annab ta kella ja koer hakkab haukuma.
Võib-olla ma kuulsin seda – koera haukumist.
Aga võib-olla ei andnud ta kella ja võib-olla koer ei haukunud. Võib-olla võttis George ukse lähedalt kivi seest varuvõtme ja hiilis vaikselt nagu sissetungija omaenda majja.
Võib-olla tuli ta trepist üles, mõeldes, et viskab voodisse pikali, aga tema koht oli võetud. Ma ei tea, kui kaua ta seal seisis. Ma ei tea, kui kaua ta ootas, enne kui võttis Jane’i-poolsest küljest lambi ja virutas sellega talle vastu pead.
Siis ma ärkasin.
Jane karjub. Ühest hoobist ei aita. Ta püüab tõusta; lamp pole isegi katki läinud. George vaatab mind, tõstab jälle lambi ja äigab. Lambi portselanvaasist jalg puruneb vastu Jane’i pead. Selleks ajaks olen ma voodist väljas. George viskab kõrvale selle, mis lambist oli alles jäänud – veri voolab mööda ta sõrmi –, võtab mobla ja viskab selle mulle.
„Kutsu politsei,” käsib ta.
Seisan tema vastas, seljas tema pidžaama. Me oleme ühesugused nagu pantomiiminäitlejad, meil on ühesugused žestid, ühesugused näod, perekonna lõug, isa laup, ühesugune riiakas iseloom. Vaatan teda ainiti, teadmata, mismoodi see lugu laheneb. Rahutuks tegev korin õhutab mind numbrit valima.
Kogemata pillan telefoni käest. Kummardun seda üles võtma ja venna jalg tabab mind lõua alla, nii kõvasti, et mu pea naksatab kuklasse. Olen pikali, kui ta toast välja läheb. Pealisrõivaste alt paistab haiglakittel, sorgus nagu saba. Kuulen George’i raskeid samme trepist alla minevat. Jane teeb hirmuäratavat häält. Küünitan üle põranda, tõmban mobla lähemalt ja valin nulli. Valin nulli nagu hotellis, justkui ootaksin, et keegi vastab. Järgneb pikk salvestatud teade, omamoodi suusõnaline kirjand, mis õpetab, mida kõike nulliklahviga saab teha, ja ma mõistan, et võin päris inimese kuuldele tulekut igavesti ootama jääda. Vajutan kõne kinni ja pärast mitut kohmakat katset saan lõpuks 911 valitud.
„Naist peksti. Tulge ruttu,” ütlen ja annan aadressi.
Ajan end püsti, lähen vannituppa ja võtan pesulapi, nagu oleks sellest abi, nagu saaksin vere ära pühkida. Ma ei leia õiget kohtagi; Jane’i pea on sodi; veri, juuksed, luud ja lamp; ma hoian pesulappi lihtsalt käes ja ootan.
Kulub terve igavik. Tuletõrjeauto tuleb esimesena. Maja vappub, kui see ette sõidab. Jätan Jane’i ja lähen akna alla. Nad tulevad üle muru täies varustuses, kiivrid ja türbid, ega tunnegi vihmuti koidueelset veepihu.
Ma ei tea, kas ta teeb ukse lahti või tulevad nad ise sisse.
„Üles!” hüüan ma.
Nad on välkkiirelt Jane’iga ametis. Üks seisab eraldi, jutustab raadiosse. „Keskealine naine, lahtine peahaav paljastunud ajukoega; tooge pikk laud, hapnik, esmaabikott; palume parameedikute ja politsei abi. Kes see naine on?” küsib jutustaja.
„Jane. Minu vennanaine.”
„Kas ta juhiluba või muu isikutõend on käepärast?”
„Tema käekott on all.”
„Oluline meditsiiniinfo, allergiad, haiguslikud seisundid?”
„Kas Jane’il on mingeid haigusi?” karjun alla.
„Lambiköök pähe,” vastab vend.
„Peale selle?”
„Ta võtab kuradi palju vitamiine,” ütleb George.
„Kas ta on rase?” küsib jutustaja.
See küsimus võtab mu jalust nõrgaks.
„Ei tohiks olla,” vastab George ja ma mõtlen tahes-tahtmata, et see kõlab lõikavalt.
„Stabiliseeri kael,” ütleb üks tuletõrjuja.
„Tal sai pea viga, mitte kael,” õiendan ma.
„Astuge eemale,” käsib jutustaja.
Parameedikud saabuvad, libistavad oranži laua Jane’i alla, teibivad ta otsekui toruteibiga kinni, mähivad pea marlisse – ta näeb välja nagu muumia, lahingus haavatu või hoopis kloostriteed tallav shriner1.
Jane teeb häält, madalat kurguhäälset urinat, kui ta viiekesi üles tõstetakse ja välja viiakse, steriilse prahi ja mustavate jalajälgede rada järel. Ümber nurga keerates põrkavad mehed vastu käsipuud ja see murdub raksatades. „Vabandust.” Juba nad ongi köögi uksest väljas ja kiirabiautos – rutem, kui võiks mõeldagi.
George joob köögis kohvi. Tema käed on verised, näol on mingid kübemed, lambitükid – killud. „Murul ei tohi parkida,” ütleb ta esimesele politseinikule, kes kohale jõuab. „Palun teatage oma meestele.”
„Kumb teist on härra Silver?” küsib politseinik. Oletan, et ta on detektiiv, sest tal pole vormi seljas.
Me mõlemad tõstame korraga käe. „Mina.”
„Näidake isikutunnistusi.”
George kohmitseb oma otsida, nii et haiglakittel lakatab.
„Me oleme vennad,” ütlen ma. „Mina olen vanem.”
„Nõnda. Kes kellele mida tegi?” Detektiiv võtab märkmiku.
George rüüpab kohvi.
Mina ei ütle midagi.
„See pole keeruline küsimus, nagunii võtame lambilt sõrmejäljed. Sõrmejäljed,” hõikab detektiiv. „Kutsuge täielik kriminalistirühm.” Ta köhatab. „Nõnda. Kas siin oli veel keegi, keda peaksime otsima? Kui kumbki teist ei löönud teda lambiga, siis võib-olla on lööja ikka veel majas, võib-olla leiame veel mõne kannatanu.” Ta vaikib, oodates, et keegi midagi ütleks.
Ainus heli on köögikella tiksumine. Ma lausa kohkun, kui kägu välja vupsab: kuk-ku, kuk-ku, kuk-ku, kuus korda. „Kammige maja läbi,” hüüab detektiiv oma meestele. „Kontrollige, ega siin rohkem kedagi ole. Kui leiate tõendeid, siis kotti. Lamp kaasa arvatud.”
Ta keskendub uuesti meile. „On esmaspäeva hommik, tõusin voodist, et siia tulla. Naine annab mulle igal esmaspäeva hommikul ilma küsimata, sest talle meeldib, et alustan nädalat õnnelikuna, nii et mul pole teie vastu just sooje tundeid.”
„Mida raiskade raiska sa raisk õieti mõtled, raisk?” pahvatab George.
Kaks tursket võmmi astuvad köögi uksele. Väljapääs on ära lõigatud.
„Pange ta raudu,” käsib detektiiv.
„Ma ei rääkinud teiega,” ütleb George. „Ma rääkisin vennaga.” George vaatab minu poole. „See on minu pidžaama,” jätkab ta. „Nüüd sa tegidki seda.”
„Seekord ma ei saa sind aidata,” ütlen ma.
„Kas ma tegin kuriteo?” pärib George.
„Raske öelda,” vastab võmm teda raudu pannes.
„Kuhu te ta viite?”
Shriners International asutati aastal 1870; vabamüürluse allorganisatsioon. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)
