Kokaiin lisab teile särtsu. Muidu, kui teid vaadata, olete ju täitsa vanur, telli või peielaud. Te pole veel viiekümnenegi… või on viiskümmend juba täis, ah?”
„Nelikümmend kolm,” kostis Solodov kurku puhtaks köhatades vastu.
„Ja juba sihuke vare! Mida sõda küll inimestega teeb!” laksas Topolev kinnastega.
„Mnjaa…”
„Nuusutage kokaiini, porutšik. See ergutab.”
„Jah, pisut ergutust ei tee paha,” vastas Solodov.
Iga päev käisid nad väljas, jalutasid Glinjanajal, seejärel kõndisid Russalkani, lonkisid Jekaterinentalis5 Petrogradskaja ümber. Topolev tegi kellelegi silma, teretas peenutsevalt daame, naeratas kõigile, välgutas silmi ja kutsus iga vastutulijat „enda poole”. Nelja silma all noomis ta Solodovi:
„Porutšik, miks te nii räpakalt elate? Mis koht see selline on? Pole isegi sillutist, ümberringi puha pori.”
„See-eest odav,” vastas Solodov, „kaks tuba ja sakslasest peremees, rahulik mees, mõistliku suhtumisega, räägib vene keelt.”
„Olgu, olgu, ainult ruumi on kuidagi vähevõitu, salongi teha ei anna, kui siis ehk klubi…”
„Klubi? Millise klubi?”
„Kaardiklubi. Kas te vinti mängite?”
„Või veel!”
„Näete siis…”
Nende juures hakati käima. Turgutades end kokaiini ja šampanjaga, jooksis Topolev mööda Revelit ringi, külastas linna tähtsamaid isikuid, liitus kõiksugu seltsidega. Kõigepealt kuulutas ennast veteraniks-invaliidiks, korraldas nii, et talle kirjutati Rootsi staabist väljaspool järjekorda 300 krooni välja, arvati keisrinna Maria Fjodorovna nimel väiksele pajukile. Lisaks sellele sai ta aasta jooksul mingisuguse hulga markasid Ustavate Liidult. Ent oli sellegipoolest väga pettunud.
„See pole midagi!” Turtsus põlglikult ja vehkis kindaga. „Valatud vere eest sihuke hale almus. Selline see keisrite tänu on! Sellest ei jätku isegi šampanja jaoks. Aga meil on terve klubi! Kõik käivad ja kõigile tuleb valada, sest ega nad siis niisama käi – tahavad, et kostitataks. Ilma selleta ei saa klubi kuidagi toimida.”
Peale selle tahtis Topolev süüa lõunat Konzertis ja õhtust Café de Paris’s, kust ta saabus tavaliselt pärast südaööd.
„Mida siis teha?” ohkas porutšik.
„Kuidas mida?” imestas Topolev. „Mõelda välja, kust raha saab.” Nõudis, et porutšik koostaks nimekirja kõigist venelastest, keda too tundis. „Olen kindel, et keegi istub kuskil pehmetel patjadel ja sorteerib väärisesemeid, aga meie teiega elame armuandidest.”
Nimekirja koostamise käigus selgus, et oli veel suur hulk selliseid organisatsioone, seltse ja ringe, millest Solodovil polnud vähimatki aimu.
„See on andestamatu lohakus, porutšik. Te ei tunne maailmas toimuva vastu mingisugust huvi. Te ei paneks tähelegi, kui puhkeks sõda.”
„No ei, sõda paneks ma ikka tähele.”
„Praegu pole aeg vaielda, porutšik. Ma tahan ühe asja teile peakolusse taguda. Kui on olemas mingi ühing, siis on vaja sellest kõike teada. Saage aru, isegi esmapilgul täiesti jaburad organisatsioonid võivad meile kasulikuks osutuda. Muide, mul õnnestus neetud Ternikovskilt välja pinnida, et peale avatud koosviibimiste korraldatakse neil, nagu välja tuleb, veel ka kinniseid, kuhu meid teiega miskipärast ei kutsuta. Kuidas see teile meeldib, porutšik?! Quelle honte!6 Meid eiratakse, aga teil pole aimugi! Te ei kujuta ettegi, millise skandaali ma Ternikovskile tegin. Nüüd oleme me kutsutud kindral Ignatjevi juurde. Tehke end korda ja et silmis oleks rohkem sära. Te peate jätma kindlameelse, kõigeks valmis inimese mulje, kurat võtaks!”
Ta saavutas kiiresti õiguse käia kinnistel koosviibimistel, nõudis, et talle saadetaks teatisi ning hoitaks kursis kõigi sündmuste ja läbirääkimistega, mida peeti, nagu talle tundus, tema selja taga.
„Sellest tulenevadki kõik arusaamatused ja tegevuse kooskõlastamatus, mis viiski lõppude lõpuks valge liikumise nurjumiseni!”
Ta pidas lennukaid kõnesid, ei erinenud millegi poolest teistest monarhistidest, isegi ületas neid mõneti: nõudis tegutsemist ja võimalikult agressiivset.
„Pidevad verised terroriaktsioonid bolševike territooriumil õõnestavad usaldust võimude vastu, aga agentide sisseimbumine ja propagandistliku kirjanduse saatmine peavad lõpuks tekitama rahvas pahameelelaine, mida tulebki ära kasutada!”
Pakkus pommide heitmist Petrogradile või piiriäärsetele linnakestele, sildade õhkimist…
Ta hämmastas kõiki. Solodov vahtis teda ammuli sui; alles mõne aja pärast, kui nad istusid kahekesi kokaiini võtma, algas Solodovil peas selginemine, porutšik puhastas kurku ja küsis:
„Lubage esitada küsimus, rittmeister.”
„Laske käia!”
„Kuidas te õigupoolest kavatsete seda teoks teha?”
„Mida?”
„Peterburi pommitamist. Kes aeroplaaniga lendab?”
„Ah, te räägite sellest! Issand, porutšik, peaasi on teostamiseks raha saada ning kuna plaanide mastaap on nii jultunult muinasjutuline, siis arvan, et keegi ei hakka meilt karmilt aru pärima, kui kusagil midagi nihu läheb. Tõmmake ninna ja jätke meelde! Meid rahastatakse usu ja ideede, mitte kavandatu elluviimise pärast. Sellepärast soovitan teil demonstreerida nii palju kui võimalik usku ja sünnitada ideid ning mitte esitada tobedaid küsimusi!”
Topolev tegi ettepaneku moodustada partisanisalk ning paljud toetasid teda, mõni pistis käe sukasäärde…
Lavastuses tegi kaasa kokku viis inimest. Igaühel oli vähemalt kolm rolli.
Vaheajal Ljova naeris:
„Ma räägin Topolevile. Kahju, et ta ei tulnud. Ta peab ennast nägema. Rittmeister Basilisk. Tegi temast kurat teab kelle! Kuid oma tõetera selles on. Ei, ma ei pea silmas mitte röövimist, vaid muud… Huvitav, kas mängitakse veel või see ongi kõik? Sa ei tea? Sinuga ta pani muidugi mööda. Tšatski! Hullumeelne kunstnik. Pani mööda. Sa ei ole selline könn. Ternikovski tahtis, et ma kirjutaksin selle kohta arvustuse. Karikatuurne mees! Millest siin kirjutada? Millest?”
Boriss lahkus pärast kolmandat vaatust. Läks Trude poole. Korjas pargist kellukaid.
Trude isa oli pime. Tema silmaläätsesid katsid loorid. Trude elas koos isaga kahekesi külmas kitsukeses korteris Kiriku tänaval. Toomkiriku varjus. Peaaegu kõik aknad seal Kiriku tänavas olid luukidega suletud. Ainus latern võlvi alla viiva käigu ees heitis valgust seinapragudele. Suvepäevadel kudusid ämblikud selle all oma võrke. Kõik selle tänava asukad toitusid ainult selle laterna valgusest. Boriss ei näinud kordagi, et majades oleks põlenud tuli; aknad olid mustad, kaetud paksude kardinatega. Latern meenutas malmist takjat, rippus längakil otse käigusuu kohal, justkui meelitades kangialusesse astuma. Boriss komistas alati, iga kord uue munakivi otsa. Trude isale polnud valgust tarvis; ta oli ammu unustanud, mis see on. Tema juures käisid
Екатериненталь – Kadrioru venekeelne nimetus. (Tõlkija märkus.)
Milline häbi! – pr k.
