ja tekitas ühiskonnas protesti, 1987 kevadel vallandus nn fosforiidisõda, ulatuslik poliitilist värvingut omav fosforiidikampaania, mis oli nõukogude majanduspoliitika lõpuks ja üldise iseseisvusliikumise alguseks.
1991 lõpetas Eesti Fosforiit oma tegevuse.
1.2. Maardu mõis
Paremat kätt teed on silt „Maardu mõis” ja sinna tasub korraks sisse põigata. Pilku püüab 18. saj pärit klassitsistliku fassaadiga härrastemaja ja sinna juurde kuuluv talveaed.
14. saj lõpus mainitakse esmakordselt Maardut – Mart, Marte. 17. saj keskelt on andmeid, et siin olid mõisa puithooned. 1663 omandab mõisa Fabian von Fersen, kes laseb ka härrastemaja ehitada. Kahekorruselise peahoone vanema osa on projekteerinud arhitekt Jacob Stael von Holstein 1660ndail aastail, järgides itaalia arhitekti Andrea Palladio põhimõtteid ja Hollandi eeskujusid. Maarduga sarnase põhiplaaniga palladionistlikud lossid on ka Palmse ja Aa mõisahooned.
Tallinna lähedus tegi Maardust ihaldatud valduse. Peale Põhjasõda konfiskeerib mõisahoone keisrinna Katariina majanduskontor ja Maardust kujuneb tollase kõrgseltskonna soosituim väljasõidukoht. Paljude kõrgete külaliste seas on siin peatunud ka Peeter I. Loomulikult kaasajastatakse sel ajal ka hooneid. Aastast 1726 on säilinud tollase mõisa kirjeldus, mis ei erine oluliselt praegusest, s.t barokkstiilis, kahekorruseline, kõrge sokliga, peasissekäigu ees trepp. Keldrikorrusel võlvitud laega majapidamis- ja abiruumid, esimesel korrusel esindusruumid, teisel korrusel eluruumid. Ajastut iseloomustas värvirohke sisekujundus. Lisaks kuulusid mõisa juurde tüüpilised abihooned nagu aidad, tõllakuurid, laudad, küünid, meierei, teenijatemaja, viinavabrik jne.
1729 saab mõisa omanikuks taani päritolu Viinist pärit vene kindral, sõjakolleegiumi president Hermann Jensen von Bohn. Ta laseb korrastada hooneid ja toob Saksamaalt aedniku mõisaaeda korras hoidma. Von Bohn pooldab pietismi ja soosib vennastekoguduse liikumist. Ta asutab oma Maardu, Raasiku ja Jägala mõisate maadel 16 külakooli, kus on õpetajaiks kirjaoskajad talupojad, nende hulgas kaks teadaolevat esimest naiskoolmeistrit. 1729 kirjastab von Bohn oma kulul esimese eestikeelse Piibli väljaande (6015 eksemplari). Piibli tõlkis naaberkihelkonna pastor Anton Thor Helle. Piibliväljaanne mõjutas oluliselt rahva lugemisoskust ja meie kultuuri, samuti oli üheks oluliseks põhjuseks Põhja-Eesti keele domineerima pääsemisele. 1746 läheb mõis Peter von Brevernile ja jääb perekonna omandisse kuni võõrandamiseni. 18. saj lõpus muudeti hoone fassaad varaklassitsistlikumaks, ehitati talveaed. 19. saj II poolest ornamentaalsed laemaalingud, neobaroksed ahjud.
1956 tegutseb mõisas Maardu algkool, siis on härrastemajas Kalinini kolhoosi keskus ja seejärel veel Kostivere sovhoosi keskus. Kostivere sovhoos renoveerib hoone ja umbes 1980 läheb mõis Näidislinnuvabriku valdusse. 1992 omandab mõisa Eesti Pank ja viib 1999. aastaks mõisa renoveerimise lõpule. Pargis avatakse mälestuskivi H. J. von Bohnile. Aastast 2000 ehib mõisasaali G. C. Groothi poolt 1742 von Bohnist maalitud portree koopia.
2. Muuga sadam, Eesti tähtsamad kaubanduspartnerid
Muuga sadam on Eesti suurim ja sügavaim kaubasadam, mis oma sügavuse ja kaasaegsete terminalidega on üks moodsamaid sadamaid Euroopas. Muuga sadama akvatooriumi sügavus ulatub 18 meetrini, mis võimaldab teenindada kõiki Taani väinu läbivaid laevu.
Muuga sadamas on võimalik lastida, lossida ja ladustada toornaftat ja naftasaadusi, sega- ja puistlasti ning külmutust nõudvaid kaupu.
Tänu oma soodsale asukohale ning heale raudtee- ja maanteeühendusele sisemaaga etendab sadam olulist osa Eesti transiitkaubanduses. Muuga sadama kaubakäive moodustab kolmveerandi AS Tallinna Sadam kogukaubakäibest ja umbes 90 % kogu Eestit läbivate transiitkaupade mahust.
Lähiaastate mahukaimad arendusprojektid Muuga sadamas on seotud transiitkaupade teenindamise, kaubavoogude mitmekesistamise ja kaupade vääristamisega: söe- ja metalliterminalide rajamine ning tööstuspark.
Muuga sadama territoorium on 524,2 ha, akvatoorium 752 ha, 29 kaid kogupikkusega 6,4 km. Suurim sügavus kai ääres 18 m, vastuvõetava laeva suurim pikkus 300 m, suurim laius 48 m. Muuga sadamas on järgmised terminalid: 6 vedellasti, 2 multiotstarbelist (ühes ka külmkompleks), konteinerterminal ja ro-ro kaupade terminal, puistlasti terminal, viljaterminal, söeterminal. Ladustamisvõimalused: 151 000 m2 laopinda, 670 000 m2 laoplatse, külmladusid 11 500 km2, mahutipark vedellasti ladustamiseks 1 100 000 m3, elevaator 300 000 t.
Töötleva tööstuse kõrval mängib olulist osa Eestis transport, mis vahendab ka transiiti Venemaa ja Lääne-Euroopa vahel. Siin asuvad suured sadamad ja laod, mitmel pool Eestis on rajatud transiitkaubanduse soodustamiseks tollivabad tsoonid. Vanad hansaajad näivad olevat tagasi pöördunud, me asume jälle tähtsate kaubateede ristumiskohal.
Kui 1991. aastal moodustas endiste nõukogude vabariikide osakaal eesti toodete ekspordis 95 %, siis nüüd on meie välismajanduslikud sidemed juba aastaid EL maadele suunatud. Venemaa osakaal on tugevalt vähenenud, kõigepealt 1992-1993. a ja teistkordselt 1998. a peale Venemaa majanduskriisi. Paljud Eesti ettevõtted, mis tootsid toiduaineid Venemaa turu jaoks, läksid pankrotti või leidsid uued turud läänes. Aastal 2004 moodustas EL liikmesriikide (EL-25) osakaal eesti ekspordis 59 %. Impordis oli sama näitaja 77,7 %.
Eesti tähtsamad kaubanduspartnerid
2012. aastal suurenes kaupade eksport 2011. aastaga võrreldes 4 % ja import 9 %, teatab Statistikaamet. Ekspordi ja impordi kasv oli aeglasem kui aasta varem, mil kumbki suurenes 37 %.
3. Aegna ja Naissaar
Aegna (ka Äigna, saksa keeles Wulf) on Tallinnast 14 km kaugusel lahe kirdeküljel, Viimsi poolsaare tipust (Rohuneemest) loodes asuv saar. Esimest korda mainitud ürikutes 1248.
Aastaringselt elab saarel üks inimene. Aegna pindala on 2,93 km3.
85 % saarest on kaetud metsaga. Aegnal pesitseb merikotkas. Siin on maastikukaitseala. Rohke metsa ja liivaranna pärast on saar saanud puhke- ja väljasõidukohaks. Tallinn-Helsingi liinil kurseerivad helikopterid sõidavad ringiga ümber Aegna saare. Saarel oli kitsarööpmeline raudtee. Raudtee pikkus oli 3 km ning see töötas 1914–1944. Saar kuulub Tallinna kesklinna linnaosa haldusalasse. See on ainuke saar, mis on Tallinna territooriumil.
1911 hakati Aegnale rajama kaitsepatareisid, mis kuulusid Peeter Suure merekindluse juurde. Neid ehitati ja täiustati Teise maailmasõjani. Praegu on nad varemetes. Patarei on suurtükiväe, raketiväe ja õhukaitsejõudude allüksus, mis koosneb juhtimisrühmast ja 2-3 tulerühmast. Ühes tulerühmas on 2-8 suurtükki, miinipildujat või raketistardiseadet.
Vastavalt keisrihärra enese poolt 5. juunil 1912 allkirjastatud plaanile ehitati I maailmasõja eel ja ajal Eesti ning Soome rannikule sadakond rannapatareid, millest osa jäid küll lõpetamata. Neist umbes poolsada patareid pidi ehitatama Eestisse ja nendest poolesajast omakorda 7 olid raskepatareid, mis tolleaegse keelepruugi kohaselt olid relvastatud 12- ja 14-tolliste suurtükkidega. Ehitusel olnud kolmest 14-tollisest (356 mm) patareist ei valminud ükski, 12-tolliseid (305 mm) sai valmis neli. 305 mm patareid ehitati Aegna saarele ja Naissaare põhjatippu. Need olid 180 m pikkused betoonehitised, kummalgi oli kaks kahesuurtükilist soomustorni. Selliste soomustornide pöörleva osa kaal oli 570 tonni, esiseina paksus 305 mm ja soomuslae paksus 203 mm. 15,85 m pikkused suurtükitorud kaalusid ligi 51 tonni. Mürsu kaal oli olenevalt tüübist 446-471 kg ja pikkus 119-153 cm. Lennukaugust I maailmasõja aegadel kuni 28,8 km (heade mürskudega kuni 42 km). Muidugi ei koosnenud patareid ainult suurtükitornidest, nende kahekorruselised betoonkehad mahutasid meeskonnaruume 220 mehele, laskemoonakeldreid 400 mürsule ja laengule, elektrijaama kõigi tarvilike
