alati hoolitsetud põsed punaselapiliseks muutusid.
"Minu isa sinusugusele võlgu! Mida sa sellega öelda tahad?"
Kuid tundus, et Egle on ägedusehoos öelnud juba niigi liiga palju.
"Seda, et sa oma nina minu asjadesse ei topiks! Kampaania ma teen ära, seda ma lubasin ja sellepärast ära põe, aga peale seda – igaveseks adjöö! Mul on kogu teie pesakonnast juba rohkem kui kõriauguni! Ja nüüd näita lõpuks, kus mu tuba on, tahaksin veerand tunnikestki rahus olla!" Ning Thaliale vasturepliigiks võimalust andmata marssis ta trepist üles, jättes Kadi endale mõttes järele aplodeerima.
Inimene harjuvat kõigega ning miks siis mitte ka sunnitud koduarestiga ja majaelanike arvu kasvamisega pea kolmekordseks. Tõnis üritas oma sõjaseisukorras olemist ka erakonnakaaslaste eest võimalikult varjata, oli välja mõelnud legendi jalgaastutud klaasitükist ja liikus ringi demonstratiivselt longates, seega koliti valimiskampaania staap praktiliselt üle nende söögituppa. Maja kaikus lakkamatutest mobiilihelinatest, kogu see seltskond tarbis liitrite kaupa kohvi ja sekeldas ringi niivõrd asjalikult, et Kadi tundis end äärmiselt tühise ja eemaletõrjutuna, võttis raamatu ja sulgus magamistuppa.
Nii möödus mitu päeva. Kaldveest polnud kippu ega kõppu ning lõpuks avaldas isegi Thalia lausa pühadustteotavat arvamust, et äkki dramatiseerib isa asja üle.
Nad olid kogunenud tagaaeda, et võtta suvest vähemalt seda, mis nende olukorras üldse võtta annab. Kadi mängis Thoriga kabet, Egle ja Thalia päevitasid, üks ühes, teine teises murulapi servas. Aarne tegi aiale ringi peale, uuris kahtlustavalt kõiki vähe tihedamaid sireli- ja põõsaskirsipuhmaid ning maandus siis õndsa ohkega Thalia päevituslina jalutsis.
Huvitav, kas siin hakkab midagi tekkima, mõtles Kadi ja vidutas päikese käes silmi kui laisk kass. Eile varahommikul oli ta avastanud sama paarikese köögist. Thalia alles lühikeses, vaid poolde reide ulatuvas kirsspunasest satiinist hommikumantlis, Aarnel käes kohvitass, mis nende tohutute kämmalde vahel tundus haprana kui munakoor. Kui Kadi kööki sisenes, jäid mõlemad vait, ehkki varem tundus neil juttu jätkuvat küllaga. Praegugi paistab neil üsna lõbus olevat: Thalia on tõusnud küünarnuki najale poosis, mis ta päevitusrinnahoidja vaid sümboolseks muutis ja jutustas poolihääli midagi ilmselt nii põnevat, et noormees oli ettepoole kummardanud, silmad kui naelutatult kinni, noh, kas rääkija huultel või dekoltees, see on juba hinnangu küsimus. Huvitav oleks teada, millest see Thalia pajatab?
Samas tasus üleliigne uudishimu end kätte: Thor võttis ära kaks tema nuppu ja läks lisaks veel tammi. Nüüd pühendas Kadi kogu hingega end oma olukorra parandamisele, heites teiste poole kiire vilkspilgu vaid siis, kui Thalia kõhuli keeras ning Aarne tal selga kreemitama asus.
Kuid varsti sai ka Thori tähelepanu mängult kõrvale tõmmatud. Aeda tuli – oo imet! – peremees ise, kes lahke käeviipega juhatas enda ees sisse Malviina.
"Näe, siin ta ongi!" osutati Thori poole. Sellega olid giidikohustused nähtavasti täidetud ning Tõnis räntsatas Kadi kõrvale pingile.
"Mõtlesin, et võtan veerandtunnikeseks aja maha!" sõnas ta seltskondlikult. "Teil on siin täitsa mõnus olemine! Pidanuks möödunud aastal ikka selle basseiniasja ette võtma, siis annaks siin supelrannalegi silmad ette!"
"Ega niigi paha ole!" kiitis Malviina ja hakkas aega raiskamata pluusinööpe avama. Seal all oli õlapaelteta top, mis nüüd rindade ümber võimalikult väikseks kokku kortsiti. "Mõtle, ainult astu uksest välja ning päevita kui palju tahad! Randa minekuga on igavene hulk tegemist ja tihtipeale on päike juba läinud, enne kui ükskord kohale jõuad!"
"Kui tahad, võid siia päevitama tulla millal iganes!" lubas Tõnis lahkelt. "Päikest jätkub siin kõigile!"
Kadi tahtnuks heameelega küsida, millest selline kardinaalne pööre, kuid otsustas jätta selle teema pärastiseks. Tõenäoliselt oli mees mingi juhuse läbi Malviinaga jutu peale saanud ja pidanud tunnistama, et tegu on tõepoolest oma vanuse kohta üpris aruka tüdrukuga.
Arukas tüdruk oli vahepeal šortside niigi lühikesed sääred veelgi üles käärinud, kingad jalast lükanud ning liigutas nüüd mõnuga varbaid. Thor neelatas neid sihvakaid, päevitunud, väikeste kullakarva udemetega sääri nähes pea kuuldavalt ning Tõnisegi pilk pöördus sinnapoole.
"Kaua meil sedasi koduarestis elada tuleb?" päris ta, et meesterahvaste tähelepanu kõrvale juhtida. "Ma olen Malviinaga sajaprotsendiliselt nõus, see aed siin on igati mõnus ja hea, aga vahelduseks tahaks siiski ka midagi muud, kasvõi poode mööda hulkuda!"
Aarnele meenusid ta kohutused. Mees ajas end kiiresti jalule ja tegi ümber aia uue ringi, kiigates nüüd ettevaatuse mõttes ka aiakaminasse ning üle tara naabrite kiviktaimlasse.
Tõnis ohkas.
"Ma saan sinust täiesti aru, kullake, aga ole palun mõistlik! See, et ta nende paari päeva jooksul pole lagedale ilmunud, ei tähenda veel, et ta oma kavatsusest loobunud on. Ta lihtsalt teab, et me oleme nüüd valvel ja tõmbus mõneks ajaks tagasi. Sellele, kes on oodanud juba kümme aastat, on kümme päeva ootamist lihtsalt lapsemäng!"
"Ma ei mõelnudki, et ta loobunud on!" õiendas Kadi. "Lihtsalt… No ta tahab sulle kätte maksta, eks ole! Minu, Thalia ja Thori vastu ei tohiks tal midagi olla. Kui me käime kuskil rahvarohkes kohas, noh näiteks poes või kinos, siis vaevalt hakkab ta seal meile kallale tungima. Ta pole ju ometi mingi maniakk ning mõistab, et siis kaotab ta igaveseks võimaluse sulle ligi pääseda!"
"Täpselt!" kinnitas Thor õhinal. "Kui ta rahva hulgas paugutama hakkab, võetakse ta kohe kinni! Iga loll saab sellest aru! Tähendab, meie võime rahulikult omi asju ajada, Aarne saab sinul sedasi hoopis paremini silma peal pidada ja…"
"Mina olen isaga nõus!" kuulutas Thalia kaalukalt. Ta oli istukile tõusnud ning kohendas paela vahelt välja libisenud juuksesalke. "Ta tahab papsile kätte maksta, aga see ei pruugi ilmtingimata ju tema tapmist tähendada! Kellegi lähedase surm võib kättemaksuks olla sama hea kui mitte veelgi valusam. Mina igatahes mingi kinoskäigu või šoppamise nimel oma noore eluga riskida ei kavatse ega soovita sullegi!"
"Mõistlik tüdruk!" kiitis Tõnis rahulolevalt. Aarne püüdis muhelust varjata. Paistis, et isegi Thor lõi oma seisukohas kõhklema. Üksnes Kadi jäi oma eriarvamuse juurde: tema arvates ei mänginud Thalia puhul rolli mitte niivõrd ohutunne, vaid hoopis muud, palju subjektiivsemad faktorid.
"Egle, mida sina asjast arvad?" otsis ta selgelt vähemusse jäänuna abi. Egle, kes seni oli lamanud pea liikumatult, käterätt silmil, nagu poleks teisi tema jaoks üldse olemas, kergitas veidi pead.
"Millest?" küsis ta laisalt. "Mina ei ole siin keegi, järelikult oht mind ei ähvarda. Ükski mõrtsukas poleks nii loll, et minu peale kuuli raiskama hakata!"
"Jäta nüüd!" sõnas Tõnis vaat et lausa pahaselt."Sa ei ole küll veresugulane, kuid meiega ometi nii kaua seotud olnud, et praktiliselt oled nagu perekonnaliige, noh, nagu Thalia õde või nii…" Ta takerdus, sest Egle hakkas valju häälega naerma.
"Thalia õde! Kujutle vaid!"
"Lõpeta!" käratas Tõnis. Ta põskedele ilmusid punased plekid ning Kadi leidis, et on viimane aeg sekkuda.
"Lähen, teen endale külma joogi, kas keegi on veel huvitatud? Kui juba aias peesitada, siis kõige mugavustega, ilus suvine aeg on liiga lühike, et seda veel nääklemisele raisata!"
12
Kahjuks osutus Kadi prohvetiks: ilus aeg jäi tõesti lühikeseks.
