kuid oleks kohe tagasi vajunud, kui arsti käed poleks teda toetanud. Peavalu oli hetkega närivast talumatuks kasvanud ning tal oli tugev tahtmine oksendada.
“Ettevaatlikult, pane jalad üle ääre maha ja toeta ennast, niimoodi. Su kingad on siin, ma aitan sul need jalga panna.”
Nastja mõtles, et asjad peavad ikka tõesti hullud olema, kui arst oma kätega vaevu püsti püsivat patsienti voodist välja ajab. “Mis… mis toimub?” Eesti keel kõlas tema suus väga kohmakalt. “Mina läksin kodusse Kohtla-Järvesse. Kus kohas me oleme? Mis bussiga juhtus?”
“Buss sõitis kraavi. Enamik reisijaid sai ainult kergelt vigastada nagu sina, aga oli ka kolm hukkunut, üks neist bussijuht.” Nastja meenutas ärevil inimesi ja bussijuhi kahvatut nägu ning neelatas. “Teid toodi siia, Luunjasse, see oli kõige lähem kiirabipunkt.”
Nastja kortsutas kulmu. “Luunja? Aga Tartu?”
Arst ohkas ja vaatas teda. Ärkamisjärgne hägu oli kadunud ning Nastja nägi tema näol selgesti väsimust, muret ja hirmu. “Sa siis ei tea? Linnavalitsus pani Tartu karantiini. Luunjas on ajutine kiirabipunkt.”
“Karantiini?” kordas Nastja aeglaselt. Ta polnud kindel, kas oli õigesti aru saanud.
“Kedagi ei lasta sisse ega välja. Linnad on kõige tõenäolisemad viiruse puhkemise kohad. See väldib selle levimist.” Arsti hääl ei kõlanud kuigi kindlalt.
Arusaamine tabas Nastjat nagu löök kõhtu. “Kohtla-Järve on samuti karantiinil?” sosistas ta.
“Tõenäoliselt küll.”
See uudis pani Nastja pea rohkem ringi käima kui mistahes füüsiline põrutus. Ta kuulas tuimalt, kuidas teda õpetati lähemal ajal mitte pikali heitma või magama jääma, mis polevat peapõrutuse puhul hea, ning neelas paar valuvaigistitabletti, mis talle anti. Kohtla-Järve räämas ja omased korrusmajad, nende korteri kodune lõhn, ema, isa, vend, vanaema… Lõpuks juhiti ta kiirabiautost välja – ta peaaegu kukkus maha astudes, kuid teda hoiti püsti – ning pandi lageda taeva all mingisugusele pingile istuma.
Mõne aja pärast märkas Nastja, et sajab uduvihma. See oli mõnus, jahutades tema kuumi põski ja tuikavat laupa. Seejärel hakkas ta vähehaaval tähele panema enda ümber laiuvat lärmakat laagrit, mis meenutas talle midagi filmides nähtut. Seal seisis mitu kiirabiautot, veel üks sõitis sireeni huilates kohale ja jälle minema, kui oli oma koorma maha pannud. Natuke maad eemal oli püstitatud varjualune, mille all oli hulk välivoodeid, peaaegu kõik hõivatud. Inimesi – arste ja mingisuguseid õdesid või sanitare – sagis sisse-välja ka hoone uksest, millel oli silt “Luunja vallavalitsus”. Nastja oletas, et enamik paljudest patsientidest on liiklusõnnetuste ohvrid nagu temagi – see, mida ta oli maanteel näinud, tegi selle väga tõenäoliseks. Mõni neist nägi päris hirmus välja. Ilmselt on neil kiirabiautosid tõesti raskemate juhuste jaoks vaja. Viimaks märkas ta, et tema kõrval pingil istub veel mitu kergemalt vigastatut.
See häiris teda – ta tahtis üksi olla. Ta tõusis ettevaatlikult püsti ja ootas kuni pööritustunne möödus. Siis hakkas ta aeglaselt laagrist eemale kõndima. Kellelgi polnud aega ega huvi teda tähele panna.
Nastja avastas, et käekott on tal endiselt kaasas. Ta mäletas ähmaselt, et kiirabiarst oli selle talle õlale riputanud. Seljakott läpakaga ja spordikott musta pesuga olid läinud, ilmselt bussi jäänud. Ta tõmbas sügavalt hinge ja sundis end mitte vesistama. Tühja sest läpakast, mille ta oli keskkooli lõpetades emalt-isalt kingituseks saanud. Tema ise oli ju elus.
Kõndimine oli algul valus, kuid mõne aja pärast soojendas liikumine lihased üles ning tema enesetunne läks paremaks. Ta oli küll igalt poolt hell ja tundis, et peab varsti jälle maha istuma, kuid ta polnud enam nii kange ja valuvaigistid hakkasid samuti aeglaselt mõjuma.
Mida paremini tema keha end tundis, seda raskem oli mõtetega maadelda. Mida ta nüüd peale hakkab? Ta ei saanud koju minna. Ema, isa, väike Kolja, vanaema… Kas nendega on kõik korras? Nad on Kohtla-Järvel kinni ja see õudne viirus võib olla juba sinna jõudnud. See viirus võis olla kus tahes – selle bussi peal, millega ta sõitis, siinsamas laagris… Jumal, kuidas ta tahtis koju, aga see polnud võimalik. Ta ei pääsenud isegi oma Tartu ühikatuppa, ja rohkem polnud tal tõesti ühtegi kohta, kuhu minna. Mida ta peale hakkab?
Äkilise mõtte ajel tuhnis Nastja käekotist oma mobiiltelefoni välja. Ehk nüüd juba saab koju helistada. Kuid seekord ei kuulnud ta isegi teadet, et võrk on hõivatud – tema mobiilil polnud üldse levi. Nähtavasti oli see võrk, mille klient tema oli, hoopis rivist väljas.
Selle viimase ebaõnnestumise peale hakkas ta äkitselt nuuksuma. Hoolimata sellest, et oli need püksid alles kuu aega tagasi ostnud, vajus ta teeäärsele märjale murule istuma ja lasi nutul end raputada.
“Mis sa ulud?”
Jälle eesti keel. Nastja vaatas üles ning nägi teksastes ja botastes halvasti blondeeritud teismelist tüdrukut, kes teda huvi, ettevaatlikkuse ja ülbuse seguga vaatas.
“Sina ei tea?” surus Nastja läbi hammaste. “Mingi ohtlik viirus liigub igale poolele.” У…оди!
“Muidugi tean. Millestki muust keegi enam ei räägigi. Muudkui viirus ja viirus. Kas sul hakkab sellest parem?”
“Mida?”
“Kas sul hakkab sellest parem, et sa ulud?”
“Ei!”
“No miks sa seda siis teed? Kõik need põnnid, kes hobuse seljast kukuvad, uluvad ka alati. Ühelgi neist ei hakka sellest parem. Kui sest midagi kasu pole, jäta parem järele.”
Nastja tundis, et ta peaks oma põhimõtteliselt juba teise kursuse tudengi kõrguselt sellest plikast kaugelt üle olema, aga praegu ta lihtsalt ei suutnud. “Mine siit ära!” Ta just päriselt ei karjunud, kuid tema hääl oli tublisti tõusnud. “Sina ei saa midagi aru! Mida sa siin üldse teed? Sina oled alaealine, pead kodus olema!” See viimane lause pani ta veel ägedamini nutma.
“Sa oled venelane, onju?”
Nastja tõmbas värisedes hinge.
“Mis su nimi on?”
Nastja ei saanud aru, mis talle sisse oli läinud. Ta oli lõuanud nagu jonniv viieaastane. “Anastassia,” vastas ta punastades.
Tüdruk krimpsutas nina. “Su nimi kõlab nagu ananass. Mina olen Kristiina.”
Hetkeks välgatas Nastjas vana harjunud ärritus eestlaste peale, kuid ta oli praegu liiga segi, et sellele keskenduda. “Võid nimetada mind Nastja.”
“Kuidas sa siia said?”
“Avarii,” pomises Nastja. “Ma sõitsin bussiga koju…” Ta pigistas silmad kinni, et uusi pisaraid tagasi suruda.
“Kus su kodu on?”
“Kohtla-Järvel.”
“Nojah, sinna sa ilmselt ei saa.”
Nastja tõmbas sügavalt hinge ja püüdis seda tõsiasja omaks võtta.
“Mina olin suveks Luunja tallides tööl,” ütles Kristiina. “Nüüd on mu rahateenimisvõimalused ilmselt läbi.”
Nastja kortsutas segaduses kulmu. “Sina ei elagi
