rääkida: et keegi ei saaks midagi aru.” Roomasid laiali lohinal, ohkides. Trude läks isa voodisse aitama, Boriss teeskles äraminemist, tammus koridoris, võttis kingad jalast ja viis vuntsepidi Trude tuppa. Borissile meeldis, kuidas Trude lasi teda sõna lausumata sisse, tegi leplikult voodi üles, palus pea ära keerata, riietus lahti. Trude oli nõus ainult siis, kui isa hakkas sirmõhukese seina taga norisema ja latern kustus. Rebrov harjus nende reeglitega ruttu ära, seetõttu ei kiirustanud. Varsti pannakse laternad põlema, siis lähen. Jalutas pargis, korjas kellukaid. Hommikul libistas end samamoodi, kingad näpus, ukse taha, pani kingad jalga ja astus Kiriku tänavale. Kõmpis peavalu ja kipitusega silmis mööda kitsaid tänavaid alla. Munakivid olid jalge all kastest märjad.
Seekord ei lastud teda sisse. Ei saanud aru, miks. Trude rääkis sosinal ja viis pilgu kõrvale. Korteri sügavusest kostis isa hääl:
„Wer ist da? Trude? Wer ist da?”
„Das ist Hannah, Vater,” vastas Trude.
„Hannah? Was will sie denn?”7
Boriss andis talle lilled. Naeratas. Läks koju.
Kuskil haukus koer. Frau Metzeri aknas paistis tuhm valgus. Kunstnik oli uksehingi ettenägelikult õlitanud, kuid mutt tundis, kui Boriss koju hiilis – ta oli selle majaga kokku kasvanud.
Kallas veini. Pani suitsu põlema. Istuski niiviisi pimedas.
7.10.20, Revel
Seoses mingite ettenägematute raskustega NT tehases – nagu välk selgest taevast – leiti mulle tuba vana sakslanna Frau Metzeri juures, nüüd olen ma siin ja esimest korda tollest ajast peale kirjutan jälle. Kuhugi tuleb peitu minna. Silmis on pisarad, kurgus klomp. Ootamatu väljatõstmine. Mõistsin pilgust ja žestidest, et NT-le enesele oli see kõik hirmus ja talumatu. Kõik see on arusaadav; neil kasvavad lapsed; raha ei jätku; sellega, mis mulle makstakse, pole võimalik ära elada, pean midagi juurde otsima. NT lubas hakata aitama, esipuhku, kuid ainult kokkuhoiuga ei saa seda kõike kuidagi seletada.
Lõin klade lahti, aga seal on nad kõik – ema, isa, Tanjuša – veel elus. Katkusin lehed välja ja põletasin ära. Vaat kuidas pakitseb. Kui ootamatu see on – kolida ja leida sakvuajaaži põhjast see klade ja kohtuda korraga selle kõigega! Parem, kui poleks täna lahti teinud. Üldse mitte kunagi.
Sakslanna üürib välja kolme tuba teisel korrusel, kus olen mina. Märkasin, et ühes toas elab ebameeldiv vanamees, teises vastik paar, tigedad, vaesusest kokku kuivanud, nähtavasti viljatud, koeranähvitsa ja soolatüügastega. Sakslanna ise on omaette eksemplar. Tunnen, et temaga saab veel vett ja vilet. Siis on kellegi lapsed ja vurrukestega mees. Kuid need pesitsevad all, esimesel korrusel. Kes millises korteris, pole veel päris selge. Frau Metzer ütles, et neil töötab pesumajas üks naine, käib koos pojaga, võtavad tellimusi: pesu pesemine, triikimine, iga päev. Uksekella pole – kõlisti on vanamoodne, vasest, sügav tuhm helin, selline nukker, peaaegu nagu meil ateljees oli (otsekui oleks minu sees rapsatud). NT maadles minu kompsudega, jäi selgelt alla; ema-isa asjadega kirstu ei andnud tassida miskitpidi, vandusime temaga seal keerdtrepil tulist kurja…
Ma kirjutasin terve öö. Milline kergendus see on! – petrooleumilamp, padi, laud, tool, kušett, ahi ja kapp – siin elas muusik, jäid maha asjad: tekk, riidekirst, raamatud, suured nahkköited nagu raamatukogus.
Ühisköök, sissepääs hoovist. Ma sain NT juures elada peaaegu aasta. Ma teadsin, et see peab juhtuma, kuid polnud valmis. Ei selleks toaks ega kolimiseks, polnud valmis selleks kušetiks, selleks, kuidas mulle anti kätte padi, võti paela otsas. Keerdtrepp, laual logiseb jalg. NT hakkas otsima midagi, mida võiks lauajala alla panna, – ta tundis end sellise süüdlasena, igatahes paistis niimoodi. Ütles: „Kõik võib veel sada korda muutuda! Kõik!” Ainult et mulle tundub miskipärast, et mitte midagi ei muutu. Ei tule muud kui see.
Vaene NT, ma poleks tahtnud kedagi vaat niimoodi ära viia ja veel sellisesse tuppa nagu see siin.
Ja ma ei hakka midagi kirjutama ega isegi mõtlema tema naisest – asi polegi temas, vaid kõigis asjaoludes –, on selliseid tiivis päevi.
Minu tuppa pääseb hoovi kaudu – selles on midagi alandavat. Ma võin küll minna ka läbi köögi ühiskoridori, trepist alla ja väljuda paraaduksest, kuid seal on kurblik kõlisti, ning mul palutakse seda mitte teha. Ilmselt selleks, et ei peaks põrandat pesema. Kütma peab ise – tegevus, meelelahutus, ja suitsetada, kui on soovi, võib koridoris. Mul on raha, peaks turult midagi tooma, kui pole hilja. Aga hilja juba. Öö peaaegu käes. Küll hämardub kiiresti. Varjud jooksevad kokku ja trügivad. Tubakat on. Ja lambis on natuke petrooleumi. Mis siis ikka, hakkame sisse elama!
November
Meenutasin, kuidas me Eestisse sõitsime, kibelesime Revelisse, milliseid lootusi sidusime NT ja tema perega. Mul pole kerge neid sõnu kirjutada, kuid mis parata, kirjutan, näe. Me lootsime NT abile. „Me ei sõida tühja koha peale,” – nõnda ütles isa. Kiitis ikka tema haridust ja positsiooni. „Ta on ikkagi seal olnud juba üle kümne aasta.” Kui ta käis meil külas, nägi välja nagu sakslane, rikas sakslane, mitte mingi lontrus. Emal silmad põlesid. „Vahest hakkab nüüd paremuse poole minema.” Ja kogu meie lootus oli suunatud temale, NT-le. Emal ei olnud rohkem kedagi – vanem vend, ta aitas meid ka noil ränkadel aastatel, kui isa ateljeed tabas tema reiside ja eksperimentide tõttu krahh (NT tasus ema võlad, ostis pandimajja viidud perekonna väärtasjad välja ning nad ajasid pikalt kahekesi juttu). Nüüd mõtlen: aga kas tasus loota? Mis oleks juhtunud, kui me oleksime kõik tulnud? Neljakesi – kuidas ta oleks meid vastu võtnud? Kui juba mina osutusin koormaks… Aga mida siin olekski öelda: ta elab endassesulgunult, ei räägi Vene klubist ja Vene Majast midagi head, ainult poriseb; ta küll teretab venelasi kättpidi, kuid püüab neist eemale hoida. Laupäeviti käivad tema juures bridži mängimas vaid sakslased ja eestlased! Majapidamine on naise õlul, aga tema on sakslanna: kokkuhoid kõiges. Ei püüa mind kellelegi tutvustada. Niisama, paar-kolm inimest. Sellest tuli ainult üks suur pettumus. Kuidas mu ema oleks temas pettunud! (Minus ei kõnele praegu mitte solvumise kibedus, vaid külm kaine mõistus.)
Just nüüdsama tormasid mu tuppa lapsed. Nad ei osanud mind siin oodata; küllap arvasid, et tuba on tühi. Põrkusid tagasi. Poiss libastus, kukkus koguni põlve peale, king kargas jalast ära. Jooksid põlvikute välkudes minema, aga king jäi maha. Ma tõstsin üles, aga see oli veel soe. Katkine, auklik ja väike, justkui nuku oma, samas rohmakas, raske, päris. Selline king valmistab poissi hästi ette selleks, mis tulemas on: sõjad, rivis läbi pori, vintpüss käes. Edasi! Ennast säästmata!
Ma läksin selle kingaga kööki. Mitte kedagi, ainult silm vaatas mind läbi ukseprao ning seegi tõmbus tagasi ja jooksis minema, tatsates vaheldumisi tuhmilt ja kõlavalt: sokk – king, sokk – king. Me jäime kingaga üksi. Ma panin suitsu põlema ja valasin endale veini. Joon siin üksi. Mul pole kellegagi koos juua. Köögis on gaasilamp. Ahjus mälub leek noruliselt notti. Tunnistan, et ei tahaks kedagi näha. Kedagi ju võiks, kuid – mul on häbi, nüüd võin seda siin tunnistada: ma olen selline möku, ma polnud üldse valmis ei selleks, mis on toas, ega selleks, mis võpatas mu sees; kui ma jäin sellesse tuppa iseendaga silmitsi, mis kõik välja paiskus – häbi, oh, kui häbi! Ja ammugi mitte selleks, mis on väljas. Hoov, pudruks tambitud pori ja lumi. Vankrid: ühele kirju hobune ette rakendatud, teisel tühjad aisad: üks ais pakul, teine poris. Kuurid, õunapuud raske lume all. Peegel vaatab mind ootavalt. Parem mind üldse mitte vaadata, ma olen nii hale. Mida oodata? Parem olla selle kõigega üksi. Ma pole ka üldse valmis selleks, mis tulemas. See kingata poiss võib ju valmis olla, kuid mina pole mitte millekski valmis. Je ne sers à rien!
Kes seal on, Trude? Kes seal on? – See on Hannah, isa. – Hannah? Mida ta tahab? – sks k.
