juutidele, kokku umbes 20, kuhu toodi vange, tööjõudu kõige rohkem Poolast ja Leedust, aga ka Tšhehhoslovakkiast, Rumeeniast, Saksamaalt ja Prantsusmaalt. Keskne laager oli Vaivaras, veel Auveres, Aseris, Eredal, Kiviõlis, Narvas, Narva-Jõesuus, Sondas, Kundas, Kuremäel ja kolm Tallinna lähedal – Jägalas, Kloogal ja Lagedil. Jõelähtme vallas, Kalevi-Liival asus spetsiaalne kinnine polügoon juutide hukkamiseks. Eestisse toodud juutide arv ei ole täpselt teada, arvatakse umbes 20 000. Vaivaras hinnati vangide töövõimet ja väljapraagitud saadeti otse Kalevi-Liivale ja hukati. See hukkamispaik avastati 1960. aastatel. Enamiku siin asunud laagritest jõudsid sakslased enne taganemist likvideerida. Täpsemad andmed on vaid Klooga kohta, mille kartoteek jäi alles ja seal on kirjas 2186 nime. Laagris töötasid meistrite, vangivalvuritena ja ametnikena palgalised kohalike hulgast. Seetõttu oli režiim inimlikum ja seda laagrit peeti vangide hulgas heaks. Sakslased põgenesid siit 18. septembril 1944 kabuhirmus venelaste eest, hukatute riidad jäid põletamata. Venelased jõudsid siia järgmisel päeval ja välisriikide sõjakirjasaatjad lubati olukorda jäädvustama. Klooga oli esimene mõrvapaik, mis avalikkuse ette tuli ja on seepärast süüvinud maailma ajalukku. Laagri valvemeeskond veretöös ei osalenud, juhtkond olid sakslased ja hukkajad SD sonderkommando. Kalevi-Liival toimunud mõrvalugude protsessil 1961 oli kohtu ees neli eesti meest – Jägala laagri endine ülem Aleksander Laak (elas Kanadas ja poos end üles), tema asetäitja Ralf Gerretz (mõisteti surma), vangivalvur Ervin Viik (mõisteti surma) ja Eesti Julgeolekupolitsei ülem Ain Mere (Inglismaa ei andnud teda välja). 1991, kui Tallinnas kõrvaldati Lenini ausammast Rävala puiesteel, selgus, et nõukogude ametnikud olid ausamba vundamendiks kasutanud lähedalasunud juudi surnuaia hauakive. See fakt kõneleb enda eest.
Vilniuses oli juba 17. saj kolmandik elanikest juudid. Kunagi on linnas olnud 105 sünagoogi ja siin on elanud palju kuulsaid juute, Vilniust nimetatati ka Põhjamaade Jeruusalemmaks. Vilnius oli kahe maailmasõja vahel, kuni 1939, Poola linn ja Vilniuse juudid pidasid end ikka Poola juutideks. Kolm päeva pärast saksa vägede sissetungi rajati kaks getot – 63 000 juuti 65 000st Vilniuses elanud juudist hukati lähedal asuvas metsas. Leedus mõrvati kokku 200 000 juuti. Paneriai metsas mahalaskmisi läbi viinud komandod koosnesid peaaegu täielikult Leedu eriüksustest SS järelvalve all.
Riia 13 000 juudist jäi ellu ehk tuhat, siia toodud saksa juutidest ei pöördunud peaaegu keegi tagasi. 150 000 inimest hukati Riia ümbruses, ka lätlastest natsid olid otsesed kaasosalised. Eriti kurikuulus oli Arajs-brigaad, kes muuhulgas pani põlema suure Riia sünagoogi ja tulistas surnuks kõik, kes püüdsid pühakojast põgeneda. Peale sõda elas ta oma naise neiupõlvenime all Saksamaal, kuni ta paljastati 1975 ja sai eluaegse vangistuse, nüüdseks on ta surnud.
Baltikumis elas enne sõda 250 000 juuti ja hinnanguliselt ainult üks viiendik oli peale II maailmasõda elus.
7. Ristisõdadest ja Eesti alade ristiusustamisest
1096 kutsub paavst Urban II kristlasi üles ristiretkedele „Pühale Maale”, et vabastada Jeruusalemm, Naatsaret ja Betlehem muhameedlastest, kes on siin 400 aastat valitsenud. Lunastatakse ristisõjas osaleja kõik tehtud ja veel tulevikus tehtavad patud, kaasa arvatud tema perekonnaliikmete omad. On loota ka rikkalikku sõjasaaki. See põhjustabki fanaatilise massilise osavõtu ristisõdadest. Ristisõjad kestavad umbes 200 aastat ja on senini määravaks kristlaste ja muhameedlaste suhetele. Ristisõdade ajal kujunevad rüütliordud, kes teostavad risti ja mõõgaga paganate ristimist Euroopas.
Vaimulikud rüütliordud kujunesid Pühal Maal 12. saj I poolel. Väliselt olid ordud samasugused usuühendused nagu munga- ja nunnaordudki, sisuliselt oli ordu ka professionaalsete sõjameeste organisatsioon. Nende eesmärgiks oli võitlus muhameedlaste vastu. Kuna ristisõdijad viibisid Pühal Maal ainult ajutiselt, siis olid ordud ainus püsiv ja kindel sõjaline jõud, seetõttu omandasid nad suure poliitilise mõju ning tegutsesid sageli ilmalikest valitsejatest sõltumatult. Kahjuks nõrgestasid ordusid siiski omavahelised tülid. Ordusse astunud rüütlid andsid tavapärase mungatõotuse: olla karsked, kasinad ja kuulekad. Nad tõotasid hoiduda naistest (isegi ema ja õde ei tohtinud suudelda), varast (kogu vara kuulus ordule) ja alluda distsipliinile. Ordude liikmeskond jagunes kolmeks seisuseks: rüütelvennad, preestervennad, teenijavennad.
Ordut juhtis tavaliselt suurmeister, kelle võim oli eluaegne. Ordumeistri valis ordukapiitel, kuhu kuulusid ordu kõrgemad ametnikud: suurkomtuur (majandusasjade valitseja), varahoidja (rahaasjade valitseja), ordumarssal (sõjaväe juhataja), hospitalier (juhtis orduhospitali ja heategevusüritusi), prior (kõrgeim vaimulik aukandja, viis läbi pühapäevaseid missasid), lauameister (tegeles toitlustamisprobleemidega), ordukomtuurid (ordu haldusüksuste juhid).
Rüütliordude reeglid nägid ette ühiseid söömaaegu, seejuures oli kindlaks määratud, et kaks rüütlit peavad sööma ühest kausist, rääkida söögi ajal ei tohtinud ja preestervend luges samaaegselt ette ladinakeelset piiblit. Seaduste eiramise eest olid ette nähtud rängad karistused, kuid tihti ei järgnenud rasketele eksimustele mingit karistust. Juhtus, et rüütlid ei kuuletunud ordumeistrile (1233 veresaun Toompeal).
Otse missalt mindi lahingusse koraale lauldes ja valjuhäälselt Kristusele kiidupalveid lugedes ning loodeti kas tema juhtimisel võitu Jumala auks või surma läbi osaduse leidmist, mõlemad olid ühteviisi usuaktid. Lahingus ordurüütlid ei taganenud, vaid eelistasid võidelda viimseni.
Teistest erinesid Saksa ordu ja Mõõgavendade ordu, kuna nad tegutsesid mitte Pühal Maal, vaid Ida-Euroopas, võideldes paganlike liivlaste, lätlaste, leedukate ja eestlastega.
7.1. Hospitalivendade ehk Johanniitide ordu
Esimese orduna kujunes 1048 ja 1071 paiku välja hospitaliitide ehk johanniitide ordu Jeruusalemmas Amalfi (Itaalia) kaupmeeste asutatud palverändurite majast. Palverändurite maja – hospidali – pidasid mungad, keda kutsuti kas hospitaliitideks või nende kaitsepühaku, VII saj elanud Aleksandria patriarhi Püha Johannese järgi johanniitideks. Nende ülesandeks oli palverändurite toitmine, majutamine ning teekonnal haigestunute ravitsemine. Ordurüü oli punane mantel kaheksaharulise valge ristiga. Pärast Jeruusalemma vallutamist I ristisõjas, muutus Hospitalivendade ordu järk-järgult sõjaliseks rüütliorduks. Ordu sõjajõude on hinnatud peaaegu 6000 meheni. Ligemale 1000 neist olid rüütelvennad, ülejäänud teenijavennad. Vaatamata sõjalistele kohustustele ei jätnud johanniidid hooletusse ka haigete ja abivajajate eest hoolitsemist. Ordu hoolekandesüsteemi ja raviasutusi on õigusega peetud kaasaegse sotsiaalhoolekandesüsteemi omalaadseks eelkäijaks. Hospitalide kõrval pidasid johanniidid ülal supikööke, hoolitsesid leidlaste eest ning tegelesid muu heategevusega. Pärast Akkoni langemist 1291 siirdusid nad alul Küprosele, sealt Rhodosele ja 1522 Maltale, mistõttu neid ka Malta rüütliteks nimetama hakati. Napoleoni sõdade järel kolis ordu üle Rooma, kus tema käsutuses on tänapäevani kaks hoonet. Vaatamata oma territooriumi puudumisele peab ordu end iseseisvaks riigiks ning omab diplomaatilisi suhteid 40 riigiga.
Malta rist, mille kaheksa tippu sümboliseerivad rüütli kaheksat omadust: lojaalsust, jumalakartlikkust, tagasihoidlikkust, suuremeelsust, julgust, surmapõlgust, abivalmidust vaeste suhtes ja austust kiriku vastu, oli Ristirüütlite ordu rist.
Malta rüütlid on tänapäeval katoliiklased, johanniidid luterlased.
7.2. Templivendade ordu
Templivendade (Kristuse ja Saalomoni Templi Vaesed Rüütlid) ordu asutati 1119 Jeruusalemmas. Mõningate prantsuse rüütlite jaoks polnud johanniidid sõjaliselt piisavalt tõhusad. Oma peamiseks eesmärgiks seadis ordu palverändurite kaitsmise ja võitluse väärusuliste muhameedlaste vastu. Templirüütlite tunnusmärgiks oli valge mantel punase kaheksaharulise ristimärgiga seljal, selle eeskujuks oli johanniitide rüü. Muhameedlaste hulgas olid templirüütlid enim kardetud. Templirüütlite armee suuruseks on hinnatud umbes 6000 meest, neist 1000 rüütelvenda ja 5000 teenijavenda. Pärast viimse ristisõdijate linna, Akko langemist muhameedlaste kätte 1291, asusid templirüütlid
