teab, mida räägib. „Aga kevadel, aprilli algul, peab juba pimedas tõusma, et esimese aoviiru ajal sohu varitsusonni jõuda. Kuuekümne kaheksandal aastal lasin ma Läänemaal ühest mängust seitse kukke. Isatedred on paarituse ajal nii lollid, et pärast püssipauku mänguplatsilt lendu ei tõuse. Vakatavad ehk pooleks minutiks ja kaklevad siis laipade vahel uue innuga edasi.”
„Lasevad sussi.”
„Õige. Aga tedrest parem on nepp ehk metskurvits. Kevadel, kui maa veel päris üles pole jõudnud sulada, imeb kurvits oma pika nokaga maamahla ja gurmaanid pigistavad nepi soolestikust sellist kollakat paska saia peale. Vanasti olid parunitel seks puhuks spetsiaalsed võisaiad kaasas. Mats, töllmokk, ei teadnud sest peenest värgist midagi, tema õnne tipp oli kaikaga poolkogemata maha löödud jänes.”
„Just. Jänes! See meil siin parasjagu just lehvibki!” Ma ei suuda enam saladust pidada, köögist kostab praeahju ukse kääksatus. „Kaua sul seal veel läheb?”
„Mitte üle veerand tunni, peab veel veidi tahedamaks tõmbama.”
„Karu peab vähemalt neli tundi keema, muidu jäävad ussid sisse. Mitmed Siberi ekspeditsioonid karu vähese keetmise nahka kõngesidki,” teab Ants. „Aga näiteks räime kõlbab kohe võrgust võttes elusast peast haugata, eriti just punnsuutäie peale. Nii, et saba veel vastu vuntsi lööb.”
„Kust sa jõuluks jänest said? See pole ju ometi küülik, ikka metsjänes.” Kristjani huvi on siiras.
„Kas halljänes või valgejänes?” täpsustab Ants.
Mida tean ma hall- või valgejänesest, kuid see pole kindlasti ei üks ega teine! „Ülestõusmispühadeks proovime hankida ning teha tetre ja neppi korraga.”
„Hm. Hankimisega võib probleeme tulla. Vabariigi aastapäevaks võiks teha biisamroti ja orava ühepajamoori. See on trapperite lemmikroog.”
„Fuh, rotti ma küll ei söö, ja ka oravat mitte.” Kirjanik ilmutab maitseaistingu konservatiivsust.
„Biisamrott on ondatra, puhas veeloom, läbinisti taimetoitlane, kes alles viimases näljahädas linnumunade kallale läheb. Kala on tema jaoks raibe. Orav annab biisamile tummist vürtsi. Nutria on ondatra kõrval pastlanahk.” Ants teab, mida räägib. „Aga kust sa ikkagi jänese said? Tellisid, panid paelu, tulistasid, pihtasid raudadesse, ajasid alla?”
„Lasin päise päeva ajal tuttava taksisti aknast keset Tartu maanteed maha ja viskasin pagasnikusse. Tuigerdas ees nagu purjus mees ja segas liiklust.”
„Igal jänesel on oma saatus, mis tema igaveseks lunastab. Aga äkki oli marutaudis?”
„Ei olnud, see on kindel.”
„Millest lasid?”
„Oma registreerimata tee-teest”.
„Hm, see nõuab täpset kätt.”
„Ega see mul otsustaval hetkel värise, on hullemaidki lastud. Nii, aga nüüd on paras aeg söögiisuks üks porter neelata.”
Tõusen, lähen esikusse. Antsu setter on kuidagi norus, ei hooli nina ees vedelevatest jänesekontidest. Tõstan porterikasti diivani kõrvale, korgime hüva tumeda neste lahti, valame klaasidesse. „Enne jänest on paslik just porterit juua. Kas te Edgar Allan Poe’ novelli „Mõni sõna muumiaga” mäletate?”
„See polnud jänes, vaid juustu ja röstsaiaga praetud walesi küülik. Ning Poe’ minategelane jõi selle kõrvale hilisõhtusöögil viis kanget porterit.”
Kirjanik on teisigi kirjanikke lugenud ja mäletab hästi.
„Üldiselt – ega see jänes ole mingi õnneloom. Otse vastupidi. Kui te Gogolit mäletate, siis lasi vürst või mõisnik linnasõidu pealt kohe ikka otsa ümber pöörata, kui jänes juhtus tõlla või saani eest üle tee putkama. Loeti halvaks endeks.”
„Mina pole walesi küüliku ega Gogoli alal asjatundja,” Ants rüüpab mitu mehist lonksu, „aga jänese tehnoloogia esimest faasi peaksin hästi jagama. Käisin juba kuueaastasena koos isaga jänesejahil. Siis, pärast sõda, jätkus neid nagu lund, mida oli mulle rinnuni. Lastud jänes, kaks või kolmgi, tõmmati tagakoote pidi vähemalt kolmeks päevaks keldrilakke rippuma, et nad oma soolikate mahlas kenasti laagerduksid. Vürtse polnud eriti saada, mõni hoidis nädala, nagu kassigi, kuid ka õige jänes tuli enne kasuka tõmbamist ikka täitsa roheliseks lasta, siis läks mõnusasti pehmeks.”
„On tedagi siin parasjagu pehmitatud.” Reet kannab jumalikult lõhnavad lihatükid suurel saviliual lauale. „Palun, olge lahked, siin on eesti jänes ungari moodi, omas mahlas – peaasjalikult nagu guljašš, kuid teiste lisanditega.”
Valame pitsid täis ja viskame hinge alla, tõstame jänest ette.
„Jah, ükski jänes pole siin päikese all igavene, nagu päikegi. Küpsevad ja kustuvad mõlemad.”
„Võtame selle jõulujänese mälestuseks!”
„Ja päikese terviseks!”
„Osa saades Jumalapojast!”
Klaasid taas laual, hakkab küünlahämaras toas kostma üksnes kahvlite ja nugade klõbinat. Porter vulksub klaasi, neelatakse, kuuldub tunnustavat mõminat.
„Ega küüslauk maitsest üle käi?” Reet tunneb kerget muret, oodates samal ajal komplimenti oma perenaiseoskusele.
„Ei, puhas jänes omas mahlas. Lausa jumalikult hõrk magususe ja pehme vürtsikuse süntees.” Kristjan oskab sõnu seada.
„Pole midagi ütelda, vahest viimati viiekümnendatel sai midagi ligilähedast maitstud.”
„Võtke ahjukartulit ja – õuna kah kõrvale. Ja kõrvitsat ja rõigast ja jäneseaju pasteeti.” Kergel õhinal taldrikutele osutav Reet on laua äärest poolenisti üles tõusnud.
„Oota’nd-oota, las esimene jäneseamps võtab kõhus koha sisse. Maitset ei saa puukimisega ära tappa. Võtame vahelduseks ühe kerge napsi.” Valan pitsid täis. „Pasteedi kõrvale passiks hästi jäneseroheline salat.”
„Kohe lähen toon.” Reet on krapsti püsti ja juba köögis külmiku kallal. Me ei jõua tühjendatud pitse õieti laualegi panna, kui perenaine on juba salatikausiga tagasi. Nokitseme ja määrime röstsaiale jäneseaju pasteeti. „Sülti on ka, kui soovite.”
„See jänes pidi õige suur loom olema, kui ka süldi välja andis,” tunneb Ants profi huvi.
„Mis ta’nd suur oli, aga täiskasvanud küll. Palun, siin on salat.”
„Jah, kena roheline.” Kristjan tõstab ette, kuid jääb põrnitsema roheliste ribade, justkui peente nuudlite küljes kõlkuvat natakat.
„Jänese enda salat, peanahka natuke veel küljes, aga mis sest,” täpsustan julgustuseks.
„Tänan väga, aga karvu ma praegu nagu ei soovi.”
„Need pole karvad, vaid juuksed.” Täpsus on jumalate mõõt.
„Juuksed??!” Kristjan taipab raskelt.
„Jah, juuksed.”
„Me
