näitlejas nimega Tšatski jahmatusega ära iseennast.
Eleonora: Härra Tern, teie juurde tuli kunstnik!
Tern: Las tuleb sisse!
Sisse astus Tšatski. Kaabu käes. Kikivarvul. Kriiksatas. Istus tooliservale.
Tern: Te olete siis kunstnik?
Kunstnik: Jah, kunstnik.
Tern: Te siis joonistate ka? Aga mulle öeldi, et te olete piltnik.
Kunstnik: Jah, piltnik.
Boriss taipas järsku, et etendub nende tutvumise stseen. Tegelikult oli kõik olnud hoopis teistmoodi…
Nikolai Trofimovitš andis Borissile Ternikovski toimetuse aadressi. Raekoja plats, kolmas korrus. Pime kivitrepp. Seisid mingid inimesed, ajasid tasakesi juttu. Toimetus osutus mitte päris toimetuseks, nagu Boriss oli endamisi ette kujutanud, vaid tavaliseks väikeseks korteripugerikuks, mis oli sisustatud nagu juhtus. Sekretär ütles, et teda oodatakse, koputas toimetaja toa uksele, teatas, et saabus kunstnik, lükkas kitsasse tuppa, lõi ukse kinni. Akendel kardinad ees, tuhm lamp. Lõi põlve vastu taburetti ära.
„Istuge.”
Istus.
Massiivne laud: paberid, žurnaalid, mapid, raamatud. Laua taga istus kentsaka välimusega mees. Tal oli ebaproportsionaalne nägu, mis meenutas peegeldust mõranenud peeglis. Kujuteldav pragu jooksis mööda hambavahet, kaheharulist lõuga, kinnistus kulmudevahelises armis. Lehetoimetaja otsmik oli kumer. Selle asemel, et katta armi ja inetut laupa tukaga, kammis Ternikovski juukseid seitlisse. Seetõttu sarnanes ta lõhki praksatanud meloniga. Riided istusid tal seljas väga veidralt, nagu oleks ta need suure rutuga selga tõmmanud kui vodevillis ootamatult tabatud armuke. Selja taga rippus tal plakat karikatuuriga: budjonnovkaga ahv, tema kohal hiiglaslik sõrm ja kiri „Litsu bolševikutäi puruks!”.
„Te siis joonistate ka?” küsis Ternikovski.
„Jah.”
„Aga Nikolai Trofimovitš ütles mulle, et te olete piltnik, töötate ateljees.”
„Täiesti õige.”
„Millises?”
„Tideli omas.”
„Aa, Tidelmanni juures! Mis keeles ta teiega räägib?”
„Saksa.”
„Tähendab, oskate. Vana sunnik oskab suurepäraselt vene keelt, suurepäraselt! Pange see igaks juhuks kõrva taha.”
„Tänan, võtan teadmiseks.”
„Karikatuure oskate teha?”
„Oskan.”
„Mis lehes te töötasite?”
„Lehtedes pole töötanud, kogemusi pole, kuid siin on teile minu karikatuurid. Vaadake palun.”
Boriss näitas areldi kladet (päevik ja visandid); Ternikovski niisutas süljega sõrme, lehitses seda, Boriss köhatas ja rääkis:
„Jätta ei saa… kuna siin on veel isiklikku laadi… ülestähendused…”
„Te veel kirjutate ka?” muigas Ternikovski kerge kahetsusega. „Äh, ei ole mulle teie märkmeid tarvis. Ma kirjutan siin ise.” Andis klade tagasi. „Hästi. Mulle meeldib. Kui miskit on, võtan arvesse, tingimata. Mul on vaja rohkem karikatuure bolševikest. Mõistate, millega me võitleme? Agitatsioonilis-propagandistlik tegevus. Karikatuuride kujul. Karikatuuris kätkeb suur jõud.” Koputas sõrmega karikatuurile seinal, laskis ahvile otse koonu pihta nipsu. „On tarvis midagi seesugust, et kõrvetaks, teate, nagu sinep. Noh, selle võtame ette pärastpoole…”
Selleni – taevale tänu – ei jõutud. Ajaleht pandi kinni. „Keegi andis üles,” sajatas Ternikovski. Ta kutsuti politseisse. Mõnda aega oli vaikus. Siis ilmus jälle välja, teises ajalehes, kuid kükitas endiselt vanas kohas, Raekoja platsil, ahviga seinal. Kutsus jälle enda juurde.
„Rebrov, te olete ju piltnik?”
„Jah.”
„Ma vajan ülesvõtteid arhitektuurimälestistest, sealhulgas Peeter Esimesest, ja kõigist vene õigeusu kirikutest, katedraalidest, kabelitest – kõigist, mis asuvad Reveli1 piires. Kas saate hakkama?”
„Jah. Peeter on olemas. Kõik kirikud samuti. Minu erakollektsioonis. Sünagoog sealhulgas. Neid trükkida pole mingi vaev. Tõsi küll, paber on praegu kallis…”
„Selle maksame kinni. Aga misjaoks sünagoog?”
„Ilus arhitektuurimälestis.”
„Kas te olete juut?”
„Ei.”
„Milleks siis sünagoog? Võtke arvesse, meil on õigeusklik vene ajaleht!”
„Hästi, võtan.”
„Rebrov, kas te olete ikka vanas kohas? Tidelmanni juures?”
„Jah, ja prantslase juures ka… valmistame eraateljeesstuudios näitust ette…”
„Väga hea. Tehke mind oma prantslasega tuttavaks. Minge!”
Tšatski lahkus, prõmmides millegagi kulisside taga. Lavale ilmus kapten: vuntsid, valged kindad, lill nööpaugus.
Tern: Ahaa! Rittmeister Basilisk! Teid me ootasimegi!
See oli Topolev, ohvitserimundris, ristiga kaelas ja – heliseva taskukellaga.
Boriss võpatas ja punastas.
Ternikovski näitemängus oli kõik segamini nagu pudru ja kapsad. Tegelikult Topolev ei kandnud vormi ja ilmus Revelisse natuke hiljem. 1922. – l. Porutšik Solodov korjas ta kuskilt kaasa, räägitakse, et läks turule kartuleid ostma ja tuli tagasi koos sõbraga. Enne Topoleviga kohtumist ei kujutanud porutšik endast midagi. Kägises ja kaebles, sügas end. Tukaline, ühest kõrvast kurt. Nägi välja nii, nagu elanuks vaksalis, oodates ešeloni, mis viib teda edasi, mingile nähtamatule rindele. Puhastas iga päev püstolit, nühkis nööpe. Ei vaevunud tsiviilriideid soetamagi ja nii ta seal ühiskoridoris sõjaväevormis patseeris. Teretas kõiki viisakalt: „Tamara Sergejevna, tervist!” – kergitas vormimütsi, küsis, kuidas tervis. Tema saapad läikisid ja summutasid koridoris kõik muud ebameeldivad lõhnad. Ustavate Liidu istungitel ta tukkus. Ei võtnud iial sõna, kuid kinnitas alati mornilt, et on valmis kasvõi kohe lahingusse minema. Istus toolil ainult ühe kannikaga. Kindraleid vaatas nagu koer peremeest. Näeb Glinjanajal2 Vassilkovski papaahat ja haagib talle sappa nagu takjas. Järgmisel päeval silmab Bułak-Bałachowiczit, lööb kulpi ja liipab kõrval. Sedasi ta täbarusse sattuski. Kummel saatis grupi inimesi salaja Venemaale, kuid piiril oldi neil vastas. Solodov ja veel kaks pääsesid kuidagimoodi terve nahaga, kadusid uttu ning panid läbi soode ja rabade…
Topolev naeris:
„Ausõna, porutšik, mis kentsakas lugu! Te olete vapper mees, kuid tõdegem, et tobu mis tobu. Kuidas saab seda vana rebast usaldada?
Pевель – Tallinna venekeelne nimi aastatel 1880–1917. (Tõlkija märkus.)
Praegune Viru tänav Tallinnas. (Siin ja edaspidi autoripoolne märkus, kui pole märgitud teisiti.)
