on seal paagis käärinud juba nädalaid. Vaevalt, et see koht kuskil internetis üleval on, ning vaevalt siia keegi satub tihedamini kui kord paari kuu jooksul, mõtlen. Meenuvad Roald Dahli õudusnovellid üksikutes kohtades asuvatest öömajadest. Tapan toas nii palju sääski, kui suudan, ning keeran tuttu.
Magan rahutut und. Hõre putka tähendab, nagu magaksid keset džunglit. Loodushääled kostavad tuppa putka alt, ümbert ja kohalt. Pidevalt ehmatan ärkvele tundega, et toas on mingi järjekordne siristaja, sisistaja või krabistaja. Lõpuks kukun ikkagi unne, rabeledes küljelt küljele. Üks hetk ärkan selle peale, et keegi puudutab või kõdistab mu nägu. Või nagu midagi nina otsas sügeleb. Löön silmad plaksakuga pärani, ent ei liiguta end. Esimesel hetkel ei näe midagi, on liiga pime. Siis aiman, et üsna näo lähedal on mingi loom. Mitte mingi pisike loom, vaid ikka suurem elukas. Elukas ei liiguta samuti. Viskun pool meetrit eemale. Loom hüppab põntsuga maha ja krabistab küüntega põrandavineeril. Laksan tule põlema ning näen, et seinaääri mööda kimab pirakas rott, kes otsib väljapääsu. Olen liiga ehmatanud, et teha muud, kui jälgida, kuidas rott sibab mõne sekundi edasi-tagasi ja siis pressib end ukse vahel olevast praost õue vihma kätte ning kaob. Selge on, et und enam ei tule. Laman, tuli põlemas, selili voodis, tihedalt teki sisse mässituna. Vihm trummeldab vastu plekk-katust ja minu pulss ei taha rahuneda. „Elu hotellidiil, raisk,“ mõtlen, „rõve vedamine, 30 reaali eest saad kahvliga sitta vetsust koukida ja öösel rottidega tatti panna. Unustamatu romantikapakett ühele.“
Järgmisel hommikul, magamata ja närvid läbi, otsustan sõita külla Ubatuba underground’ile ehk legendaarsele vanale paharetile Hamba-Paulile ning tema mitte just keskklassi pereisadest koosnevatele sõpradele. Olles juba moraalsesse sohu vajumisega Rios algust teinud, tundus allakäiguspiraalil edasi liuglemine reisi ainukese loogilise jätkuna. Pealegi lubatakse mulle seal päevi täis ökoturismi, kohalike alkoholimarkide süvadegustatsioone ning lähedast kontakti Brasiilia alternatiivsema poolega.
Tee Riost Ubatubasse on väga maaliline. See tähendab vähemalt viit tundi mereäärsetes mägedes tiirutamist, järske tõuse ja languseid, väikeseid kalurikülasid, imeilusat sajandeid vana Paraty linnakest ning kaunist Brasiilia loodust. Sel teel näeb hingematvaid vaateid tankeritega üle külvatud lahtedele, tiheda flooraga kaetud saarekestele, tuumaelektrijaamale, mille kõrval asub kaunis spaa-hotell. Sel teel asub ka maailma kõige ebapopulaarsem Club-Med´i hotell (pidevalt pankroti äärel, ehitatud Brasiilia kõige vihmasema koha peale, kus 200 päeva aastas sajab); ning palju muud naljakat, imestamisväärset ja eripärast, mida see imeline maa pakub.
Kohale jõudes kirjutan end sisse Pauli poolt soojalt soovitatud hostelisse, käin duši all ja kohtun enda kaaslasega järgnevaks nädalaks-paariks. Paul on end siin kenasti sisse seadnud. Kõik kohalikud teavad teda hästi ning peamiselt nime all Urso Polar, mis tähendab jääkaru. Härra hooldab siin kohalike rikaste suvemajakesi mägedes ning kõik oma vabad hetked pühendub lõõgastumisele.
Eraldi peab aga mainima ta uut naist, 40-aastast Anitat. Endine ümbruskonna kaunitar ja läbinisti looduslaps on väga värvikas ja koloriitne mutt. Tegemist on väga sooja ja armastava, emaliku naisterahvaga, kes härral silma peal hoiab, teda armastavalt pingaiada’ks kutsudes. Eestikeelne vaste oleks viinanina. Arvestades seda soojust ja hoolivust, ei saanud ma algul aru, miks kohalikud Anitat natuke kardavad. Hiljem aga selgus, et tegemist on väga kibeda käega prouaga, kes mulle rõõmuga demonstreeris, kuidas ta Paulile ükskord jalaga näkku lajatas, kui leidis, et on külla tulnud mingisugune Itaalia kaunitar. Noor daam lendas välja kui takukoonal ning Paulil on otsa ees kena arm eluks ajaks, meenutamaks Brasiilia naise temperamenti. Õhtu käigus õpetas daam ka lahkelt, kuidas kolme jalalöögiga ükskõik kes kahjutuks teha ning kuidas tantsu pealt spagaati visata. Endal olid kogu aeg käed puusas. Hommikul olid minul igatahes lihased väga valusad öisest capoeira’st ja võitluskoolitusest.
Anitale kuulub Ubatubas lahmakas maad ning ta on Praia Felixi nii-öelda kroonimata kuninganna. Samuti pidada talle kuuluma miljonit väärt tohutu eukalüptikasvandus sisemaal.
Anita on oma kodukoha looduse tulihingeline kaitsja. Hiljuti olla peatunud rannatee ääres džiip ja sealt kusele roninud mees virutanud tühja kokakoolapudeli metsa alla. Mille peale Anita, kes seda nägi, olevat kohe läinud ja mehele lõuga andnud ning selle nokauteerinud. Teine mees ei olevat autost väljagi julgenud tulla, pannud hoopis uksed lukku ning minema kimanud.
Ühel hommikul viskab Anita tulele iseäraliku poti, mis on hermeetiliselt suletav, ainult väike ventiil on peal, kust üleliigne aur pahvakutena väja kargab. Muidu on pott korraliku surve all, mulksub ja müdiseb. Kui uurin, et millega tegu ja mis imelik pott see on, mis popsub seal nurgas, siis väga uhke Anita teatab, et see on tehnikaime, millega saab toit kaks korda kiiremini valmis, ja mehed on seega kaks korda õnnelikumad. Tuleb tunnistada, et ma polnud survepotti enne näinud. Brasiilias on see ubade valmistamiseks tavapärane relv, nagu hiljem märkan. Sinna juurde räägib Anita kätega vehkides, illustratiivselt žestikuleerides ja rõõmsalt kisades loo, kuidas ta ema pani ükskord samasuguse poti tulele. Unustas aga ventiili lahti keerata ning kui nad aias peenardega tegelesid, käis äkki metsik pauk, katuses oli kahemeetrine auk ning pliit oli pool meetrit maa sisse lennanud. Selle ilmestamiseks virutab ta sõna „pauk“ juures käes olnud metallkausi tagantkätt vastu maad nii jubeda mürtsuga, et ma ehmatusest köögist välja hüppan. Anita naerab mu nõrganärvilisuse üle. Potist ei leitud muuseas mitte ainsat killukestki. Selline surve. Nüüdsest peale vaatan potti aukartusega ja hoian köögist eemale.
Järgmised nädalad mööduvad väga laisalt ja lõõgastunult. Sel ajal, kui me parasjagu ei joo või söö kuskil, aurame mõnuga Praia Felixil, mis peaks olema „neljatärni surfirand“, mida iganes see ka ei tähenda. Väidetavalt peetakse ka siin maailmameistrivõistluste etappe. On tõesti väga maaliline koht. Üks ilusamaid randu, mida elus näinud olen. Paljude saarekestega ja ilusti murduva lainega, mis surfiperioodil pidi olema neljameetrine.
Rahvast on väga vähe, rannas asub täiesti arvestatav sushiurgas ning ringi lohiseb mitmeid väikesi vanamutte, kes jääkastidega külmi jooke kohale tassivad. Pole just kõige kehvem koht. Kõrvalrand on samuti kaunis ning seal asub kahe vanamehest elukaaslase kõrts, kus saab esmaklassilist mereandidega kuskussi ning muid häid roogasid. Vanamehi õnneks ei kohta kordagi. Õnneks seetõttu, et neil pidi olema vastik komme otse suule suudelda meessoost külastajaid. Igal juhul tasub minna, sest söök on imeodav ja mängib särtsakas 70ndate diskoklassika ning vaade on taevalik.
Majake, kus me laiame, asub mäe tipus, keset džunglit. Autoga sinna üles ronides kardan kogu aeg, et auto nina tõuseb üle kriitilise piiri ja kukume katus ees alla tagasi. Nii ülijärsud teed on siin, kui neid üldse teedeks saab nimetada. Pigem on tegu tulvavetest jäänud jõesängidega. Kuulen, et Brasiilias on tavaline, kui tuleb mõni mäekülg paduvihmaga alla ja viib kaasa kõik majad, mis ette jäävad. Olen siin ka mitut sellist kohta silmanud, kus inimeste maja on koos tulvadega alla tulnud. Ei hüvita seda loomulikult ükski kindlustus. See siin käib force majeure alla ning on igaühe oma risk, kuhu maja ehitab.
Samuti elab Ubatuba ümbruses must panter, keda kõik kardavad. Anita, kes elab mäe otsas džunglis, on tolle suure kassiga mitu korda kohtunud, silma ei tohtivat vaadata ning tuleb vaikselt lahkuda, kui satud tema teel tolgendama. Suure kassi tugevat muskusehaisu pidavat metsas tihti tunda olema.
Anita arvab, et ma olen kõige vaiksem ja tagasihoidlikum eestlane (ma lihtsalt ei saanud sõna sekka öelda), keda tema oma elu jooksul on kohanud. Ja kingib mulle oma ilusa lemmik-kaelaehte – vaalaluust merihobu. Jääb vähe puudu, et kõik oleks suurest liigutusest (või pinga’st) nutma puhkenud. On kaunid õhtud.
Niisiis Ubatuba. Brasiilia surfi- ja hipipealinn. Välja näeb nagu madal külake, kahekordsete majakestega, ent mingi nipiga majutab end siin aastaringselt 80 000 püsielanikku ning surfihoojal valgub üle maa kokku lausa 200 000 surfihullu ja muidu elunautijat.
