oma paadist näeb kalamees: roheline mets, valge liiv ja sinine meri. Liivi rahvushümnil on sama meloodia, mis Eesti ja Soome hümnilgi, aga erinev tekst.
Esimest korda mainiti liivlasi 12. saj Nestori kroonikas. Ulatuslikumad andmed liivlaste muinasajaloost pärinevad aga 13. sajandist – Henriku Liivimaa kroonikast. Tollal elasid liivlased põhiliselt Väina, Koiva ning Salatsi jõe ümbruses. Kuramaa liivlasi mainitakse esmakordselt alles 14. sajandil. Teadlaste arvates elas 12. sajandil umbes 15 000–28 000 liivlast. Aja jooksul kahanes nii nende arv kui asuala, 19. sajandi keskel oli alles jäänud vaid 22 inimest Liivimaal Salatsi jõe ümbruses ja 2700 inimest Põhja-Kuramaa rannikul. Kuramaa liivlased elavad ka tänapäeval. Pärast I maailmasõda oli liivlasi umbes 1500, nad elasid Põhja-Kuramaa 12 rannakülas. Tänu tihedale asustusele õnnestus säilitada liivikeelne keskkond. Siiski hakkasid liivlased vähehaaval mujale kolima, lätikeelses keskkonnas nad enamjaolt assimileerusid. II maailmasõja järel elas rannakülades veel 800 liivlast. Kuid pärast Nõukogude Liidu poolt kehtestatud piiritsooni-režiimi oli suurem osa liivlasi sunnitud tööotsinguil rannast lahkuma.
Liivlaste ja liivi keele teaduslik uurimine algas 1846, kui toimus esimene uurimisreis liivlaste juurde. 1861 valmis esimene liivi keele sõnaraamat ja grammatika (töö viis lõpule F. J. Wiedemann), 1863 trükiti Londonis esimesed liivikeelsed raamatud. Seda aega võib pidada liivi rahvusest haritlaskonna väljakujunemise alguseks. Liivlaste kultuuriliseks õitsenguperioodiks peetakse ajavahemikku 1920–1940. Eestis ja Soomes ilmus sel ajavahemikul kokku umbes 20 liivikeelset raamatut. Soomlaste abiga hakati aastal 1930 välja andma esimest liivikeelset ajalehte Līvli.
Nõukogude võimu kehtestamine Lätis 1940. aastal muutis olematuks kõik saavutused. Likvideeriti Liivlaste Liit, suleti rahvamaja. Liivlastelt võeti võimalus ühiskondlikuks ja kultuuriliseks tegevuseks. 1988 saabus rahvuslik ärkamisaeg ka liivlastele. Taastati Liivlaste Liit, hakati välja andma liivikeelset kirjandust. Riias ja Ventspilsis asuti taas õpetama liivi keelt. Alates aastast 1989 peetakse iga aasta augusti esimesel nädalavahetusel Liivi rannas liivi pühi. Alates 1995. aastast hakati esimest korda Läti ülikoolis õpetama liivi keelt.
1991 kuulutati liivlased esimest korda Läti ajaloos Lätimaa põlisrahvaks. Sõna liivlased on jõudnud teistessegi riiklikesse dokumentidesse.
1992 loodi Läti Vabariigi valitsuse ja Liivlaste Liidu koostööna riigi erilise kaitse all olev liivlaste kultuur-ajalooline territoorium – Liivi rand. Liivi rand on ajalooliselt liivlastele kuuluv ala, viimane koht, kus liivlased elasid rahvana. Rannas on 12 küla.
Paavstliku kirikuriigi all mõistetakse tavapäraselt teokraatlikku riiki Kesk-Itaalias, pealinn Rooma, aluseks paavsti maavaldus. Aastal 1201 saavutas paavst Innocentius III (1198–1216) kirikuriigi sõltumatuse Saksa-Rooma keisri ülemvõimust. Umbes samal ajal pühendas ta Vana-Liivimaa ametlikult neitsi Maarjale, kuulutades selle Ema maaks, samuti kui Palestiina on Poja maa. Innocentius III kinnitas pattude täielikku andestamist Liivimaa ristisõdijaile ja võrdsustas Liivimaa palverännaku Jeruusalemma teekonnaga. Aasta enne oma surma, 1215, teatas ta Lateraani kirikukogul neljasaja patriarhi, kardinali ja piiskopi ning kaheksasaja abti palge ees: „Nagu poja maad, nõnda ka ema maad püüame me alati oma isaliku hoolitsemise innuga edendada” (Henriku kroonika, XIX, 7).
Miks otsustas Rooma paavst võtta need maad siin kauges kolkas oma otsese võimu alla? Kohaliku kirikuriigi asutamise põhjusi tuleb tõenäoliselt otsida samast valdkonnast, miks pühendati Vana-Liivimaa neitsi Maarjale. Eestlaste tavaõigusel ja administratiivkorral põhineva kirikuriigi rajas aastal 1225 paavsti legaat Guillelmus (Modena piiskop ja paavstikoja endine asekantsler), kes võttis Viru, Järva, Harju ning Mereäärse maa paavsti võimu alla, määras kohalike vanemate hulgast ametisse vanemad ja kohtunikud. Ka saarlased pakkusid end paavsti kaitse alla – neile lubati täielik vabadus. Kuid paari aasta pärast haaras ordu Tallinnas ja Põhja-Eestis taanlastelt võimu, Saaremaa vallutati. Kui ülestõusnud maarahvas valis endale neli kuningat, siis seati tõenäoliselt üks kuningas iga osavõtva Vana-Eesti maa etteotsa. Saarlased valisid Jüriöö ülestõusu käigus endale samuti oma soost kuninga Vesse, kes hukati orduväe sõjakäigu ajal Saaremaale 1344. Omal ajal oli Saaremaastki tahetud ilmselgelt teha selle kirikuriigi osa. Saaremaa alistamisretk 1227 kujutas endast paavsti sõjakäiku – kõige ees kanti paavsti lippu. Saarlased alistusid Rooma paavstile mitte alistumis-, vaid vasalli(teedi)lepinguga.
Kuna esimesena alistati meie sugulasrahvas liivlased, hakati kogu vallutatud ja sunniviisil ristitud maa-ala nimetama Liivimaaks, Taani kuninga valduses olevat osa Eestimaa hertsogkonnaks. Et vahet teha hilisema Liivimaa kubermanguga, nimetati Eesti ja Läti alasid Liivi sõjani Vana-Liivimaaks. Peale eestlaste alistamist jagati meie maa nelja võõrvõimu ehk maahärra vahel, algas keskaeg.
8. Keskaeg Eestis
Keskaeg algab Eesti aladel hiljem kui Lääne-Euroopas, 13. saj esimesel veerandil ristiusustamisega ja lõppeb Liivi sõjaga 16. saj. Kuna esimesena alistati meie hõimurahvas liivlased, kutsuti toonast liivlaste, eestlaste ja lätlaste maad Liivimaaks, ajaloolased nimetavad seda Liivi sõja lõpuni Vana-Liivimaaks. Põhjapoolset osa Eestist nimetatakse Eestimaa hertsogkonnaks (1346 alates kuulus Liivi ordule), peale selle Tartu piiskopkond, Saare-Lääne piiskopkond ja Liivi orduriik.
Ristimisega kaasnevad ka kohustused – kümnis ehk kümnes osa talu saagist tasutakse enamasti viljas, hiljem lisandub ka karjakümnis, tuleb üleval pidada kohalikku preestrit ja tasuda kirikumaksu. Raske kohustus oli linnuste ja kirikute ehitamine ning teede rajamine. Mõisate tekkides ka teotöö, mis järk-järgult suurenes. Uute maaomanike sisseränd toimus põhiliselt Reinimaalt ja Vestfaalist. 16. sajandi alguseks oli välja kujunenud pärisorjus, talupoegi võis müüa, kinkida, vahetada ja pärandada.
Keskaega iseloomustab võitlus ilmaliku ja kirikliku võimu vahel, ordu ja piiskopi vahel. Peale Jüriöö ülestõusu langevad Vana-Liivimaa piiskopkonnad sõltuvusse Liivi ordust. Aastatel 1494–1535 on Liivi ordumeistriks Wolter von Plettenberg, kes lööb 16. saj algul edukalt tagasi venelaste rünnakud. Siit alates kuulusid vene ratsaväkke ka tatarlased, kes olid kuulsad oma julmuse poolest.
Linnadest saavad Tallinn, Narva ja Rakvere Lübecki linnaõiguse ning Tartu, Viljandi, Paide ja Uus-Pärnu said Riia linnaõiguse, mis tulenes omakorda Hamburgi linnaõigusest. Tallinn, Tartu, Viljandi ja Uus-Pärnu kuulusid Hansa Liitu, Narva ei saanud liitu Tallinna takistamise tõttu. Novgorodis oli Hansa kaubakontor ja Tartul oli suur roll selle tegevuses. Vene kaupmeestel olid oma esindused Tallinnas (Vene tn), Tartus ja Narvas. 1494 Novgorodi kontor suleti ja kaupmehed vangistati. Tallinnast veeti põhiliselt Flandriasse ja Hollandisse Euroopas kõrgelt hinnatud eesti teravilja ja siia toodi soola, mis siit omakorda veeti Soome ja Venemaale. 16. saj kasutati maismaa- ja mereteede kõrval ka Peipsit läbi Viljandi Pärnu lahega ühendavat jõelaevateed.
1525 toimus usupuhastus, mille käigus Põhja- ja Kesk-Euroopas kaotas kirik oma valdused ja katoliku kirikud suleti. Vana-Liivimaal säilitas kirik siiski oma positsioonid tänu Wolter von Plettenbergile. Saksa ordu vaimuliku rüütliorduna likvideerus, kuid Liivi ordu jätkas 1525. a tegevust iseseisvalt. Kuni reformatsioonini anti haridust toomkoolides ja kloostrikoolides, peale reformatsiooni tekkisid eeldused hariduse eestikeelseks ja üldrahvalikuks muutmiseks.
8.1. Liivi orduriik
oli Mõõgavendade ordu õigusjärglane, eestlaste muistse vabadusvõitluse järel Vana-Liivimaa sõjaliselt võimsaim ja suurim riik. Koos Lätis ja Liivimaal asuvate territooriumidega oli tema pindala umbes 55 000 km2, alates 1347, mil Liivi ordu valdusse läks üle Eestimaa hertsogkond (Taani kuninga alad) 67 000 km2. Ordul oli valdusi ka Lääne-, Saare- ja Hiiumaal. Ordu nõrkuseks oli see, et tema valdused ei asunud kompaktselt, vaid paiknesid vaheldumisi piiskoppide valdustega ning olid laialipaisatud liig suurele maa-alale. See muutis raskeks oma valduste kaitsmise ning killustas sõjalisi jõude.
1558. a alanud Liivi sõja käigus kadusid väikesed
