.
Panen kaane taldrikule tagasi, et aur pakku ei pääseks, ja ootan, mis edasi saab.
„Mida teie õhtuks soovite?” küsib ta menüüd lapates.
„Ükskõik mida peale Hiina toidu.”
Elevil, võtab ta teki alla peidetud mobla ja hakkab numbrit valima. Tema liikumisvõime on piiratud, kuid ta on missioonil. Kõigepealt helistab ta burgerikioskisse ja tellib kaks juustuburgerit deluxe friikartulite ja topelt hapukurgiga, siis pitsabaari, kust palub keskmise pipravorstipitsa, siis delisse, kust tahab riisipudingit ja limonaadi. Palun, et ta küsiks paar tahvlit Hershey mandlišokolaadi. Kui deli mees ütleb, et tellimuse maksumus peab olema vähemalt kakskümmend dollarit, lubab naaber viiskümmend dollarit jootrahaks, kui kuller toob alkoholipoest üht teatud viskit. Mees ütleb, et toob siis ise.
„Mis siis, et tellin rohkem, kui jõuan ära süüa? Ma olen suremas, mul pole vaja ülejääkide pärast muretseda. Kas on midagi erilist, mida võiksin teile tellida, midagi, mille nimel oleksite valmis surema – ma ei tahtnud teravmeelitseda?” küsib palatikaaslane.
Varem maitses mulle kaaviar, otse pannilt tulnud juustupliinid, šokolaadiekläärid, siis veel sõõrik, mida sõin vist oma nelikümmend aastat tagasi, aga ei unusta iial, apelsinikringlike, mida sõin 1972. aasta presidendivalimiste ajal ühel külmal hommikul valimisjaoskonna ees ja mis oli peaaegu täiuslik, nii et täiuslikum ei saagi üks toit olla. Aga tõsiasi on see, et ma laman haiglavoodis ja mul pole isu mitte millegi järele. „Aitäh,” ütlen ma, „aga lepin sellega, mida teie valite.”
Me ootame. Kas neil ketšup ja sinep ikka on meeles? Kas peaksime majoneesi pärast uuesti helistama? Räägime unelevalt, kuidas me mõlemad majoneesi armastame, ja ta küsib, kas ma olen saanud Belgia friikartuleid ja dipikastet, soolast ja särtsuvalt tulist. Jah, olen küll, ja mulle aitab kirjeldusestki.
Aega läheb kauem, kui võiks arvata. Haiglas tuleb teed otsida, all on turvaprotseduurid – ei tea, kas juustuburgerid kästakse lahti võtta? – liftid, koridorid.
„Kas võtaksite kapist mu püksid?” küsib palatikaaslane. Tõusen aeglaselt üles, lähen kapi juurde, vedades taga tilgutituge, juhtmeid ja vasakut jalga, mis pole päris töökorras. „Vaadake taskusse.”
Tema taskud on rahast pungil, seal on kahekümneliste patakad ja rahakott reisitšekkide, eurode ja Inglise naeltega.
„Paistab, et lähete täie panga peale,” üritan nalja visata.
„Viimased korrad olen kodust välja minnes alati pangaautomaadi juurest läbi käinud. Iial ei tea, mis võib juhtuda, ja kõige hullem on ilma rahata olla. Me elame majanduses ja sureme majanduses – kuhu ka ei läheks, igal pool peab tippi viskama. Kui oled allakäiguspiraalil, siis pole ju mõtet veel ka halva teenindusega leppida, kui juba niigi vajud. Maksin oma matused juba ammu ette ära. Kui tahate eurosid, siis võtke.”
„Ma ei sõida kuhugi,” ütlen välisvaluutat tema taskusse tagasi pannes.
Veame kihla, kui kaua kulleritel kulub meie ülesleidmiseks. Mina pakun kolmkümmend kaheksa minutit ja võidan, ning palatikaaslane annab mulle sada dollarit „preemiaks”, kui juustuburgerid kohale jõuavad. Pitsa jääb napilt teiseks. „Ma pole varem patsientide tellimust täitnud, aga sellest pole midagi,” ütleb kuller. „See tähendab, peaasi et te nakkusohtlikud ei ole.” Deli kuller saabub viimasena. „Vabandage, et mul nii kaua läks. Pidin kassasse asendaja vaatama.” Ta annab üle kotitäie head-paremat koos viskiga. Mu palatikaaslane koorib pakist võla katteks veel ühe sajalise ning pakub kullerile juua.
„Jätan seekord vahele,” sõnab too. „Pean tööle tagasi minema. Uudishimust küsin, mis teil viga on, et lamate voodis ja tellite riisipudingit ja viskit.”
„Ma olen suremas,” vastab mu palatikaaslane, „ja teate, mis kõige hämmastavam? Oleksin täna äärepealt tõepoolest surnud, mul olekski surra lastud, aga jäin ellu ja nüüd tunnen end oivaliselt, mitte et elaksin igavesti, aga mul pole suremise vastu midagi.” Ta vaikib hetke. „Ma olen suremas,” kordab ta. „Olen seda täna öelnud rohkem kordi kui kunagi varem ja ühtäkki osutub see tõeks, midagi, mis ootab ees nagu peatselt linastuvate filmide reklaam kinos.”
„Eks me kõik ole suremas,” ütleb delimees. „See tähendab, varem või hiljem on meil kõigil minek.”
Haigla toidutooja tuleb mu kandikut võtma. Ta jääb veidikeseks pitsalõigule ja friikatele.
Mõnulen juustuburgeriga; see on ideaalselt nätske ja soonine, sekka soolased friikad ja särtsakas hapukurk. Mu kõhumõõt on kuhjaga täis, kui võtan viimaks riisipudingitopsi ja valan meie mõlema sinisesse haigla plastkruusi viskit.
„Tahate, ma toon jääd?” küsin.
„Kõrs,” ütleb naaber, „kõrs oleks hea.”
Oleme tema voodi peatsi üles tõstnud ja nüüd imeb ta õnnelikult viskit.
„Ma ei ütleks ära šokolaaditükikesest,” sõnab ta.
Annan talle terve tahvli. „Laske hea maitsta.”
Kõht punnis, friikartuleid ja marinaadi röhitsedes ning tilgutituge järel vedades viin prügi koridori ja topin vastasseina prügikasti. Õed näikse rahul olevat, et ma nii toimekalt liigun, laiska kehapoolt kaasa lohistades, endal üks kittel õiget- ja teine tagurpidi seljas, et šikilt tagumikku katta.
Me vaatame telekast politseisaadet ning kella kümne ja üheteistkümne vahel läheb naabrimees rahutuks, tunneb end ebamugavalt, kutsub õe ja palub Maaloxit. Talle öeldakse, et Maaloxit tema ravikaardil pole. Ta küsib, kas muidu on tema paberid korda tehtud.
„Jah,” ütleb õde.
„Hästi,” ütleb tema.
„See, et ma ennist elasin, ei tähenda, et ma nüüd suremas ei ole,” tuletab ta mulle meelde.
Millalgi pärast südaööd äratab mind hirmus heli. Toanaaber on köökus, silmad pealuust välja tungimas, nagu vaevleks ta õudse unenäo küüsis. Vajutan kellanuppu. „Ruttu,” on kõik, mida suudan öelda. Enne kui abi kohale jõuab, on mu naaber juba lõdvana selili vajunud.
Alguses tuleb üks õde, siis terve palatitäis ja elustamiskäru. Nad tormavad, karjuvad, murravad ravimiampulle katki, süstivad ta seda ja toda täis. See on jõhker ja hirmuäratav ning mingil hetkel saab selgeks, et kuidas nad ka ei püüaks, paremaks ei lähe. Kui talle on antud kaks elektrišokki, nii et keha kargas sõna otseses mõttes voodilt üles, ja sellal, kui nad on ikka tal kallal nagu raisakotkad, lähen ma palatist välja. Kõnnin nõrka
