seljakotis termos magusa teega. Ta õnnitleb mind tippu jõudmise puhul ja pakub tassikese magusat teed. See jook oleks nagu elueliksiir. Nii hea. Iga lonksuga tuleb elu mu sisse tagasi. Kui hetk tagasi mõtlesin, et nüüd on minu jaoks kõik, siis pärast teejoomist olen valmis edasi minema. Mul puudub igasugune teadmine, kus on teised meie omad. Kindlasti kuskil kaugel ees. Seda ma tean, et Sven ja Katrin alles tulevad.
Kuna udu on nii paks, siis maailma ilusaim päikesetõus jääb nägemata. Ju see päike ikka kuskil tõuseb, kuid mina seda ei näe. Ausalt öeldes on hetkel igasugustest tõusudest ja loojangutest täitsa ükskõik.
„Siit on veel poolteist tundi minna. Kas sa ikka tahad või läheme alla tagasi?“ uurib Gild.
„Lähme. Mulle tundub, et sinu pakutud viisteist minutit ei ole veel läbi.“
Kõik, millest olen enne lugenud, jääb nägemata. Ei liustikke ega vaadet kraatri põhja. Piimjas udu on mäe endasse mässinud.
„See siin on Stella Point ja siit kõrvalt tulevad üles need, kes mööda Machame ja Lemosho rada matkavad,“ teeb Gild mulle järjekordse joogipeatuse.
Läbi udu on märgata oluliselt rohkem inimesi kui enne. Teistel radadel matkajad on enam-vähem samal ajal kohale jõudnud.
„Näe, vaata, seal üleval ongi Uhuru Peak. Meie omad on juba seal,“ õhutab Gild mind veel viimaste sammude juures.
Tõstan kepid pea kohale ja keerutan neid ning hüüan: „Tere, poisid!“
Te peaks neid nägusid nägema! Ma oleksin nagu vaim või ilmutis, kes eikuskilt järsku nende ette ilmub.
„Sina, Janika? Kust sa siia said?“ Ma ei saa arugi, kes mida küsib. „Sa ju loobusid? Mismoodi sa nii kiiresti siia said, meie jõudsime vaevalt viis või kümme minutit tagasi? Kus Sven ja Katrin on?“
Siis asendub poiste esialgne ehmatus joovastusega.
„Sa oled ikka jube tubli! Me kõik olime kindlad, et sa loobusid! Me isegi ei mõelnud kordagi, et sa tegelikult meil kuklas hingad!“
Kallistame ja patsutame üksteist. Siis teeme ühispildi, mis hiljem saab allkirja „26. november 2004 – Janika ja poistebänd“.
Siis on aeg tagasi alla minna. Iga samm on eelmisest kergem ja tempo kiirem. Veidi enne Stella Pointi tulevad meile vastu Sven ja Katrin.
„Persse, misasja ma siia ronisin. Kaua veel minna on?“ vannub Sven. „Ilgelt sitt on olla.“
„Pole midagi, mõni meeter veel. Võtke end nüüd kokku ja minge. Kohe olete kohal.“
Arutame omakeskis, et kui Liinat ei oleks tema jalg alt vedanud, siis oleks ta hetkel kindlasti koos meiega tipus. Giidid on meie üle uhked, et kõik ikka tipus ära käisid. Soomlased olla Gilman’sist alla tagasi läinud, vaid kaks neist oligi lõpuni tulnud.
Aga oi õudust. Mäest alla minek ei olegi nii lihtne. Vahepeal on mäeselg muutunud pehmeks ja ka päike on udu seest välja tulnud. Nüüd läheb vaja päikeseprille ja kreemi. Vesi on pudelites ära külmunud ja vett napib. Iga jääkülm lonks on nagu okastraadi neelamine. Kurk valutab täiega ja ninast jookseb tatti. Jälle kokku saanud seltskond pudeneb uuesti laiali. Kiiremad tormavad ees, aeglasemad longivad järele. Panen paar korda külje maha ja see teeb ettevaatlikuks. Jalad on nagu ülekeedetud makaronid. Iga samm on pehme ja vedel ning pean hoolega jälgima, et end püsti hoida.
Kell 11 oleme tagasi Kibo laagris. Kandjad ja giidid tervitavad meid kosutava mangomahlaga. Ees ootab öösel segamini jäänud tuba. Poeme otsejoones magamiskottidesse. August lubab meid paari tunni pärast üles ajada ja lõunasöögile kutsuda ning siis tuleb edasi minna. Minu elu pikimad viisteist minutit on möödas.
Peaks ütlema, et mäest üles minna on lihtsam kui alla tulla. Põlved valutavad, varbad karjuvad ja tulitavad. Olen suutnud oma nina ära kärsatada ja see näeb välja nagu kartul keset mullapõldu. Juuksed on nagu võipakk, mis on päikese käes ära sulanud. Nina- ja kõrvaaugud on tolmust pruunid. Saaks vaid end korralikult välja magada ja pesta.
Kui järgmisel päeval tagasi Marangu väravas oleme, tunnen heameelt vaid kaotatud kilode üle. Riided ripuvad seljas. Joon külma Kilimanjaro-nimelise õlle, ostan uue postkaardi kirjaga „Kilimanjaro –Just did it!“ ja luban endale, et rohkem ma mägedesse ei roni.
ÄRA IIAL ÜTLE IIAL
Kas põhimõtetega on elada kergem või raskem.
Ärge enda mõtetel, paisunud egol, piinata laskem.
Julgege loobuda, kaotada, vahel ka alla anda.
Kergem on edasi elada, kui vähem kaasas on kanda.
Õpikutõde ütleb, et kui raha reklaamiks napib, tuleb midagi tavatut välja mõelda. Midagi, mis tõmbaks tähelepanu ja eristuks teistest. Peas hakkab keerlema mõte, et mis oleks, kui viiks 60 eestlast korraga Kilimanjaro tippu. See muidugi tähendaks, et peaksin ka ise jälle minema, aga suure idee nimel olen valmis oma lubadust – ei iial enam – murdma. Ja nagu kord ütles armastatud näitleja Jaan Rekkor: „Siis on sul sitad põhimõtted, kui neid muuta ei saa!“
Alustan oma hullumeelse mõtte jagamist.
Eestlased on omanäoline reisirahvas, eriti mis puudutab seiklusturismi ja matkamist. Igale poole ise ja võimalikult odavalt. Reisikorraldaja on aga vahendaja ja vastutab nii reisija kui reisi õnnestumise eest. Aafrikas on väga oluline teada ja tunda, kes on su kohalik partner. Ei ole harvad juhused, kui kohale minnes pole sul ei teenust ega raha, rääkimata kohalikust esindajast. Enne tuleb kõik omal nahal järele proovida. Usalda, aga kontrolli.
Peale selle on täiesti väär eelarvamus, et Aafrika on odav maa, kuna sellel kontinendil on valdavalt vaesed riigid. Ent sinna lendab oluliselt vähem rahvusvahelisi lennufirmasid kui Aasiasse või Ameerikasse. Odavpakkumisi võib ju vahel leida, kuid need on tavaliselt siis kas vihmaperioodil või sulle kui reisijale ebasobival ajal.
Hoolimata sellest, et olen ise oma ideest vaimustuses ja suutnud ka kontoripiigad pöördesse ajada, tahan siiski enda mõtteid testida. Et üldse aru saada, kas mu plaan avalikku kriitikat kannataks, kutsun kohtumisele legendalpinisti Jaan Künnapi ja Matkaspordi kauplusteketi ühe omaniku Anneli Mere. Kui Anneli annab heatahtlikult lootust ettevõtmise õnnestumiseks, siis Jaan teeb mu mõtted kohe maatasa. Esiteks on see kõik tema arvates liiga kallis ja teiseks pole Eestis nii palju inimesi, kes 50 000 krooni matka eest maksaksid. Lisaks ei kannatavat eestlased üksteist nii suures seltskonnas välja ja praktikas ei jõuaks nagunii kõik korraga tippu.
„Vot kolm tuhat krooni ja bussiga reis Elbrusele, sinna saaks sellise rahvamassi kuidagi kokku, aga ka seal on raske. Elbrus on pea sama kõrge kui Kilimanjaro,“ lööb Künnap käega minu poole ja sammub uksest välja.
Olen pettunud ja õnnetu, kuid projekti veel korstnasse ei kirjuta.
Juhuslikult tuleb samal ajal telekast „Eestlased Everestil“, saade Vahur Kersna kannatustest. Aasta oli 2003 ja Alar Sikk jõudnud esimese eestlasena Everesti tippu. Vaatan, kuidas Vahur jagab oma varustuse pärast 5600 meetri kõrgusel osaks saanud piinu kohalikele laiali ja lausub mulle tuttavad sõnad: „Ei iial enam.“
Järgmisel hommikul arutan Kärt Anveltiga võimalust kutsuda Vahur Kersna Kilimanjarole kaasa ja teha sellest film. Olles enne näinud tema Everesti-kannatusi, ei tundu pakkumine just sellisena, mille ta avasüli vastu võtaks, aga Kärt seab julge ja sihikindla ajakirjanikuna sammud telemaja poole. Ega ta vist päris kohe seda õnnetut jah-sõna Vahurilt saa, kuid
