21. juunil 1922 talupidajate Julius ja Alma Lipu peres. Talu asus Kirde-Eestis, otse Kiviõli piiril. Peres kasvas kolm poega. Vanemad sportlikud vennad Erik (sündinud 1913) ja Endel (1921) pakkusid talle konkurentsi jooksudes, hüpetes, heidetes.
Kord muretses isa võimlemisrõngad, riputas need küünilakke ja teatas, et jõulukingitused olenevad poiste spordisaavutustest. Toimekatel poistel jäi rabelemisest energiat ülegi. Vahel tuli isegi ema nendega võidu jooksma. Hiljem on Lipp rääkinud, kuidas talus tollal kõva tööd tehti, nii et seitsmekilone kuul polevat talle kunagi raske tundunud.
Lippude piimakarjatalu oli väike, kuid tuli omadega välja. 26 hektarist oli kolmandik heinamaa all. Nagu Heino on meenutanud, hakkas isa varavalges vikateid pinnima. “Poisid, maast lahti, päike juba kõrgel!”
Pojad töötasid koos isaga ning vahetevahel ka kohalikus põlevkivikaevanduses. Lipp on meenutanud, et ema toitis neid hästi ja tal oli eraldi lehm perekonna piimasaaduste jaoks. Kõva töö ja tugev toit andsid mehele vägeva kere. Heino nägi välja nagu ideaalne Skandinaavia maapoiss – suur ja tugev. Ta kasvas 192 cm pikkuseks ja kaalus täismehena 107 kilo. Heino massiivne ülakeha nägi tänu laiadele õlgadele ja rindkerele välja nii, nagu oleks ta voolitud mõneks tüüpiliseks (toonaseks) kommunistliku töö sangari kujuks, mis pidi rahvasse eneseusku ja jõudu sisendama.
Oli äärmiselt tavatu, et nii suur ja tugev nooruk võistles edukalt nii paljudel aladel. Vanim vend Erik oli hea jooksja ja tema nimel oli maakonna 400 m rekord, mille Heino varsti ületas. Endel oli perekonna rekordimees odaviskes. Samuti mitte kauaks.
Sport oligi selle maapere meelelahutus. Aastate pärast mainis Lipp, et teismelisena kaldus ta mõistagi kergejõustiku poole. Aastal 1939, üks aasta enne keskkooli lõpetamist, astus ta väikese kohaliku spordiseltsi liikmeks. Kord tegi ta võistlustel kaasa lausa üheksal alal. Treeneriteks olid vanemad vennad ja kooliõpetajad. Kaalupommil löödi sang küljest ja raskust kasutati kuulitõukeks.
“Meil oli energiat alati justkui ülearu. Õhtuti jooksime nurmel, kus rohi oli ära põletatud, et tuli laiali ei leviks. See oli nagu jooksurada metsa vahel. Jooksime vendade ja sõpradega rada mööda edasi-tagasi, kuni väsisime. Me olime väga toimekad. Ja mida muud meil seal tollal teha oligi?
Vahel läksime õhtuti mitme kilomeetri taha parki võrkpalli mängima. Emal oli alati meie jaoks ahjus söögipoolist soojas. Meil oli oma eridieet,” on meenutanud Lipp.
Sõjaarmid
Siis tuli okupatsioon, algas sõda, sellele järgnes mobilisatsioon.
Eestlaste rühmad, kes olid end metsas küüditamise ja mobilisatsiooni eest varjanud, hakkasid venelastele aktiivselt vastupanu osutama. Metsavennad – nagu neid kutsuti – moodustasid löögirühmi ja ründasid venelasi.
Heino Lipp, kel just täitus 19 aastat, sai kutse ilmuda Punaarmeesse aega teenima. Juuni lõpul käsutati ta koos paljude teiste eesti noorukitega Jõhvi raekoja juurde, kust buss pidi nad väljaõppeks ja mobilisatsiooniks Venemaale viima. Noormehed ootasid terve päeva raekoja ees, sest ei teadnud, et sakslaste väeosad olid juba Jõhvi tee läbi lõiganud. Bussi ei tulnud ja venelased kamandasid noormehed koju, samal ajal kui lähedal metsas käisid lahingud Kiviõli pärast.
“Pidime minema viimase mopiga, ootasime vallamajas bussi. Sakslased olid juba tee ära lõiganud. Läksime laiali, meie keskmise vennaga koju. Lähedal oli suur metsavendade laager. Öösel viskas Soome lennuk Sonda kohale pommi. Parajasti seisis seal rong Patareist toodud vangidega, segaduses pääsesid need jooksu. Metsavennad arvasid, et soomlased on teinud dessandi ja kiirustasid Kiviõli üle võtma. Samas tuli Tallinna poolt madruste rong, kes jälle platsi puhtaks tegi. Metsavennad pugesid uuesti peitu. Vaatasime, et hakatakse neid taga ajama, kadusime ka metsa, Sirtsu sohu. Sood läbiv rada aga oli märgitud sõjaväekaardile, jälle vaja venelaste eest plehku panna. Kord lausa haarangu eest, udu varjus ja õnne toel… Kui saime teada, et sakslased on Sondas sees, otsustasime leitud rullikut mööda kitsarööpmelist raudteed sinna lükkama hakata. Panime isegi Eesti lipu ette.
Äkki pidas metsavahel meid Vene ohvitser kinni, soldatid kõrval. Lõpp? Ei, neil oli kiire, küsisid teed Narva poole. Jälle läks õnneks,” on meenutanud Lipp.
Võib vaid oletada, milliseks oleks kujunenud Lipu saatus, kui mobilisatsioonikäsk oleks talle tulnud päev varem. Ta ei olnud siis veel nii hinnatud sportlane, et venelaste poolt paika pandud valitsus oleks ta sõjaväest vabastanud. Peagi vallutas Saksa sõjavägi kogu Eesti ja järgmised kolm aastat kestis uus okupatsioon.
Sakslased võtsid Lipu kodu lähedal asuva põlevkivitööstuse üle ja panid ta tööle metallitöökotta. Aastal 1942 sai samas Baltische Olis tööle ka Eesti keskmaajooksu rekordimees Erich Veetõusme. Sest Kiviõli õlitööstus vabastas Saksa mobilisatsioonist. Sinna läks tööle ka Heino Lipp. Sai uhke ametinimetuse – riistakambri pealik. Erich Veetõusme oli sealsamas autojuht. Tööd tegid vene sõjavangid.
Heino Lipp: “Sakslasest meister oli ka paras tüüp. Kui vange trahvis, käratas: “Fünfundzwanzig!” ja kukkus hasartselt nahutama. Sihukese paraja kaikaga. Kord vist väsis, ulatas mulle: “Löö sina kah!”
Midagi polnud teha, aga panin tasakesi. Tema rabas kaika ära. Ega sellega lugu lõppenud. Kui venelased uuesti tulid, võtsid vangid võimu üle, said kusagilt relvad. Mina olin hobusega põllul, korraga näen, seesama pekstu proovib lähedal püssi. Nüüd on lõpp!? Tema: “Sa olid ikka täitsa mees, lõid pehmelt. Oleksid kõvasti löönud…””
Ringiliikumine oli piiratud ja hädaohtlik, kuid pühapäeviti hüppas Lipp kaubarongile ja sõitis võistlustele. Tihti käis ta ka kodus, kuigi see oli kardetav. Kodutalu või ja pekk aga oli hea altkäemaks, mis aitas tal ringi sõita kogu Ostlandis – sakslaste Idaprovintsis, kuhu nüüd kuulus ka Eesti.
Kergejõustikusuvi 1942 kogus hoogu. 14. juulil korraldati esinduslikud võistlused Rakveres, kus kätt käis proovimas ka noor Kiviõli spordipoiss Heino Lipp. Tulemuseks kaks esikohta, 400 m 55,0 ja kettaheites 39.87.
Esimene kümnevõistlus
Aastal 1942 – oludes, mida oleks kõige õigem kirjeldada kui armetuid – jätkas Lipp kergejõustiku harrastamist. Ta ostis sakslastelt 1400 riigimarga eest endale esimesed naelkingad. Sel hooajal ületas ta kuulitõukes 12 ja kettaheites 40 meetri joone ning jooksis 400 m ajaga 54,6.
Ise on ta nimetanud selle arengu põhjusteks raske kehalise töö, tiheda tegelemise spordiga ja tervisliku toidu, mida ema oma meesperele hoolega valmistas. Alati oli neil laual ka mesi. Aasta lõpu poole võistles ta esimest korda kümnevõistluses: Eesti meistrivõistlustel Viljandis tuli ta 5480 punktiga kuuendaks.
Nagu kirjutas ajaleht Eesti Sõna, võttis võistlusest osa erakordselt palju mehi, koguni 17. Seejuures registreeritud oli 28 sportlast.
Ülekaaluka meistritiitli võitis Läänela värve kaitsnud Paul Toomla 6135 punktiga.
1. P. Toomla (Läänela) 6135, 2. T. Õunap (Sakala) 5860, 3. H. Koik (Sakala) 5850, 4. E. Sarapuu (Tallinna Kalev) 5570, 5. L. Gjärdmann (Läänela) 5527, 6. H. Lipp (Kiviõli) 5438 punkti.
“Kogu aeg sai ringi sõidetud. Harilikult jänesena kaubarongi tamburi peal. Enne mingit peatust hüppasin maha, pärast jälle peale. Mäletan, polnud naelkingi. Tartus sain ühed väikesed, hiljem jalad valutasid. Tagasi tulin koos Lossmaniga, tookordse spordijuhiga. Andis korralduse oma asjaajajale, ja olingi uute naelkingade omanik. Kängurunahast! Kaua paikasin ja õmblesin neid. Üks vist praegu alles…” rääkis Lipp oma 75. juubeli eel.
1943. aasta Eesti meistrivõistlustel Pärnus oli Lipp kettaheites
