ta vankri püsti hoidmisega toime tuli. Muul ajal oleks kimbril selle näitsiku jaoks isegi silmi jätkunud, ehkki see oli tema arust liig sale ja madalast, lausa roojasest soost.
Pea kõrgilt kuklas, astus noor Kimbrung härjarakendi kõrval Hunditalu tagaväravast sisse ja haaranud härjal oma raudsete sõrmedega sõõrmetest kinni, sundis ta looma õigel kohal ringi keerama, et palke võimalikult vähe omal jõul kanda. Rakendit ohjanud trääl vallandas köiesõlme ning kolm vankrile kinniseotud palki vajusid laiali, üks veeres koguni maha. Ballimar piilus silmanurgast ringi – veidral kombel oli tagaõuel tavapärasest enam hauke, kes omavahel juttu puhudes ning õlut rüübates orjade tegemisi pealt vaatasid.
Ballimari silmad läigatasid ja ta haaras sisimas ebaõiglasi norne kirudes kolme sülla pikkusel ning üsna jämedal palgil keskpaigast kinni. Saksilased piidlesid teda üllatunult – palki oleks pidanud tõstma vähemalt kaks-kolm tugevat meest, kuid Ballimar ei kavatsenud korra ette võetud asja enam pooleli jätta. Kiire järsu tõmbega rebis kimber puu maast lahti ning tõstis selle osaliselt reitele toetades vööni. Veenid ta kätel paisusid, haavast jooksis peenike verenire, näkku kerkis punetus, aga Ballimar nägi teiste inimeste seas ka edeling Wulfgari emanda selja taga seisnud tüdrukut. Puhtast trotsist ei kavatsenud noormees sellele näitsikule anda halvakspanuks rohkem põhjust. Lühikeste raskete sammudega kandis Kimbrung palgi virna poole ja paiskas selle siis uratusega maha. Veri tuksles ta soontes ja rahulolu täitis rinna. Mitte iga mees poleks sellist palki maast kergitanud! Vabad haukid ümisesid üllatunult, üks neist tuli koguni juurde ning lükkas palki jalaga, proovides selle raskust. Ballimar pidi enesele tunnistama, et puu oli olnud tõepoolest raske – tõelise mehe vääriline. Ta nägi hetkelist üllatust ka selle tõmmu tüdruku näol ja kõverdas üleolevalt suunurka.
Kui kõik palgid olid Wulfgardi varju alla veetud, lasti higistel härgadel puhata, ka orjad ise tõmbasid peale rasket tööd hinge tagasi. Kaks vanapoolset räpast orjatari vedasid kohale vaskkatla veel aurava lögaga, millest Ballimar esimesel pilgul isegi aru ei saanud, millega tegu; lõhnast ja lähemast uurimisest aga sai ta selgust, et kokku olid keedetud odraterad, toidujäänused edeling Wulfgari laualt, kirburohu, hanimaltsa, põldkannikese, kõrviku ja tudraviljad. Peoga oli lisatud kanepiseemneid, et pudrulaga rasvasem tunduks. Üks suure kondiga orjatüdruk tõi puupangega hapupiima.
Ballimaril oli tugev kõht, mis seedis nii mõndagi – mõni suvi tagasi olid Kimbrungid sõjasõidult naastes palju päevi ühel laiul merehädas, kus hinge sees hoidmiseks tuli neil koguni sõjast toodud träälid ära süüa. Kodukandis oli ta poisikesena rannas kivide vahelt karpe korjanud ning neid hea isuga söönud. Ka see puder oleks noormehel tõrgeteta alla läinud, kui sellesse poleks segatud Wulfingide näritud kondid ja soustijäätmed. Ballimar helpis esimest korda elus nii alandlikult leent… Isegi enne ohvritalitust antud toit polnud talle nii vastikuna tundunud – ta oli vang, jumalatele toodav ohver ning haukid oleksid urjatavaid vedela lakkega söötes iseendid aasirite ees häbistanud. Nüüd aga… Kuid jõudu oli tarvis hoida. Sisimas end põlates nihutas kimber ennast koos teiste orjadega lähemale – raske töö oli noormehe tavalise hea isu kõrvetanud aplaks näljaks. Korraga meenus Kimbrungile, et tal polnud ei lusikat, kruusi ega üldse midagi, millega tulist pudrulöga suhu tõsta, ka läheduses ei paistnud ühtegi söögiriista mujal kui träälide räpastes pihkudes. Egas ometi laastuga saanud sööma hakata! Sõdalased naersid kimbri kimbatuse üle.
Mõnda aega sõnatuna katla kõrval istunud ja vaadanud, kuidas teised träälid ahnelt kugistades ning suulage kõrvetades einet võtavad, pani Ballimar tähele, kuidas üks orjadest tõusis ning savikruusi sõrme otsas keerutades hapupiimaga täidetud pange poole suundus, jättes ligase puulusika maha vedelema. Noorel Kimbrungil polnud valikut, ta sirutas käe ja lusikas vahetas peremeest. Puder polnud tegelikult halb ning Ballimar sõi seda kogu oma haavatud uhkusest hoolimata isukalt. Hapupiima pärast ta eriti pead ei murdnud – seda võis ju ka lihtsalt üle pangeserva rüübata.
Vaevalt jõudis Ballimar aga tosinajagu lusikatäisi hammaste taha läkitada, kui teda tabas tugev kõrvakiil ning lusikas kisti koos pudruga käest. Toores sõimuvaling koos ähvardustega tuli lusika endise omaniku suust, ja vaikis alles järgmise lusikatäie pudruga. Ori urises ja välgutas kimbri poole silmi. Ballimar vaatas teda uurivalt – ei saanud salata, see trääl, ehkki vaid keskmist kasvu, oli õlgadest lai ning lihaseline; kiirus, millega teised orjad talle ruumi tegid, andis tunnistust, et tõmmukas, mustade turris juustega trääl oli teiste omasuguste hulgas kardetud rusikamees. Kimbrung ei vihastunud; maast madalast oli talle selgeks saanud, et orja peale vihastamine oli alandav, ning hoolimata sellest, et noormehe kõrv huugas, ei haaranud teda raev. Viha, mida Ballimar kõige ümbritseva vastu tundis, polnud võimalik nii tühise asjaga eredamalt leegitsema puhuda…
Vihastamise asemel tõmbas kimber kärinal hinge ja sülgas mahlaka rögaklimbi koos pudruraasukestega träälile otse keset nägu just siis, kui viimane ettevaatlikult uue lusikatäie peale puhus. Haukid purskasid jahmunud orja habemes ripnevaid odraterasid ning kulmult allavenivat sültjat tatiniiti nähes pidurdamatult naerma. Sõdalased muutusid veelgi lõbusamaks, kui Ballimar poolel teel trääli suuni seisma jäänud rusikast lusika ära sikutas ja vastu katelt puhtaks lõi.
Uriseva röögatusega kargas trääl püsti ning tormas möirates noormehe poole, ent Ballimar oli juba jalul ja mõni samm eemal, valmis rünnakut tõrjuma. Elevil saksid häälitsesid huvitatult, toimuvat oli peaaegu niisama põnev pealt vaadata kui koerte purelemistki ning nad ergutasid trääle vile ning hüüetega. Ori pühkis näolt rögaklimbi ning ta suust purskus rõve sõim. Edelingi kaaskondlased hirnusid naerda ja müksisid tõmmunäolist, juba keskikka jõudvat trääli, kes võitlushimuliselt kimbrit tunnistas – see veel poisiohtu võõras oli siiski pikem kui keegi kohalolijatest, orjast enesest koguni peajagu pikem. Kimber sülitas põlglikult lõunamaalasest trääli poole. Võidelda orjaga? Wotani pühade kaarnate nimel, milline ennekuulmatu au ühele räpasele träälile! Lühikeste sassis juustega ori tegi pika hüppe edasi ja virutas rusikaga, kuid Ballimar seisis juba hoopis teises kohas, keha ootusest pingul. Kohe tuli uus hoop, kuid noormees liigutas kergelt pead, rusikatäis sõrmenukke vihises mööda ja kimber astus taas eemale. Träälid ja haukid vaatasid toimuvat huviga, olles jätnud katla ümber vaba sõõri. Ballimari sõõrmed olid puhevil, tema meeled pinguldusid vältimatu võitluse eelaimuses. Kimbrung tundis oma jõudu ja väledust, ent ei alahinnanud ka vaenlast, kuivõrd üht orja üldse võis vaenlaseks pidada. Pigem, ütles ta enesele mõttes, oli see karistamine. Iial ei võitle üks Kimbrung orjadega! Ballimar kõverdas põlglikult huuli ja heitis pea kuklasse, sassis juuksesalgud langesid ta näole ning laiale seljale.
“Hei, hei! Wodeni nimel, mida sa ootad, argpüks?!”
Tehes näo, nagu ei mõistaks ta sõnagi haukide poolt öeldust, seisis Ballimar liikumatult, näol külm põlgus. Vihane ori tegi põhjalasele sammu lähemale ja urises tema peale raevukalt. Kimber astus pisut kõrvale.
“Argpüks!” sisistas üks haukidest.
Ballimar ei pidanud saksi vastuse vääriliseks. Ta hoidis vastasel silma peal. Ning juba see ründaski; metskassi väledusega põikas noormees keskealise trääli haarde eest kõrvale. Ori uratas vihaselt ja sirutas välja oma pikad, sepapihtide sarnased tugevate sõrmedega käed, et uuesti peale tungida, haarata see ülbe poisinatt oma karukäppade vahele, murda pikali ja lasta tal tunda, mis tähendas täismehele vastu hakata… Ballimar põikles osavalt, andmata vastasele võimalust end ainsagi hoobiga häbistada. Ülesköetud haukid karjusid neile ergutusi ja valasid Kimbrungi sõimuga üle, kuna see nende meelest pelgurlikult tugevama eest põgenes.
Loomaliku ilmega tõmmu ori ründas Ballimari, jagades metsikuid hoope, millest aga ükski märki ei tabanud. Kimber taandus sõgeda trääli rünnaku eest, saades haukide mõnitavate pilgete ja naeru osaliseks. Viha lahvatas noormehes kui välgust süüdatud mõdukoda, ta tõrjus küünarnukiga vastase järjekordse löögi ning virutas talle jalaga kõhtu, pannes sellesse hoopi kogu oma jõu ja suure keha kaalu. Kostis jõhker matsatus,
