kõik pinged on hajunud. Meid jäetakse kahekesi, umbes tunni aja pärast tulevad kaks turvameest ratasraamiga ja viivad ta ära. Alles ta oli ja juba läinud – liiga imelik, et mõista.
Palatis on ikka veel friikartulilõhn.
Mul on tarvis rääkida. Mis saab, kui helistan koju? Kas automaatvastaja räägib minuga Jane’i häälega? Kui räägin, kui palun, kui vatran piisavalt kaua, ehk võtab koerahoidja mu kõne vastu. Kui haugun, ehk haugub Tessie vastu. Ma tahan Tessiele helistada. Tessiele ja Jane’ile.
Tahan juba numbri valida, kui õde tuleb mulle unerohtu pakkuma.
„See pole kerge,” ütleb ta.
Võtan tableti vastu. Õde kallab kruusi vett, taipamata, et segab seda viskiga. Sõnagi lausumata neelan kõik alla, unerohu, viski.
Õde jääb minu juurde, kuni ma magama jään.
Hommikul on kõrvalvoodilt linad ära võetud, põrand pestud, praht minema viidud.
Möödunud öö kohta ei lausuta sõnakestki.
Keskhommikul tuleb haiglatöötaja kilekotiga, tühjendab mu naabri kapi ja sahtli ning küsib minult. „Kas on veel midagi?”
„Näiteks mida?”
„Nagu te ei teaks. Olite öö otsa tema asjadega siin, võib-olla võtsite midagi.”
„On veel viskipudel; kui tahate, siis võtke endale,” ütlen ma. „Aga kui te süüdistate mind huupi varguses, sest juhtusin lamama kõrvalvoodis, siis lähete küll üle piiri …”
„Võib-olla oli tal veel midagi, näiteks kell või sõrmus.”
„Mul pole aimugi, mis tal oli või ei olnud.”
Mees põrnitseb mind nagu gorilla, nagu kõrilõikajakamp, kes saadeti patsiente raputama.
„Ma ei pea seda taluma.” Tõstan telefonitoru, valin 9 välisliini jaoks ja siis 911.
Mees maadleb minuga telefoni pärast. „Jätke rahule,” ütleb ta toru minult ära krabades ja hargile lüües.
Hetk hiljem, kui mees on veel palatis, heliseb telefon ja ma vastan. 911 operaator helistab tagasi. Selgitan olukorda. Ta ütleb, et kuna ma katkestasin kõne, peavad nad saatma kellegi kontrollima, ega mind pantvangis hoita. Kõrilõikajakamp vahib mind uskumatult. „Sa raisk,” ütleb ta. „Sa raiskade raisk.”
„Mida te nüüd teete, kas peksate mu läbi?”
Ta vaatab mind uuesti ja raputab pead. „Teil pole üldse huumorimeelt,” viskab ta lahkudes.
Politsei saabub tunni aja pärast – jumal tänatud, et tegemist polnud tõelise hädaolukorraga.
„Kas kõik on hästi?” küsitakse minult.
„Nii hästi, kui antud asjaoludel võib oodata,” vastan ma.
Üks politseinik annab mulle oma nimekaardi, juhuks kui mul edaspidi ebameeldivusi tekib. „Teid üllataks,” ütleb ta, „kui palju meile helistatakse haiglatest, vanadekodudest; laste juures vangis olevad vanainimesed, eakate väärkohtlemine; see on tõsine probleem.”
Ma polnud end eakaks pidanud. Alles mõni minut tagasi olin mees, kel pool elu ees, nüüd äkki olen eakas.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
