täitva nööri otsas rabeles paar agarat hagijat. Kimbrile Wulfgar oma penisid ei usaldanud, kuid see ei soovinudki koertega jagelema hakata. Beanstani poeg astus isanda hobuse kõrvale, trügides sealt hoiatava pilgu ning laiade õlgade abiga Filviuse, kes talle solvunult teed andis, eemale. Wulfgar aga ei teinud sellest väljagi; ta vestles süvenenult oma parima sõjamehe, Thoen Karunahaga. Edeling ja ta pojad vedasid ainsatena trääle jahiretkele kaasa, ent see oli enam oma päritolu rõhutamise nimel kui vajadusest tingitud.
Ballimar võis tänu oma pikkadele jalgadele jahilistega vabalt sammu pidada, tema jalaaste oli pikem kui enamikul haukidest. Ka võis ta vaadata üle kõigi edelingi kaaskondlaste peade, kui maha arvata Wulfgar ise, tema pojad, Thoen ja üks kuldjuustega, Ethelwulfiga umbes ühevanune friling, keda Ballimar oli kuulnud Odaniks hüütavat. See noormees paistis olema isegi pikem kui Thoen, ehkki jäi talle ihurammus alla.
Noor Wulfric puhus sarve, nii et tamme otsas istunud varesed lendu tõusid. Maona pikaksvenitatud meestehulk läks liikvele ning võttis läbi tagumiste väravate suuna tumedale metsale, mis näis laiuvat lõpmatuseni päikesetõusu poole. Väärikamad ratsa ees, liikusid kütid itta, koerad rihmupidi vööde külge seotud, karuodad õlal. Taeva olid katnud tinased pilved, puhus nõrk tuul ja külmas õhus keerlesid suured valged lumeräitsakad.
KÜMME
Koerad kilasid ja laas kajas meeste hõigetest; turske sõnn möirgas raevunult ning surus oma määratu kere läbi põõsastiku. Väike salkkond hauke jooksis talle järele, odad käes, varitsedes parajat hetke, et anda otsustav hoop. Sarved üüratasid ja kohe röökis ka ürgveis.
Ballimar nägi kütte põõsastesse kadumas; jahikirest haaratuna jooksis ta kiiresti kui hirv ümber kõrgete kaljurahnude ning heitis kiire pilgu madalast nõlvakust alla. Tarvas oli jäänud välule peatuma ning andis parajasti sarvega vihase hoobi ühele hagijale, kes ennastunustavalt ümber sõnni kargles. Peni kiljatas korra, lendas keereldes läbi õhu ja prantsatas eemal kivide vahel vastu maad. Teised koerad tõmbusid hetkeks eemale ja tarvas sai jälle mahti päästva padriku poole pageda. Hagijad tormasid talle kilgates järele, neid ergutasid ruttavate wulfingide hüüded.
Ilmselt õnnestus kellelgi ürgveist haavata, sest taas kõmises pulli vihane möire, millele järgnes haukide võidurõõmus kisa. Jahiind haaras Ballimari üha enam, ta liikus aina pikemate hüpetega mäest alla, vältides teravaid kaljunukke, mis nõlvakus otsekui hambad külmunud maast välja turritasid. Põõsad ta ees lendasid härmatist puistates laiali, vaevu jõudis noormees haarata peenest pihlakast, et hoogu pidurdada. Higise ja lõõtsutavana vaatas Ballimar tarva poole, kes otsusekindlalt juba järgmisest mäenõlvakust üles rühkis, koerad visalt kannul. Kimber lasi pihlakast lahti ja tormas edasi.
Allpool oli mets harvem ja metsloomaradasid kasutades sai Ballimar kiiresti edasi. Kuskil läheduses jooksid haukid, kuid neid polnud näha. Korraks välgatas kimbri peas mõte tappa üks hauk, võtta tema relvad ja pageda, kuid ta loobus sellest – armides selja järgi oleks ta igal pool ära tuntud kui plehkupannud trääl ja kas tapetud, edeling Wulfgarile tagasi viidud või kuskil mujal orjasarasse heidetud… Lisaks oleksid koerad ta jäljed kohe välja nuhkinud. Või mis siin koertest rääkida – värskeltsadanud lumele jäetud rada mööda võis isegi poisiohtu tattnina teda jälitada…
Hingeaurust moodustusid karges talvises õhus keerlevad pilved. Kimbrung jõudis mäeküljes oleva kaljulõheni ja ületas selle ainsa hüppega, pühkis korra käeseljaga näolt higi ja jooksis turske tarva kannul, kes mäeharja taha kadus, edasi. Ballimar ei hakanud ülesronimisele jõudu raiskama, vaid liikus kaarega ümber mäetipu, haarates ulukit küljelt. Suurhaukid järgnesid talle relvadega vehkides.
“Peale! Peale!” karjus scippare Frithugar. “Mimeri oimu nimel!”
Sõjamehed kiirustasid niigi. Milline häbi see neile oleks, kui tarvas pääseks! Haukid jooksid viimast välja pannes sõnnile järele ning mäeveerule jõudes nägid teispool lagedat orgu lamedat lumist küngast, mida palistasid rasked sammaldunud kivirahnud. Ürgveis traavis lume tuisates üle oru, viskoda tolknes ta turjas ning koerad olid tihedalt kannul.
Ballimariga kõrvu, noolelennu jagu vasemal, jooksis pikakasvuline suurhauk, sihvakas Odan, karuoda käes ning nisukarva juuksepats jooksuhoost lehvimas. Tema ja teiste haukide vahel oli juba tubli vahemaa; samuti oli ka Ballimar end küttidest lahti rebinud. Mõlemad jooksid verekaotusest traavi aeglustanud tarva poole, kes puhkis raevukalt ja vehkis peaga koerte poole. Hagijad hüplesid uluki ümber, üks neist klammerdus hammastega ürgveise külge, rippudes seal kui takjas. Loom möirgas ja peatus, rullides end üle selja. Meeletult vehklevad sõrad paiskasid üles lumepihu, samblatutte ja külmunud mullaraase, koer kiljatas veel korraks ning jäi vait. Vihane tarvas raputas oma võimsat pead ja puhkis nii, et õhku tõusid suured sooja hingeauru pilved. Ballimar mõistis, et loom oli verekaotusest ja pikast meeletust põgenemisest üle mäeharjade ning läbi orupõhjade väsinud; noormees seadis end ootamatusteks valmis.
Haukid aga, nähes tarvast peatumas, tõstsid võidurõõmsa kisa, ehkki olid kaugele maha jäänud ja ei saanud oma odasid käiku lasta. Siiski nägid nad kõike ja lootsid noore Odani, tema jõu ning osavuse peale.
Ballimar lõõtsutas juba tugevasti, ent võhma tal jätkus ning kimber jooksis tarva suunas edasi; viimane jõllitas verd täis valgunud silmadega lähenevaid kütte ja kilkavaid koeri. Sõnn möirgas meeletult ja lausa hüppas paigast, lähenedes ratsahobuse kiirusega Odanile, kes suutis vaevu kõrvale põigata ning raske karuodaga hoobi anda. Tarvas lõugas nii, et mäeküljed vastu kajasid, kuid oda ei tabanud surmavalt ning kukkus elaja meeletul karglemisel kõvakskülmunud lumele; laial teravikul auras veri.
Relvituksjäänud Odan tõmbas karvasest tupest laia jahinoa ning ajas käed võitlusvalmilt laiali. Lähenevad haukid karjusid hoiatavalt, tarvas möirgas jälle, kündis sarvedega maad, loopides lund ja sammalt, ning tormas Odani poole, sarved õieli. Vahva Odan röökis sama valjult kui sõnn ja hüppas õrjetule elukale vastu. Jahinuga välgatas loojuva päikese kiirtes, tarvas röögatas jälle ning virutas sarvedega. Odan karjatas ja kõigest jõust jooksev Ballimar nägi, kuidas hauki sõdalane õhku paisati ning tosin sammu eemal maha kukkus. Pea alla painutanud ürgveis ammus ja traavis oimetu Odani poole, kes jõuetult pead pööras ja kohmaka liigutusega käe eemal vedeleva noa poole sirutas. Tarvas lähenes jahimehele iga silmapilguga, kuid Ballimar oli juba kohal.
Õhku lõhestas kimbrite metsik võitlushüüd, mis küngast ümbritsevatelt mäekülgedelt vastu kajas, tarvas tõstis pea ja mörises, Kimbrung kisendas veel korra ja viskus maas vedeleva raske jahioda poole. Haaranud relva, suutis ta vaevu sõnni rünnakut vältida, põigates kassiliku väledusega ohtlike sarvede eest kõrvale. Maas vedelev Odan ägises midagi saksi keeles, ent Ballimaril polnud tema jaoks mahti, tarvas ründas. Karjega hüppas kimber põiki sõnnist mööda, virutas talle oda ribidesse ja surus kogu keharaskusega odavarrele; metsapull kaotas tasakaalu ja langes kumeda möirgega kummuli. Noormees vajutas oda üha sügavamale haava sisse. Verdjooksev loom viskles ja üritas püsti tõusta, sõrad ja sarved vehklesid ohtlikult õhus. Ballimar haaras maast raske, laia teraga noa ning varitses küürakil sobivat juhust. Verine laanesõnn ajas end painava aeglusega jalule ja komberdas verekaotusest nõrgana Kimbrungi suunas, ent viimane oli paari hüppega tarva kõrval. Haaranud kindlalt jämedast sarvest, sähvas trääl vaheda noaga üle looma kõri. Veri tulvas põhjalase kehale, ent ta siuhkas seni kuni tarvas korises ja raskelt kokku vajus ning jalgadega jõuetult rapsima jäi.
Kiskunud oda haavast välja, tõstis kimber relva kõrgele ja tõi kuuldavale valju võiduka hüüde; rõõm tulvas tema hinge. See oli esimene laanepull, kelle Ballimar üks ühe vastu surmanud oli ning talle ei tulnud pähegi, et päästis sellega edeling Wulfgari ründuri. Tarvas liigutas veel nõrgalt, Ballimar virutas talle oda jõuliselt abaluu alla ning sõnn jäi vaikseks.
Alles
