Varssavist operatsiooni jaoks kindlasti miljoni välja. Mitte vähem! Vormiriietuse ja relvade muretsemiseks, sõjaline operatsioon – see pole ju naljaasi!”
Nii kui see kelminägu välja ilmus, muutus Solodov teravaks, torisevaks ja lakkas koguni naabreid teretamast.
Rittmeister Basilisk. Lendur heliseva taskukellaga…
Boriss pidi peaaegu minestama, kui kuulis seda kella toimetuse koridoris. Viskus kaame näoga Topolevile kallale, rabas rinnust kinni, suurivaevu kisti eemale. Ternikovski ja Solodov hoidsid kunstniku käsi kõvasti kinni.
„Milles asi, nolk?!” pühkis Topolev endalt tolmukübemeid.
„Isa uur! Te olete varas! Teie varastasite meid paljaks!”
„Noo-noo, tasem,” vaigistas Solodov kunstnikku.
„Mis süüdistused, noormees!” sisises Ternikovski. „Mis teil hakkas? Rääkige õige järgemööda.”
Lasti rahuneda, kallati veini.
„…kui Isenhofis3 möllas plekiline soetõbi, läksid kõik vanemate asjad kaduma…”
„Räbal lugu,” noogutas toimetaja, „ma kuulsin seda Nikolai Timofejevitšilt, milline häda ja õnnetus teil seal juhtus… Pahasti, härrased, pahasti…”
„Jah, Narva all said paljud…” kohmas porutšik mornilt.
Ternikovski andis käega märku, et lastagu kunstnikul rääkida. Boriss lasi pea norgu, istus ja jutustas, vahtides maha nagu gümnasist.
„Alles jäid vaid sakvuajaaž albumitega ja aparaat kolmjalaga.” Tema huuled värisesid.
„Noh, noh,” porises Solodov.
Topolev jõi veini täiesti äraoleva näoga, nagu ta ei kuulekski, kuidas teine rääkis: „…kõik dokumendid, kõik asjad… pandi tolles segadikus pihta…” Topolevil oli väljakannatamatult igav, ta vaatas noort meest nagu kärbest, justkui vaagides: kas lüüa maha või tühja temast?
„…kell oli isal alati kaasas…”
„Olete te kindel, et see on teie isa uur?” küsis Topolev lõpuks küüniliselt, vesti kohendades.
„Loomulikult! Ma tundsin selle meloodia kohe ära. Kaks korda on parandatud, aga ikka takerdub. Ja alati ühtemoodi! See on Charles Rouge. Seal peab olema graveering. Kallile pojale Aleksandrile… Isalt… See tähendab minu vanaisalt. Nimepäevaks… 27. mai 1892…”
„Hm!” Topolev kontrollis: „Täpselt!”
Ning silmapilkselt elavnedes, endalt unisuse maha raputades näitas Topolev mustkunstniku kombel taskukella kõigile, astus porutšiku juurde, astus näitekirjaniku juurde:
„Palun veenduda,” ütles ta konferansjee häälega. „Noormehel on absoluutselt õigus.”
„Rahunege,” manitses Solodov kunstnikku. „See ei tähenda veel, et te võite inimestele kallale karata.”
„Jah. Võtke end kokku, noormees,” rääkis Ternikovski kõigile veini juurde valades. „Härra Topolev seletab kohe kõik ära.”
„Siin pole midagi seletada,” ütles Topolev. „Kõik on väga lihtne. Lihtsam ei saagi olla. Ma võitsin selle kella rongis teel Revelisse. Kuid kuna see on teie perekonna aare ja omab teie jaoks kahtlemata teatud sentimentaalset väärtust, siis olgu peale, uur on teie oma, võtke.”
Boriss seisis nagu soolasammas.
„Noh, võtke!” müksasid teda Solodov ja Ternikovski.
Boriss punnis vastu. Teda pimestas raev – uur ei omanud enam tähtsust. Ta tahtis midagi muud. Veelgi enam, ta kartis kella puudutada.
Topolev võttis taskust kaardipaki, segas osavalt, ulatas kunstnikule.
„Võtke üks kaart,” ütles ta. Boriss võttis, Topolev samuti. „Mis teil seal on? Emand? Pagan!” Viskas oma kaardi teistele näitamata maha. „Kaotasin. Võtke uur. Nüüd olete selle võitnud. Ja joome, kurat võtaks, kadunud omandi tagasisaamise ja õigluse terviseks!”
Joodi. Ja joodi edasi, jõudmata tooste lausuda. Hommikul oli kunstnikul jube paha. Ärkas oma voodis. Ei mäletanud midagi. Seinad kõikusid. Aknas plinkis miski. Tundis suure vaevaga oma toauberiku ära. See tundus olevat kitsam kui tavaliselt. Lauakesel lebas taskukell. Boriss ehmus, nagu oleks näinud viirastust. Peitis kella kaugemale. Katsus selle peale mitte mõelda. Kõndis kaks tundi kodus ringi, võbin rinde all. Uur ei andnud rahu. Püüdis end ohjes hoida mis ta püüdis, ei pidanud vastu: viis Nikolai Trofimovitšile. Rääkis aset leidnud intsidendist. Palus hoiule võtta.
„Mul on raske sellega samas toas olla.”
„Mõistan,” ohkas onu, pani kappi luku taha.
Rittmeister Basilisk kõndis laval edasi-tagasi, luiskas nii, et suu suitses. Oli just nüüdsama üle elanud lennuõnnetuse. Ärandanud bolševikelt aeroplaani.
Topolev ilmus eikusagilt; Solodov ei mäletanud, kuidas nad kokku trehvasid. Oli polkovnik Guniniga kõvasti viina võtnud, polkovnik oli muudkui kostitanud, siis äkitselt vandunud nii et maa must ja haihtunud, Solodov hakkas minema mööda Stennajat4, läks ja laulis, jõudis Rannavärava juurde – keegi laulab kõrval… Topolevi sõjaväelist auastet – kui see tal oli – ei teadnud keegi; miskipärast kutsuti rittmeistriks; keegi ütles, et teda olevat volitanud keskus, kuid milline keskus, ei teatud; ise rääkis ta, et tal paluti avada Revelis kattevarjuks mänguklubi, ise teate, mis eesmärgil, mis ma teil ikka seletan… Porutšik Solodov noogutas, aga Ternikovski muheles nagu oma kaartidega rahul olev mängur. Kõik teadsid, et Narvas oli taoline klubi olemas; Topolev sellele viitaski. Kõik see oli sedavõrd udune, et muutus miskipärast enesestmõistetavaks; keegi ei riskinud tema kavatsusi tõlgendada, kõik tegid näo, et saavad kõigest aru. Aeg-ajalt näitas Topolev tugevama mulje jätmiseks mingisugust visiitkaarti, peitis selle osavasti taskusse, seejuures vaatas ta kiiresti ringi ja sosistas midagi, tehes hirmsaid silmi. Kuskilt pärines kindel teadmine, et ta pidas konfidentsiaalset kirjavahetust Berliini monarhistidega ja omas sidemeid baltisaksa parunitega. Keegi olevat Berliini kirjutanud ja saanud kinnitust (täiesti salaja). Agent, öeldi tema kohta, agent T.
Kõigepealt palus Topolev Solodovil viia teda kõikidesse seltskondadesse, mis Revelis üldse leida oli. Käisid läbi kõik, keda porutšik tundis, sealhulgas astusid ka okultistide juurde sisse, igalt poolt laenasid natuke raha. Topolev polnud rahul: talle tundus, et keegi jäi kahe silma vahele, ta tundis, et pidid olema veel mingid organisatsioonid…
„Tunnen, et see pole kaugeltki kõik, porutšik, tunnistage, et jätsite kellegi vahele!”
Solodov köhis, nohises läbi vuntside:
„Võib-olla unus keegi ära…”
Topolevile ei meeldinud ebamäärasus; ta tahtis linnast selget ülevaadet.
„Nii, et ta oleks mul kui peo peal,” rääkis ta õuna hoides, „mõistate, mida ma silmas pean, porutšik? Et teada kõigi kohta kõike! Iga mädaplekki. Iga marrastust, solvumist, reetmist… Kes kus käib, kellega magab, kellega sosserdab, mis mänge kavandab… Ainult niimoodi tuleb elada! Aga mitte pimeduses
Püssi (toona vald ja raudteejaam) endisaegne nimi. (Tõlkija märkus.)
Müürivahe tänav Tallinnas.
