Munast sündinud kuningatütar. Friedrich Reinhold Kreutzwald

      Munast sündinud kuningatütar

      MUNAST SÜNDINUD KUNIGATÜTAR

      Ükskord elas üks kuningas, kelle abikaasal lapsi ei olnud, mis neile mitu korda kurvastust tegi, iseäranis kui nad teisi alamaid inimesi nägid, kes selle poolest neist palju rikkamad olid. Iseäranis kurb oli kuningaproua siis, kui kuningat kodus ei juhtunud olema; seal istus ta enamasti ikka rohuaias ühe laiaoksalise niinepuu all, pea norgus ja silmad vesised.

      Nõnda istus ta jälle ühel päeval, kus kuningas paariks nädalaks oli läinud sõjaväge vaatama, mis riigi piiril vaenlaste tungi vastu seisis. Kuningaproua tundis täna oma südame väga rahutu olevat, nagu kipuks mingi ootamatu õnnetus tema peale, nõnda et rasked pisarad temale silmi tõusid. Silmi üles tõstes näeb ta ühe vana eidekese karkude toel enese poole lonkavat, siis maha kummardades allikalt keelekastet võtvat, ja kui ta janu saanud kustutanud, otsekohe niinele lomberdavat, kus kuningaproua aset pidas. Eideke nikutab kummardades pead, üteldes:

      „Ärge pange pahaks, aus suur prouake, et ma teie ette julgen tulla, ja ärge kartke mind mitte, sest võib ehk olla, et ma heal tunnil siia jõudsin ja teile õnne saan tooma.“

      Kuningaproua vaatas kahtlevalt tema peale ja kostis siis: „Sul enesel ei näi õnnest üleliigsust olevat, mis sa sealt teistele võid anda?“

      Aga vanaeit ei lasknud ennast teelt eksitada, vaid ütles: „Koreda koore on mõnikord sile puu ja magus sisu. Näidake mulle oma kätt, et ma tunneksin, kuidas lugu teiega saab käima?“

      Kuningaproua sirutas käe tema poole, et vanaeit käepihu kirja võiks lugeda. Kui ta nüüd tükk aega jooni ja kriipse teraselt tähele oli pannud, sõnaldas ta nõnda:

      „Teil on praegu kaks muret südame peal koormamas, üks vana ja teine uus. Uus mure vaevab teid abikaasa pärast, kes prae gu teilt kaugel ära on; – aga uskuge minu sõnu, tema on priske ja terve, tuleb kahe nädala pärast tagasi ja kuulutab teile rõõmsaid sõnumeid. Teie vana mure, mis sügavamaid kriipse peosse pigistanud, see tõuseb sellest, et jumal teile ihusugu ei ole andnud!“

      Kuningaproua palged läksid punaseks ja ta püüdis oma kätt eide peost lahti päästa, aga eit palus vastu: