ja Mawenzi kasutas teda pidevalt ära. Mawenzi lasi alatihti oma koldes põleval tulel kustuda ning tuli Kibo juurde abi otsima ja toitu paluma. Helde Kibo jättis kuivatatud banaanide uhmris peenestamise alati pooleli, et koguda Mawenzi jaoks süsi, ja pakkus talle kehakinnitust. Mawenzi ei osanud eriti hästi süüa teha ja oli Kibo pakutavaga alati väga rahul. Vahel laskis ta koldes põleval tulel kustuda isegi kaks või kolm korda järjest, et Kibo kannatust proovile panna.
Ühel päeval, kui söed olid taas kustunud, läks Mawenzi jälle Kibo juurde. Kuna Kibo ei olnud parasjagu kodus, otsustas Mawenzi omal käel hakkama saada. Mawenzi torises ja kaebles selle üle, et tal tuli ise toitu valmistada, tirides samal ajal hõõguvaid süsi tagasi oma kolde juurde. Kui Kibo tagasi jõudis, nägi ta kauguses temalt ära võetud süte punast kuma. Tema kolle oli tühi ja kõik hõõguvad söed ära viidud. Ta oli nii vihane, et haaras uhmrinuia, jooksis Mawenzi juurde ja lajatas talle sellega pähe – seepärast olevatki Mawenzi tipp tänaseni hambuline ja vulkaan ise uinunud.“
Nagu tellitult, kaovad sel hetkel pilved Mawenzi ümbert. Teeme väikese joogipeatuse ja pildistame mäge. Veel paar tundi minna.
Siis ongi meie seitsmest päkapikust koosnev seltskond Kibo laagrisse jõudnud. Kui varasemates laagrites oli meie päralt kaks neljast majakest, siis siin on üks suur hoone, kus kokku kuus tuba, igas toas 10–12 narivoodit. Väikesest uinakust ei ütle keegi hetkel ära.
Kerge peavalu on tabanud kõiki ja Katrinil on kõht lahti. Venelannast ajakirjanik joob konjakit ja pakub ka meile. Mina ei julge alkoholi puutuda: korraks võib see ju vere käima lüüa, kuid kas sellest ka kasu on? Mehed punnsuutäiest juba nii lihtsalt ära ei ütle. Püüan magada, kuigi see eriti välja ei tule. Uksed pauguvad ja rahvas sagib edasi-tagasi. Kell kuus õhtul kutsutakse meid õhtusöögile.
Nagu varasematel kordadelgi, teeb August kiire kokkuvõtte möödunud päevast ja räägib eelseisvast päevast. Nüüd siis pigem ööst.
„Ärkama peame vara, siis pakume teile tassikese kohvi või teed ning lahkume poole ühe ja ühe vahel öösel. Temperatuur on keskööl napilt alla nulli ja enne koitu Gilman’s Pointi juures kraatriserval 5685 meetri kõrgusel –12 kuni –23 kraadi. Pärast kuuetunnist matka jõuame Ratzeli liustiku lähedal kraatriservale. Kui jõuame Gilman’sini, tuleb jõud kokku võtta, et minna üle kraatriserva järgmisele pooleteisetunnisele matkale kõige kõrgema tipuni – 5895meetrise Uhuru Peakini. Natuke aega veedame mäetipul ja seejärel laskume sama rada pidi tagasi Kibo onni, et veidi puhata. Pärast lõunasööki jätkame laskumist Horombo laagrisse, kus veedame öö.“
See on kokkuvõte meid peagi ees ootavast.
August soovitab kõigil veepudelid ära täita ja öised matkariided valmis panna. Kotti leiavad tee vesi, fotokas, snäkid, päikeseprillid ja päikesekreem. Ta tunneb huvi, kas meil ikka on piisavalt paksud ja soojad riided kaasas. Huvitav, kui ei oleks, mis juhtuks? Ega neid riideid ju kuskilt enam juurde ei saa.
Toas nohistavad kõik omaette. Täidame veepudelid ja pakime kotid. Panen kõik riided kas juba selga või jalutsisse valmis, et öösel ei peaks midagi kottidest otsima. Siis poeme magamiskottidesse ja proovime uinuda. No ei tule seda und käsu peale. Neelan paar peavalutabletti ja proovin magada.
ELU PIKIMAD 15 MINUTIT
Kuula mu hinge laulu, kuula mu mõtete luulet.
Jälgi mu südame sepitsusi, jälgi mu kartlikku nukrust.
Takista mul muutuda endiseks, takista mul pöörduda tagasi.
Võta mind endaga kaasa, võta mind enese omaks.
Kõva prõmmimine uksele kohutab meid üles.
„On aeg, on aeg!“ hüütakse koridorist. Kerge ärevus on meis kõigis. Külmavärinad võtavad võimust. Ajan jalga suusakostüümi püksid ja topin end võimalikult paksult riidesse. Isegi kerge kilejope, mis igaks juhuks kaasas, saab talvejopele peale tõmmatud. Ma ei tea, kas on palju või vähe neid riidekihte, kuid külm on mul endiselt.
Enne teeleminekut pakutakse kuuma teed ja putru. Joon suure kruusi ülimagusat tulist teed. Seisan tualetijärjekorras ja imestan, kui lõbusad on kõik soome vanurid. Tundub, et osa neist on juba minema hakanud. Ameeriklasi ja venelannat ma õues ei näe. Ju on ka nemad juba ees minema läinud. Soomlased võtavad laulu üles ja silmist nad kadunud ongi.
Seame end ritta ja alustame oma teekonda. Minul iiveldab kogu sisemus ikka täiega, tempo on liiga kiire ja hakkab palav. Jään teistest veidi maha ja võtan kilejope seljast. Hakkab hulga kergem. Saan paar sammu astuda, kui on jälle paha.
„Ma vist ikka ei jaksa rohkem tulla!“ hüüan teistele järele. „Las jääb mu kõrguseks see 4750 meetrit. Ongi kõik.“
„Joo vett!“ sunnib mind Gild.
„Ma ei jaksa ja mul on jube uni.“
„Tõuse nüüd püsti ja lähme edasi!“ ei jäta Gild jonni.
Taevas on täiskuu, maapind on külmunud ja sillerdaval härmatisel teeb mu pealamp erilisi valgusringe, mis paneb mu pea ringi käima.
„Ma ei saa, see valgus ajab mul pea ringi käima ja ma ei jaksa astuda.“
„Kustuta siis lamp ära. Vaata ja astu ainult poolsammudega ning tee iga sammuga kerge nõks ettepoole,“ õpetab ta mind usinasti. „Ja usu, minna on vaid viisteist minutit!“
Kõik teised on kaugel ees ära läinud ja olen jäänud Gildiga kahekesi. Laager on siinsamas ja nii lihtne oleks minna tagasi tuppa, magada ja teisi oodata.
Siiski hakkan minema edasi, mitte tagasi. Kord sammub Gild ees ja teeb tempot, siis jälle kõnnib mu taga. Iga kord, kui ma puhata tahan, lausub ta: „Veel vaid viisteist minutit!“
Ma ei mäleta muud, kui et mul oli jube uni. Iga kord, kui on puhkepaus, ma magan. Minut und on kulla väärtusega. Ma vist magan ka kõndides. Lihtsalt lähen ja lähen ja lähen. Umbes 5000 meetri peal tulevad ameeriklased joostes vastu. Oksendavad ja jooksevad allapoole.
„Vale tempo ja vale riietus,“ jõuab Gild kommenteerida. „Pole, pole.“
Mingil hetkel hakkab mul kätel nii külm, et ma ei suuda seda enam taluda. Näpud on muutunud valgeks ja ma ei saa neid liigutada. Gild võtab mu sõrmikud endale ja annab oma labakud vastu. Kohe hakkab oluliselt soojem. Saan sõrmi liigutada ja neid krõnksus oma peos soojendada. Varbadki külmetavad meeletult, kuid mida siin ikka teha annab.
„Kas sul süüa on midagi?“ küsib Gild.
„On, aga ma ei taha.“
„Pead. Sunni ennast. Topi toit kasvõi vägisi kurku ja neela alla.“
Täidan käsku, kuigi meelsamini viskaksin end hoopis pikali ja magaksin.
Ma ei tea, kui kaua me tegelikult kõndinud oleme, kuid iga kord, kui julgen küsida: „Kaua veel?“, saan vastuseks: „Viisteist minutit.“
„Kurat, sel vennal on küll kell seisma jäänud!“ jõuan vaid mõelda.
Mingi imega olen jõudnud Sveni ja Katrini kinni püüda. Näen, kui raske neil on. Erilist vestlust me arendada ei suuda ja lähen koos Gildiga neist mööda.
Hans Meyerile püstitatud autahvli juures saan kätte ka soomlased. Laulmine ja rääkimine ajab mul vaid südame pahaks, nii et tahan edasi minna.
Hakkab
