Jõulurõõm. Anton Hansen Tammsaare

      Jõulurõõm

      JÕULURÕÕM

      Jõulud seisid ukse ees. Paksu Maibergi südant vaevasid hiljutised perekonna sündmused. Tema hingepiina ei suutnud ka tuttavate ja sugulaste kaastundmuse avaldused vähendada, ennem aina süvendasid nad teda, sest Maiberg arvas sugulaste sõnadest hoolimata nende silmist ja näoilmest hoopis midagi muud võivat välja lugeda.

      “Võiks sa pagan ise ka kärvata, saaks su varanduse ometi kord oma kätte,” arvas Maiberg sugulaste südames helisevat. Nende kurvad näod ja kaastundlikud pilgud olid muidugi ainult viisakaks piduriideks – nõnda tundis Maiberg oma ahastuses. Ja et oma sugulastest viisakuses mitte maha jääda, siis tänas ta neid südamliku rõõmu ilmel, et nad teda tema raskes õnnetuses pole maha jätnud ega unustanud, kuna ta aga endamisi samal ajal lausus:

      “Võiks teid, raharonke, täpiline võtta!”

      Maibergi ahastus oli aga tõepoolest raske ja sügav. Temal oli ainuke laps, poeg Eduard, keda ta nõnda kasvatas ja laskis elada, nagu see paksu Maibergi ainukesele pojale seltskondliselt kohane. Poeg mõistis oma seisukorda väga hästi, mõnutses ja maitses elu. Aga vististi leidis ta elumagususte karika põhjast mõruda heite, sest vaevalt sai ta kahekümne ühe aastaseks, kui ta enda juba puiestiku pimedamas nurgas maha laskis ja kirja järel jättis, et armas papa ja kallis mamma ei peaks kurvastama, sest tema lahkuvat täie teadmise ja rõõmuga – elutüdimuse tõttu. Arstlikul läbivaatamisel seltsis elutüdimusega teatud piinliku iseloomuga haigus, mis jäi ameti- ja perekonna saladuseks.